Jälle aasta vanem

Eile sain aasta vanemaks. Mäletan, kuidas lapsena sai neid sünnipäevi oodata, nüüd pigem jätaksin vahele. Sünnipäev möödus rahulikult, õhtul grillisime pereringis. Imelik oli see, et Merilil ja Mergol polnud mu sünnipäev isegi meeles, igatahes nad ei helistanudki mulle. Kurvaks tegi... Ilm oli lämmatavalt palav ja enne 12 öösel oli ümberringi äike, mis lõi taeva täiesti valgeks, müristas, aga õnneks mitte päris siinsamas. Naersin, et see on minu sünnipäeva ilutulestik looduse poolt. Sünnipäeva eelsel ööl nägin unes, kuidas ma magamistoa voodit sõnnikuga vooderdasin....??? Täitsa kreisi! Sõnniku nägemine unes tähendab edu, nii et ei tea, kust otsast see nüüd tuppa astub.
Nüüd aga loetud raamatutest, mida jälle terve hunnik kogunenud. Üks reisikiri Indrek Jääts
"Aasia päevikud" Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani

Apollo tutvustus: See raamat on võrsunud kahel Aasia-reisil saadud eredatest elamustest meie omast sootuks erinevast elust. Tähelepaneliku vaatlejana jälgib autor kohalikku elu ja vahendab seda lugejatele, mille muudab eriti huvitavaks tema laialdane teadmistepagas ajaloolase ning etnoloogina. Autor püüab uurida kaasaegse tegelikkuse erinevaid aspekte ning võtta maailma sellisena nagu ta on: kogu tema kirevuses ja vastuolulisuses.
Neil, kes samuti esimest korda Põhja-Indiasse või Lõuna-Hiinasse minemas, võib siit küllaga praktilist kasu tõusta, sest raamatus antud pilt neis piirkondades lihtsat „individuaalturisti” eesootavast on üpris realistlik. Kõik ei pruugi olla alati meeldiv, ent tähelepanuvääriv ja huvitav ikkagi.
Indiaga olen tuttav juba Lii Undi raamatute kaudu ja ausalt öelda ihaldusväärse kohana see mulle ei tundu, see suhtumine valgesse inimesesse ja pidev pettasaamisoht, rahvamassid ja pidev tülitamine. Aga raamat oli täiesti loetav ja informatiivne, nii et kel endal selline reis ees, saaks abi küll.


Kiitsin siin paar postitust tagasi Kukumäe elulooraamatut, nüüd jätkan samaga, aga raamatuks on "Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul" Sellele raamatule on lähenetud südamega, endale kirjutamise ajal kaasa tuntud ja südant valutatud. Kreismann on pärit väikesest kohast Talist ja see nagu on tervet tema edasist elu mõjutanud, hästi raske on suurlinna eluga kohaneda, kui su taust on hoopis midagi muud. Ja kui palju mõjutavad meie maailmavaadet ja edasist elu meie lähedased. Huvitav oli ka kooselu Mati Undiga. Kahte asja ei saa hästi teha: lapse jaoks olemas olla ja samal ajal suurepärane näitleja olla.


Järgmiseks raamatuks oli Hille Karmi "Midagi head", mis koosnes erinevatest juttudest, mis käsitlesid peamiselt naist ja tema igapäevast elu, tema valikuid ja unistusi, mõtteid. Tihti tegi just lõpp sellise väikese pöörde sisse. Alguses ei olnud nagu minu raamat, aga lõpus tõdesin, et päris armas, selline positiivsus jäi kõlama. Autor on väga hea elu ja inimeste vaatleja minu meelest ning elukogemus ja küpsus mängib ka kaasa.


Nii et lood elust enesest.


