Aasta saabki läbi

Kui eelmise postituse ajaks oli augusti ja suve lõpp, siis nüüd saab juba aasta läbi ja olen olnud väga vilets blogija. Vana aasta lõpp on tihti uute lubaduste andmise aeg, siis võiks ju ka lubada sagedamat postitust. Kui palju on tegelikult olnud neid hetki, kui oleks vaja midagi üles tähendada, aga mugavus ja laiskus on mu sõbrad. Jõuluaeg on juba seljataga, magu suureks veninud ja laiskus kontides. Olen nii mugav, midagi eriti teha pole viitsinud ega kuhugi minna. Ilmad on vastikud: kaks päeva on ainult sadanud, valget aega on väga vähe. Märksõnadeks hall, hall ja hall. Iga paari päeva tagant lubatakse aina uut tormi, järjekordset Patrickut vm. Kui kõik on kodus, siis pole ka erilist viitsimist tööasjadega tegeleda, lükkan seda aina edasi. Õudselt häirib, et telekast ei tule mitte midagi vaadatavat. Keda ometi võiksid huvitada "Visa hing", "Üksinda kodus" jne jne? Üks ainuke vaadatav film on nädala jooksul olnud. Lugenud olen, proovin mingil päeval ka need raamatud siin üles tähendada. Lugesin täna Eesti Naise horoskoopi, eile Eesti Ekspressi oma. Kuidagi sarnaseid asju lubati ja minu üks salajane SUUR plaan oli seal must-valgelt kirjas. Hakka või uskuma, et see võib täide minna. Muidu oli aasta vilets... ja samasugune vinn-vinn on ka see postitus.

August saab kohe läbi

Laupäeval, 27.aug oli veel imeilus ilm, soe ja päikesepaisteline, aga nüüd lubatakse sügist ja ilmade külmenemist. Tänane päikese ja vihma vaheldumine juba seda ka näitab.
20.aug sadas hommikul vihma. Sõitsime Tõstamaale vaatama etendust "Pruutide kool".
Jõudsime 5 minutit enne algust ja saime istuma sellistele kohtadele, et nägime ainult peanuppe, aga etendusel polnud viga.
Väike tutvutus ka siia.
“Pruutide kooli” tegevus toimub Tõstamaa mõisas aastail 1926-27, mil seal avati üks Otto Strandmanni uue majanduspoliitika viljadest – kodumajanduskool tütarlastele. Rahvasuus hakati seda kooli kutsuma „pruutide kooliks”.
Vastsesse majanduskooli asub teiste hulgas õppima Pärnust pärit sinisukk Liina Täker. Liina ei tule siia kooli vabatahtlikult – sellise sammu astub ta isa survel, kes peab Liina eluhoiakuid liiga vabameelseiks.
Elu kodumajanduskoolis annab lobeda eluga harjunud Liinale nii mõnegi valusa õppetunni. Oma osa selles on nii värvikatel õpetajatel, kaasõpilastel kui ka noorel kunstikul Mattisel. Ent tema suurimad õppetunnid sõlmuvad kummalisest asjaolust, et Tõstamaa mõisa ühe kambri lakke lasi mõisa viimane omanik, orientalist Alexander Stael von Holstein, maalida püramiidi kujutise...

Liina Täker on ajalooline isik, kes sündis näidendi-Liinast küll umbes 30 aastat varem, emigreerus hiljem Ameerikasse ning sellega tema jäljed kaovad. Eestimaale jäi teda meenutama Eesti Kirjameeste Seltsi luuleauhind ning luulekogu.

Lisaks kolmele Tõstamaa parunile (Christopher von Münchausen, Heinrich von Helmersen ja Alexander Stael von Holstein) ja ühele parunessile (Anna Meyer von Gyldenfeldt), on päriselt elanud ka „pruutide kooli” juhataja prl Anete Tepe ja õpetajanna prl Alu ning mõisa toapoiss Karl.

