Üle pika aja

Koolivaheajal sai natuke lugeda, teatris ja kinos käia. McEwanilt lugesin kahte raamatut.

„Tsementaed“ pereisa tellib suure koormatäie tsementi, et  sellega aed ära valada, kuid isa sureb ja varsti ka ema, kes on pikka aega juba haige olnud.

Lapsed viivad ema keldrisse ning tsementeerivad ta kasti, et keegi ei saaks teada, et nad omapead elavad. Siitpeale hakkavad kehtima uued reeglid. Pere vanim laps, Julie, peab hakkama nooremate eest hoolitsema.  Minategelane Jack masturbeerib pidevalt, ei pese ennast enam, jälgib kogu seda elu kõrvalt. Sue põgeneb oma raamatute maailma ning kirjutab vihikusse  emale kirju. Pesamuna Tom hakkab kandma tüdrukuteriideid ning hakkab oma ema igatsuses järjest enam Julie küljes rippudes titat mängima.  Igaüks elaks nagu seda vanemate kaotust ja iseseisva elu hirmu omamoodi läbi. Pöördepunktiks saab hoopis Julie ja Jacki intsest, mille tahtmatuks tunnistajaks saab Julie peigmees Derek. Derek läheb  võimudele teatama ja kõik lapsed on ühes voodis ja ootavad seda, mida see kõrvaline "muu maailm" nendega nüüd peale hakkab ning Julie ütleb Tomile: "Kas polnud mitte kena uni."

See raamat oli sisult vastik, aga samas kaasahaarav ja huvitav.

 

Ja teine raamat samalt autorilt:

„Lubadus“

Raamat, mille lugemine võttis päris palju aega, aga oli selline salapärane ja lummav. Raamatu tegevustikku vaadataks mitu korda läbi erinevate vaatepunktide.

1934. aasta  suvepäeval näeb 13-aastane Briony pealt, kuidas tema vanem õde Cecilia võtab oma lapsepõlvesõbra Robbie silme all riidest lahti ja sukeldub purskkaevu. Ta hakkab Robbiet (kes tema õesse armunud on) kahtlustama, et tegemist on mingi jubeda maniakiga.
Sama päeva lõpuks on nende kolme elu jäädavalt muutunud. Robbie ja Cecilia on ületanud piiri ja neist saavad noorema tüdruku kujutlusvõime ohvrid. Briony paneb toime kuriteo, millele ta kogu oma ülejäänud elu andeksandmist otsib. Ta ütleb, et noormees on vägistanud noore tüdruku Lola ja Robbie saab vanglakaristuse. Edasi läheb lugu sõjas: sõjakoledused, Briony suureks saamine ja hingepiinad.

Vaatasin kohe üle ka selle raamatu järgi tehtud filmi, mis mulle samuti väga meeldis, kuigi andis edasi selle põhisisu, aga ikkagi: see ajastu ja näitlejad olid nauditavad.

22. okt käisin vaatamas NO teatri komöödiat "Võtame uuesti". Ega pikalt sellest rääkida pole, naerda sai, näitlejad olid head, etendus nõudis näitlejatelt õigel ajal õiges kohas olemist. Kuhugi teise linna selle etenduse pärast küll ei sõidaks, aga kui etendus tuleb koduõuele, siis miks mitte. Aga kui publik pärast  etendust püsti tõuseb ja aplodeerib, siis... Kas see ongi tipp?

Risto Kübar oli tõesti hea!

Ja ma käisin ka üle pika aja KINOS vaatamas eesti filmi "Eestlane Pariisis". Pikad kaadrid... Meelde jäid Laine Mägi pätid ja rahvusmustrites padi, mis tal Pariisi kaasa oli võetud. Aga sisu poolest oli see ikka nii lihtne, ei ühtegi üllatust.