Viimaseks raamatuks sel korral Varraku sarjast Moodne aeg Llouyd Jonesi raamat "Mister Pip" Päris loetav raamat jälle, sõjakoledused tulevad sisse.
Apollo tutvustus ka: Lopsakal troopilisel saarel, mis õhust paistab väike nagu lehmakook keset üüratusuurt sinist ookeanitaevast, loeb viimane valge mees käputäiele lastele Dickensi „Suuri lootusi”, sellal kui kodusõja püssiragin painavalt läheneb…
Kuid lugedes saarel improviseeritud koolitundides lastele „Suuri lootusi”, avab mister Watts neile teise maailma – maailma, kus pole mässulisi, kus pahad räägivad nagu mereröövlid ja kus leidub üks sepikoda, kuhu lapsed võivad pageda öötundidel, mil hirmuärev sõjaootus kõige vähem asu annab. Sõja liginedes kasvab lugu mister Pipi suurtest lootustest laste ellujäämiselooks keset kasvavat kaost – looks, mis napi, kuid rabava poeetikaga põimib kokku mustade ja valgete lood ning rajab väljapääse seal, kus kõik näis olevat hävinud.
Romaani autor, Uus-Meremaa kirjanik Lloyd Jones kattis 1990. aastatel ajakirjanikuna Paapua Uus-Guinea Bougainville’i saare kodusõda, saades seal kogemusi, mis said aluseks „Mister Pipi“ kirjutamisele.
Romaan võitis 2007 Commonwealthi auhinna ja sai samal aastal Man Bookeri auhinna lühinimekirja.:

Puutumatu loodus ehk Hiiumaa

22. ja 23. juulil käisime kolmekesi Hiiumaal. Olen seal üle 10 aasta tagasi käinud ja mälestusi sellest peaaegu pole. Nii et kõik oli uudne, majakatorni üles ronides oli küll selline tunne, et siin ma olen juba olnud. Sõitsime saare mööda rannikuäärt läbi ja ööbisime Kõpu poolsaare põhjapoolses osas Hirmustes RMK telkimisplatsil otse mere ääres. Kallas oli kive täis, samuti merepõhi, nii et ujumiskohaks see ei sobinud, aga muidu oli ilus, hommikul vara tõusis tuul ja lainelaksumine oli nii hästi kuulda. Öö oli tõeliselt soe, vahepeal tuli üks vihmahoogki. Kahjuks minu uni piirdus ainult paari tunniga, sest küljaalune oli ikka nii kõva, et häiris jubedalt, matkaalusel olen enne ka maganud, aga enam ei oska. Võtsime kaasa ka täispuhutava kõrge madratsi, aga see tundus mulle veel ebamugavam, öösel hakkasin loomulikult selles kahtlema, aga olin selle juba Matule loovutanud. Huvitav, et sääski peaaegu polnudki, kärbseid aga küll. Pildil olengi ma ööbimiskohas.

Milline on siis Hiiumaa? Vaikne, liiklus oli vähene, kõige rohkem oli metsa, sõitsime tihti mööda väikseid kruusateid, ümberringi tihe-tihe mets, tundus, et inimesi elab seal ikka väga vähe, majad ja elamised olid hoolitsetud ja selliseid eratee silte hakkas väga vähe silma. Käisime kõigis tippudes peaaegu ära. Erinevad rannad, osad haisesid adru jms järgi, teised olid ilusad ujumiskohad. Nõukogude ajast jäänud ehitised ja lagunenud vaatepostid palistasid ühlaselt tervet Hiimaad.

Tõeliselt rahulik paik, puutumata loodust oli palju. Käisima ka Tahkuna ja Kõpu tuletornis. Sinna ronimine palava ilmaga oli paras katsumus. Üleval oli päris jube: tugev tuul ja kõrgelt vaade tekitas hirmu.

Tuulikuid nägime ka ja loomulikult poseerisime.

Eriti ilus on muidugi Kassari, seal olid juba rikkamate inimeste suvilad ja majad. Palju oli rookatustega maju. Ja siis need kadakad: terve poolsaar oli kadastikke täis, vaateid oli ilusaid, väga kauneid vaateid sai nautida ühest Käina lahe linnuvaatamistornist.

Tagasiteel tulin läbi ka Hiiumaa villavabrikust, kust ostsin viltimiseks 4 tutsakat villa.

Kui sinna sõitsime praamiga Ophelia, siis tagasi tulime hiiglasest Muhumaaga. Seal tekkis juba Soome laeva tunne, välismaalasi oli piisavalt, et seda tunnet süvendada. Pärast tulime läbi ka Haapsalust, kus ma samuti pole tükk aega käinud. Kesklinn oli päris armas: käisime uuel rannapromenaadil ja loomulikult lossivaremetes. Kui see promenaad ükskord päris valmis saab, siis on tegemist päris uhke kohaga.