Lugu ise (va mõned ajakirjandusest pärit faktid Tõstamaal sel perioodil toimunust) ja Liina Täkeri seosed Tõstamaa mõisaga on aga Liina venna Aleksanderi lapselapselapse Gerda Kordemetsa väljamõeldised.

“Pruutide kool” on ühenduse R.A.A.A.M. ja Tõstamaa valla koostööprojekt – lavastuses teevad kaasa kohalikud harrastusnäitlejad, ka kujundus ja kostüümid on valmistanud Tõstamaa inimesed.
Osades Triin Tenso, Andrus Vaarik, Laine Mägi, Markus Robam, Hannes Prikk, Kersti Tombak jt. Lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Liina Tepand.
Mulle meeldis Triin Tenso mäng ja hiljem uurisin, et näitleja ta polegi, on mänginud küll "Klassis" ja õppinud keskkoolis näitlemist. Andrus Vaarik ja Laine Mägi mängisid ka hästi. Üldse just selline mõnus õhkkond ja koostöö olid selles näidendis ja väga sobiv tükk mõisa jaoks. Imestan ikka, kui populaarsed sellised suveteatrid on. Ka sellele näidendile pandi ju lisaetendusi juurde ja ikka olid piletid välja ostetud. Ütle veel, et rahval raha pole.

Pärast läksime ka Pootsi, aga vihma sadas. Põldmarju oli palju, kahjuks ei saanud korjata.

Mida lugenud olen?

Lugesin läbi veel Muti "Mälestuste" kooli- ja ülikooliaja. Huvitav oli see ülikooliaeg just sellepoolest, et endal olid ju hoopis hiljem samad õppejõud, nii et äratundmist oli hea kogeda. Samuti need Tartu kõrtsid, kohvikud ja muud kokkusaamiskohad said suure tähelepanu. Üldse vaatab Mutt endale tagasi kriitiliselt kui sellisele rumalukesele, kelle ego oli noorena kõrge ja esinemis(tähelepanu)vajadus suur. Alati imetlen neid kirjanikke, kes kirjutavad nii detailselt oma mälestustest. Minu mälestused selle kõrval on kuidagi nii tuhmunud ja vähesed.

Viimati lugesin india kirjaniku Arundhati Roy raamatut "Väikeste Asjade Jumal". Seda raamatut ei saa lugeda kiiresti, vaid tuleks "mekutada", sest tekst teksti haarata polegi nii lihtne. Sündmustik ja aeg muutub igas peatükis. Kord minevikku, siis jälle olevikku. Sisust lühidalt: vaadatakse ühe india perekonna lugu. Ammul on kaksikud: Estha ja Rahel, kelle silme läbi vaadatakse ilustamata ja ausalt täiskasvanute maailma. Vanaema, kes on pime, peab konservitehast. Onu Chackole tuleb külla tema lahus elav naine tütrega, keda kõik täiskasvanud imetlevad, kuid kes upub koos kaksikutega paadis sõites. Estha saadetakse ära isa juurde. Ema Ammul on salajane suhe kuldsete kätega paravaniga, kellega tavainimesed ei tohiks suhelda.

Selle raamatu muudab eriliseks selle raamatu keel ja kirjaniku detailide nägemine ja nende kirjeldamisoskus. Väga huvitavaid kujundeid võis leida. "Liikuvatel traatidel libisesid mööda tardunud linnud nagu kohvrid, millele lennujaamas keegi järele ei tule."

"Taevas rippus tohutu suur kahvatu päevakuu ja käis nende kannu. Ise punnis nagu õllejooja kõht."

Lisan siia ka ühe katkendi intervjuust autoriga. Samas arvan, et ühe keskkooliõpilase jaoks on see raamat liiga keeruline lugeda.