Ilm hoidis meid, esimene päev oli väga palav, teisel natuke jahedam, vihma ei saanud.

Suvi ja raamatud

Pool puhkusest on läbi ja tahaks midagi muud, sõita kuhugi, reisimõtet pole ka veel maha maganud. Täna langes see Ungari variant ära, jääb veel Horvaatia, aga sinna pean üksi minema. Olen ma selleks valmis? Kunagi mõtlesin, kuidas saab üksi reisida, aga nüüd ei tundugi see enam nii imelik.

Raha kulub ka omajagu, aga kas see reis on seda hinda väärt?

Nüüd aga raamatutest. Üks elulooraamat, mis jättis oma jälje, on läbi loetud- Evelin Kivimaa kirjutatud "Alasti elu. Arvo Kukumägi". Elulooraamatutest hindan seda rohkem kui teisi, sest see raamat oli ausam, polnud nii hillitsetud. Kukumäe elust annaks vist veel mitu raamatut kirjutada. See raamat pani mõtlema, süstis lugejasse ka ängi. Kukumägi sai 18aastaselt kuulsaks oma "Tätoveeringu" filmiga, edasi tulid järgmised filmid. Ise on ta pärit Setumaalt, tõeline maapoiss. Kuidas mõjub kuulsus, linnakeskkond noorele inimesele? Mis oleks temast saanud, kui ta poleks lavakunsti sisse saanud? Need küsimused jäid painama. Ja loomulikult ka see alkoholiprobleem, elu ühest tsüklist järgmisesse. Kui palju kannatasid selle pärast lähedased, lapsed? Kui suur peab olema selle inimese kannatus ja armastus, kes suudab sellise inimesega oma elu siduda? Samas olen ka teiste alkohoolikute puhul seda tähele pannud, et klammerdutakse selle külge, et ma olin tubli, sain millegagi hästi hakkama, tõmmatakse see endale kilbiks. Mulle meeldisid need teiste inimeste kommentaarid, mis polnud sellised "peetud", pigem õiglased, aga mitte halvustavad.

Teiseks raamatuks on Maarja Kangro novellikogu "Ahvid ja solidaarsus". Solidaarsusest see raamat ongi, tegevus toimub mitmeski jutus kusagil välismaal, kus põrkuvadki kokku erinevate inimeste maailmast arusaamad. Lisaks veel 21. sajandi naise valikud. Kuidas leida oma lapsele 24 tunni jooksul, mis on kõige parem rasestumisaeg, sobiv isa, õigemini eostaja?

Pildistasin seda raamatut meie taksikassiga koos, kes end palavuses pikaks- pikaks venitas.

Kas me sellist suve tahtsime?

Leitsak on kestnud juba nädal ega väljas eriti olla tahagi. Toaski on abiks konditsioneer. Praegu on päästev vihmasadu, päev läbi on kusagil müristanud. Ma ei teagi, kas peaks tundma kahetsust, et midagi asjalikku teha ei viitsi. Loen ja molutan niisama. Käsitööd olen ka ikkagi teinud.

Kui palju on Eestis selliseid suvesid, kus veetemperatuur tõuseb üle 25 kraadi. Eile oli Pärnus merevesi 29 kraadi soe. Mina, kes ma eriti ujuja pole, olen kaks korda meres käinud. Esimene kord oli tuuline ja tuline päev, lained olid mõnusad ja tuul otsekui paitas keha. Ah jaa, väike märk ka maha. Olen kasvuhoonest juba 3 tomatit saanud, aga nüüd tuleb vist väike vahe sisse, sest isekasvatatud taimedel on tomatid alles väikesed, enne augustit sealt vist midagi tulemas pole. 3 ostetud taime hakkasid varem kandma, õigemini nad õitsesid juba ostmise ajal.

Panen siia üles ka oma ühe suurema töö, mille idee oli juba ammu ja alustada sai ka selle kardinaga juba kevadel, aga nüüd võtsin kätte ja heegeldasin lõpuni- WC kardin. Päike paistis sisse ja sellepärast pilt ka selline tume. Ausalt öeldes lõpuks oli sellest tööst juba kopp ees. Heegeldatud 1, 25 heegelnõelaga. Aga WC on nüüd päris romantiline ja ise olen rahul. Üks mõte jälle realiseeritud.