“Väikeste Asjade Jumal” on pilkupüüdev pealkiri, ja ka tekstis endas on Väikeste Asjade Jumal ja Väikesed Asjad väga tähtsal kohal. Miks just niisugune pealkiri?
Raamatus on sellenimeline peatükk, mille kirjutasin peaaegu ühe hingetõmbega – ärkasin ühel pärastlõunal, istusin laua taha ja panin kirja. Seal kirjeldatakse meest, kellest Ammu und näeb, ja seda, kes see mees on või võiks olla: Kaotuse Jumal, Väikeste Asjade Jumal, Kananaha ja Juhuslike Naeratuste Jumal. See on justkui vastand kõigele, mida me oleme harjunud jumalas nägema – abitus, võimetus asju ohjes hoida, peataolek. Pealkirja valisin alles siis, kui käsikirja välja trükkisin. Alles hiljem märkas üks sõber, et Väikeste Asjade Jumalat võib leida raamatu igalt leheküljelt, ja nii see tõepoolest ongi.

Veel raamatutest

Üks hea meelelahutuse vorm on lugeda Petrone Prindi "Minu..." sarja, sest olgem ausad, paljudesse nendesse kohtadesse ei pääse ma iialgi või siis jääb see tutvumine selle kohaga "kiiresti ja koos" varianti st koos ekskursiooni grupiga. Arvasin, et olen selle sarja raamatuid päris palju juba lugenud, aga tuleb välja, et rohkem lugemata. Neid raamatukogust kätte saada on päris raske, rohkem selline vedamise asi. kõige huvitavam ongi see, mis suhe minategelasel selle riigiga on. Mõne raamatu põhjal mõtlesin küll, et mis sa seal siis oled, kui üldse ei meeldi. Samas oskab osa kirjutajaid tuua oma armastuse või isegi austuse selle maa vastu ka raamatusse. Nt "Minu Kanada", "Minu Ungari"

Kõige rohkem meeldis "Minu Londoni" juures see, et sain hea ülevaate Londoni linnaosadest ja vaatamisväärsustest, oleks tahtnud suisa kaardil sõrmega järge ajada. Muidugi oli huvitav heita pilk moemaailma ja -kooli. Õpetaja meenutas jälle filmi "Saatan kannab Pradat" ja pääsemine kuhugi kõrgele nõuab ikka noorelt inimeselt väga erilist andekust ja ka rahakotti, sest alguses tuleks töötada üldse palgata, ainuke leevendus kogemuse saamine.

Kuna ka "Minu Pariis" on moemaailmaga seotud, siis sarnanesid need raamatud mingil määral, sellest raamatust jäi meelde just selle prantsuspärasuse väljatoomine: toidu ja jookide tutvustus, aga samuti selle õige prantslanna kirjeldamine. Mõlema raamatu puhul oli kurb, et eestlased peavad elama nii kokkuhoidlikult, kui saavad, sest üüripinnad on kallid ja neid on vähe ning muu elu on kallis.
Nii "Minu Ungaris" kui ka "Nepaalis" meeldis kõige rohkem see, kuidas peategelane hakkas seda kohta armastama. Küll ikka eesti naised on tublid ja saavad igas olukorras hakkama!

Kuna viimati lugesin "Minu Nepaali", siis see meeldis mulle väga. Kaia Hunt läheb vabatahtlikuna tööle lastekodusse, kus näeb sealse elu vaesust ja viletsust, aga ta suudab sellega kohaneda: pesta saab ainult külma veega, elekter kaob pidevalt, telefonisidet pole, kiirabi jääb ainult unistuseks, kui midagi juhtuma peab, söök koosneb peamiselt riisist. Linnas aadresse pole, tuleb küsida, kui teed küsida, näidatakse mingis suunas, sest mitteteadmine on häbiasi, liiklus on metsik. Valitseb kastisüsteem, samas on peamised töötegijad naised. Räägitakse üle 100 erineva keele, põhikeel on sarnane india keelele. 14 maailma kõrgemast mäest asuvad Nepaalis 10. Valge inimene on ka seal "kõndiv rahakott" ja pakub palju elevust, eriti maal. Prügi visatakse igale poole ja sama toimub sülitamisega.