Teiseks tööks on

lapitöös toolikate. Eelkõige tugitoolile, aga sobib ka rannatooli jaoks. Seda andis päris nikerdada ja kogemusi sain ka.

Olen lugenud ka kahte päris head raamatut, aga nendest kirjutamine jääb homseks.

Kui hea raamat...

Olen viimasel nädalal kokku puutunud heade raamatute ja filmidega. Päev ja raamat! Tõeline leid oli Sue Monk Kiddi "Mesilaste salajane elu". Panin selle raamatu kinni ja olin vaimustuses. Annan siin ka Apollo tutvustuse.

“Mesilaste salaelu” jutustab 1964. aastal Lõuna-Carolinas toimuva loo Lily Owensist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil tema ema surma sai. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline “asendusema” Rosaleen solvab linna kolme kõige hullemat rassisti, põgenevad nad Lõuna-Carolinasse Tiburoni – linna, kus peitub tema ema mineviku saladus. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ja Lily pühendatakse mee ja mesilaste ning Musta Madonna paeluvasse maailma. See on silmapaistev romaan jumalikust naisjõust, lugu, mida naised veel aastaid üksteisele ja oma tütardele jutustavad.
Loo lähtekoht: Lily Owens on 14 aastane tüdruk, kes elab virsikufarmis oma ilge isaga. Pisikese lapsena laskis ta pool kogemata oma ema maha ning nüüd on tal hoidjaks must naine nimega Rosaleen. Üks juhtum viib teiseni ning nad peavad põgenema üks ühel teine teisel põhjusel sellest linnast. Teejuhiks tütre emast järele jäänud esemed. Need viivad neid ühte roosasse majja, kus elavad kolm mustanahalist õde - May, June ja April...sellest saab alguse mesilaste, nahavärvi ning loomulikult armastusega ja südamlikkusega vürtsitatud lugu.

See raamat oli loomulikult natuke muinasjutuliku süžeega, võib öelda ka "naistekas", samas aga väga südamlik. Rassiprobleemidest on samuti juttu, nii et sellist must-valget lähenemist on , aga ikkagi jätab raamat siira mulje. Mesilaste eluga seotakse tervet maailma ja see roosa maja vastandub oma paradiislikkusega muule maailmale. Aga samas see muu maailm trügib sinna sisse ja toob nii muutusi kui leina endaga kaasa. May tegelane on selline idealiseeritud. Tahan vaadata ka seda filmi, mis selle raamatu põhjal on tehtud, kuigi treileri järgi on tegelased hoopis teistsugused, kui mina ette kujutasin ja see maja ka suisa hiiglaslik.

Teine raamat, mis ka hea mulje jättis, oli Moyesi "Vihma varjus". See on Varraku ajaviiteromaan. Võtan aeg-ajalt selle sarja raamatuid siis kätte, kui olen väsinud ega suuda teistesse raamatutesse süveneda. Mulle on alati meeldinud sellest sarjast need raamatud, mis käsaitlevad Iiri elu. Kuidagi need inimesed ja loodus on nii erilised. Nüüd Apollo tutvustus ka.
Jojo Moyes on viimasel ajal kujunenud üheks hinnatavamaks jutukirjanikuks Rosamund Pilcheri stiilis. Tema peresaagad hõlmavad mitmeid aastakümneid ja raamatutes põimuvad inimsaatused üksikasjaderohkeks pildiks. Raamat "Vihma varjus" algab Hongkongi inglaste peoga, mille käigus leiab kahekümne ühe aastane Joy oma elu armastuse.
Selles raamatus vaadatakse 3 põlvkonna naiste lugu, lisaks Joyle tema tütre Kate`i ja lapselapse Sabine elu. Kate saadab Sabine oma emale, kes peab hobuseid ja elab lagunevas majas oma teenijaskonna ja haige mehega, külla. See on raamat just sellest, kui ei räägita oma tunnetest ja tekitatakse nii sein enda ja teiste vahele, samuti naiste valikutest elus. Kergeks suvelugemiseks täitsa kõlbulik.
Veel lasin tõmmata endale filmi "See on keeruline" Meryl Streepi ja Alec Baldoiniga peaosas. Nii palju äratundmist ja nalja, naersin suisa südamest üksi seda filmi vaadates ja kui palju selliseid filme ikka on, kus käsitletakse küpsemate inimeste armastust. Aga see oli tore ja Meryl Streep oli fantastiline.
Tv 3 oli laupäeval film "Sissemurdmine"(USA/Suurbritannia 2006) , mis meeldis ka , kuigi olen vist seda enne näinud.