Lugeda on mõnus

Armastan puhkust ja suve, sest siis saab lugeda, lugeda, lugeda... Mõned raamatud, mis olen lugenud, on rohkem ajaviitmiseks, mingit erilist sügavust ei tasu neist otsida, aga see selleks.

Hakkame siis peale. Eesti kirjandusse on tulnud uus kirjanik-Jan Beltran. Tegemist on pikalt välismaal (Hispaanias) elanud mehega ja see arvatavasti on toonud tema raamatuisse midagi sellist, mida eesti kirjandusest ei leia. Veel imetlen tema keelerikkust, eriti viimane raamat pakkus palju huvitavaid kujundeid, eriti võrdluseid. Tema esimesi raamatuid ( homo teema läheb läbi) lugesin siis, kui nad ilmusid, ja nüüd, suvel, lugesin siis "Jumala poolt hüljatud".

Tegevus kulgeb jumalate poolt hüljatud Lissabonis, kus elab üksik mees Massaud, kes saab küll lühikest aega tunda armastust, kuid naine sureb ja üksildustunne ning armastustundest ilmajäämine jääbki südamesse. Peategelase siseelu ja linna sünge õhustik nagu ühilduks. Alguses see raamat mulle ei sobinud, kuid pikkamisi haaras selle raamatu keskkonna kirjeldus ja ridade vahelt õhkuv üksildus ja minnalaskmine. Selles raamatus ei juhtu midagi erilist, sündmustik peaaegu puudub ja tundub, et selles raamatu tugevus minu jaoks oligi. See otsatu üksildustunne meenutas mulle Õnnepalu raamatuid.
„Elu on liiga lühike, et olla midagi muud kui õnnelik,“ nentis Massaud. „ Mõõnad on osa elust, kuid leida endas jõudu ja tõusta- see on elamine.“

Suve alguses lugesin Anna Gevalda "Lohutaja"- päris hea. Lisan siia ka Apollo tutvustuse. Charles on Pariisis elav keskealine meesterahvas, kelle elu paistab pealtnäha ideaalne. Tal on hea töökoht, ta elab koos suurepärase pariisitari ja tema teismelise tütrega. Charles on alati eneseküsitlemisest ja -analüüsimisest hoidunud, keskendudes sisekõne vältimiseks täielikult tööle. Kuni päevani, mil tema ette satub kolmest sõnast koosnev kiri. Ta saab teada, et tema lapsepõlvesõbra ema on surnud. Selle naisega oli tal väga eriline suhe. Mees kohtub inimesega, kes erineb täielikult suuremast osast teda iga päev ümbritsevatest inimestest, ja see seiklus aitab Charles’il mõista, mida tal õnneks vaja on…Anna Gavalda on üks menukamaid tänapäeva prantsuse kirjanikke. Tema sulest on pärit teisigi eesti keelde tõlgitud raamatuid: „Ma armastasin teda”, „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”, „Koos, see on kõik”
Järgmised 3 on sellised lihtsad meelelahutuslikud raamatud
Anna Walshi elu on täiuslik. Tal on maailma parim töö, kena korter New Yorgis ja suurepärane abikaasa – tema elu armastus Aidan Maddox. Kuni ühel hommikul ärkab ta vigastatuna oma vanematekodus Dublinis ega mäleta, kuidas ta sinna jõudis. Anna püüab paraneda ega mõista, miks Aidan kõnedele ega e-kirjadele ei vasta. Vigastustest paranenud, pöördub Anna tagasi New Yorki, talle hakkab juhtunu aeglaselt meenuma ning ta asub oma abikaasat otsima.

See raamat meenutab "Saatan kannab Pradat" filmi, sest tegemist on samuti halastamatu ilumaailmaga, aga põhitähelepanu on ikkagi sellel, kuidas oma lähedase surmast üle saada. Meeldis ka selle raamtu huumor.

"Liblikasonaat" - pereema saab teada, et tal on rinnavähk, kodus aga kolm väikest last ja mees, kes jääb töötuks ja satub sellest masendusse, suutmata süveneda naise probleemidesse, algab võitlus vähiga, samuti saab naine tuttavaks ühe vähihaige mehega, kes tema haigust ja teda ennast hoopis paremini mõistab. Raamat rõhutabki eelkõige seda, et probleemide korral ei suuda me märgata teisi, aru saada nende muredest.

Järgmise raamatu sisu järgi on tehtud film, aga raamat tundus huvitavam, kuigi peategelane ise oli selline kummaline. Kas päris selliseid "mullis elavaid" inimesi ikka olemas on?
Will on 36 aastane mees, kes pole pidanud päevagi oma elus tööd tegema. Tal pole mingeid muresid ja kellegi teise mured temasse ei puutu. Lapsi ta oma elu segama kohe kindlasti ei taha. Juhuslikult avastab ta koha, kuidas naistega kokku saada - üksikvanemate tugigrupid. Ühes sellises kohtabki Will Marcust, kõige vanemat kaheteistaastast maailmas, kel on kohanemisraskusi ja kelle ema haub enesetapuplaane. Nende teed ristuvad ning sündmuste käigus peavad mõlemad oma elutõed üle vaatama. Kumb neist kahest on siis rohkem poiss

Juulikuu on seljataga

Mida huvitavat siis tehtud sai? Ilmad olid kuumad ja suvised, aga rannas sai imevähe käidud, ei sobi mulle see tulikuuma päikese käes lesimine ja merevesi peab ka vähmelt 24 kraadi olema, et ma sinna üldse kipuks. Sünnipäev möödus rahulikult, hommikul oli palav, õhtul hakkas peale 9 sadama, aga saime õues olla, kuigi igasugused putukad ründasid meid enne vihma: kärbsed, sääsed, sipelgad, herilased. Merle oli lastega ja Liina käis ka.

Üks oluline üritus minu jaoks oli esmakordselt Viljandi pärimusmuusika festivali külastamine reedel, 29. juulil. Ilm hoidis, sinna minnes sadas, aga siis jäi järele. Rahvast oli palju, terve Viljandi kesklinn elas, ka öösel. Mis kõige rohkem meelde jäi? See melu ja erilised inimesed, rahvusliku elemendi kasutamine rõivaste jm juures, esinejatest meeldis Iraani ansambel Ensemble Shanbehzadech, mis koosnes 3 mehest, üks laulis ja mängis torupilli, eriti meeldis noor trummimängija. e
Eesti ansamblitest meeldis Oort, just nende vanade lugude tänapäevasesse võtmesse viimine. Päeva lõpetas Vägilaste kontsert õlletelgis. Järjekord sinna oli meeletu. Me seisime järjekorras kusagil 45 minutit või natuke rohkem ja saime sisse. Inimene oli inimeses otsas, õhku vähe. Jalad olid ka juba seismisest väsinud, nii et otsustasime kella ühest kodu poole startida. Pärast oli hakatud Kirsimäele Vägilasi ekraanilt üle kandma. Tegemist oli nende lahkumiskontserdiga.
Ees ootas veel pime, öine sõit Pärnusse, teed ületas ühes asulas majade vahel üks rebane ja natuke hiljem ka üks kass. Neli päeva sellist muusikat oleks vist juba liig, aga üks päev oli täitsa mõnus.

Tagantjärele Soomest

Sellesuvine reis oli mul planeeritud säästureisina, sest masuaeg pole kaugeltki läbi ja väljaminekud toidukorvi arvelt on tõusnud tublisti. Viisime Merili Seinäjõele tagasi ja olime Soomes 5.juulist 9. juulini. Soome on ikka looduse poolest väga sarnane Eestile sp polnud ka mingeid erilisi elamusi. Ühel päeval käisime Seinäjoe kaubandusega tutvumas, kuna oli allahindluste aeg, siis panigi see mõtlema, kui odavad võisid need asjdd olla soomlaste jaoks, kelle palka ikka meiega võrrelda ei saa. Mihkel sai näiteks Umbro dressipluusi 10 euri eest, mina kleidi 15 euriga jne. Ja muidugi astusime sisse ka Kirpputoridesse, mis jälle meie second-handidega võrreldes on odavad.