Muidu ei ela ma praegu kõige paremas enesetundes. Ilmad on kuumad. Ennustatakse üle 30 kraadiseid temperatuure ja mis sa selle palavusega ikka teha suudad.

Lihtsalt olla

Viimane nädal 0n olnud tõeliselt suvine. Üleeile jõudsin kodulähedasse randa ka, suutsin seal olla 1 tund ja 15 minutit, nii põrgulikult palav oli. Oleks võinud rohkem mere lähedale minna ehk lagedamale, aga ei viitsinud ratast läbi tulise liiva vedada. Aga paraja päevituse sain ka selle ajaga, lõuna ajal on ju kiirgus kõige kõrgem. Järgmisel päeval silmad valutasid, kuigi kandsin päikeseprille. Muidu olen aias päikese käes lebotanud. Ei saa aru neist inimestest, kes suudavad tundide kaupa rannaliival lebaskleda. Pärnu rand on ülerahvastatud , nädalavahetusel ulatub rannaliste arv 16 tuhandeni. Eile oli tõeline leitsak, õues ei suutnud üldse olla. Õhtul hakkas siis müristama ja sadama. Täna on soe, aga pilves. Ilmajaam lubab kuumasid ilmasid. See ülearune kuumus on piinav.
Loetud raamatutest ka. Kõigepealt Lii Undi "Illusioonimeistrid" Varanesi päevaraamatu II osa. Mulle meeldib lugeda viimasel ajal sellist autobiograafilist, tõsielulist kirjandust, huvitav on teada saada teise inimese mõtetest ja arvamustest. Aga see raamat enam nii ei mõjunud kui I osa. India kohta sai rohkem jälle teada ja mulle selline elu üldse ei sobiks. Valgena on seal ikka raske elada, kui sind vaadatakse kogu aeg kui kõndivat rahakotti, samas igasugustest kokkelepetest kinnipidamisest ei tasu rääkidagi.
Teine raamat, mis mulle väga meeldis, oli Maria Kupinskaja "Minu Alaska". Olen neid "Minu... sarja raamatuid niipalju saanud lugeda, kui neid raamatukogust kätte saab, aga see jättis sellise mõnusalt informatiivse ja konkreetse mulje. Ja tõesti, kui palju me, eestlased, Alaskast teame? Kas või see, et ega ilmastik väga palju meie omast ei erinegi. Töö oli seal aga tõesti raske. Tubli, Maria! Peategelane jättis üldse sellise hästi hakkaja inimese mulje, tegemist oli noore üliõpilasest neiuga. Meeldis veel tema huumor. Eriti karm oli elu järgmisel aastal liustikul, kus elati tõesti nagu vangis ninapidi koos telkides. Psühholoogilselt hästi raske ja töö jälle tappev, samas maksti selle eest vähem. Sain päris palju teada, näiteks kõik "jäägid" tuli kokku korjata ja need saadeti tünnides "maale" tagasi. Üldse käis transport helikopteritega. Samas see töö koertega oli ka raske, sest pidid tegema sadat erinevat asja ja arvestama iga koera juures tema eripära. Koeri tuli päikesekreemiga määrida, silmatilkasid mitu korda päevas silma panna, papusid jalga sättida, rakendis olevaid koeri pidevalt vahetada, junne koristada, kuute tõsta, sest lumi sulas iga päevaga+ veel muidugi neid sööta ja joota. Mis veel? Kõige paremad juhtkoerad on emased, sest nad täidavad korralikult käske ega mõtle sellele, kes nende ümber on st ei hakka oma võimsust jms näitama.
Täna hommilu lõpetasin oma eelmisel aastal alustatud siidikleidi õmblemise, kummiots pääses ikka lahti, nii et harutasin ja nägin päris palju vaeva, et seda parandada. Tulemus on keskpärane, ma ei tea, kui palju ma seda kandma hakkan, aga eks kogemused õpetavad. Nüüd on veel lõpetamata kootud kampsun ja heegeldatud WC kardinad, mis tahavad veel umbes kolme-nelja tunni heegeldamist.