Ühe päeva veetsime Vaasas. Sinnasõit viis meid läbi Soome küladest, talupidamine hakkas silma, igas majapidamises oli kuivatustorn ja muud hooned. Tänavavalgustus suurte teede ääres oli elementaarne. Vaasast sõtsime läbi ja imetlesime uhket silda, mis viis meid Unesco pärandisse kuuluvale saarele. Oma punaste majade ja segametsaga meenutas see vägagi Vormsit. Käisime lõunatipus ära. Rahu ja vaikus, paadikuurid, vaade Botnia lahele.
Tagasi Vaasas, käisime poodides ringi, pildid Vaasa kesklinnast jäidki tegemata, kuigi see alguses plaanis oli. Kesklinna platsil oli juba suurlinlikult palju rahvast, sadu jalgrattaid, üks venelane laulis Võssotskit. Imestama pani see, et sissesõit Vaasasse on küllalt lühike: 2-3 km.
Käisime ära ka Tuuris st tuntud kaubanduskeskuses. Tööpäeva kohta oli seal ikka meeletult rahvast. Reede õhtul läksime piknikku pidama ühte ilusasse kohta u 20 km Vaasa suunas.

See linnaosa, kus Merili elab, oli hästi rahulik ja vaikne, kuigi oli palju selliseid korteritega u 3korruselisi maju.
Tagasi hakkasime sõitma laupäeval küllalt varakult, enne Hesingit 100 km hakkas selline vihmasadu, et jube. Olime kiirteel, aga liiklus langes 60- 80 km-ni. Paljud autod peatusid tee ääres, sest kohati oli esiklaasist millegi nägemine täiesti null. Helsingi võttis meid vastu päikesepaistega, jalutasime veel linnas ringi, suurlinnale omaselt oli kesklinn rahvast täis. Laeva jõudes sättisime end diivanile lösutama ja kodusõit algas. Laeval oli suurem osa eestlasi, soomlasi oli väga vähe, palju oli lastega peresid.
Tallinn võttis meid vastu pimedana. Kell oli 12 läbi, ainult osad tänavalambid põlesid ja me eksisime ära! Keerasime kogemata valele teele, teeviit näitas ka Pärnu peale, aga pärast alles saime aru, et need viidad olid rekkade jaoks, kes kesklinnast läbi ei sõida. Igatahes hakkas ümbrus üha võõramaks minema ja järsku oli meie kõrval meremeeste kaitseingel Russalka. See tundus juba päris naljakas. Kuna suunaviidad näitasid ikka Pärnu poole, siis otsustasime edasi sõita ja olime keset Lasnamäge, kus meid politseinik kinni pidas, et puhuma panna. Tegemist oli nagu mingi halenaljaka ulmefilmiga. Siis ümbritsesid meid mingid vanad tööstushooned ja paremalt raudteetsisternid. Teeviidad kadusid.
Pärnusse me lõpuks jõudsime st kusagil poole 3 paiku öösel.

Uus suvi ja uus aasta

Tutvus sõbralike lammastega.

Küll võib seda postitamist edasi lükata. Nii umbes aastaks. Nüüd aga sellest suvest, kuigi vahepealsest ajast oleks kindlasti midagi kirjutada. Jaanipäevani olin tööl ja siis saabus kaua oodatud puhkus. Jaanipäeva saatsin mööda Vormsil Merili ämma-äia juures.

Kuigi sinnasõit oli ekstreemne, sest jätsin oma käekoti Merle juurde ja avastasin selle alles Haapsalus, siis oli vaja paduvihmas tagasi kihutada. Kui sadamasse jõudsime, oli praami väljaminekuni 15 minutit, aga sadamas vonkles pikk saba. Kohale me jõudsime ja tore oli. Järgmisel päeval sõidutati meid saarel ringi. Õhtu poole seadsime end tagasiteele. Sõbralikud inimesed need vastuvõtjad!