Suvi jääb seljataha

Jälle olen selle postitusega viivitanud, aga nüüd saab see tehtud. Augustikuu viimaste päevade ilmad oleks nagu suve viimased paitused: nii mõnusalt soojad on need olnud. Aga õhus on juba sügist, ööd on kargemad ja muru hommikul kaua märg. Pesu ei kuiva enam endise hooga.
Tegelikult mulle see suvi suisa meeldis oma paraja soojuse ja vihmaga (minu jaoks). Tapvalt kuumi ilmu oli vähe. Rannas käisin augustis, päike kõrvetas veel üllatavalt agaralt.
13.-20. juulini olin Soomes õe juures, seal olid küll ilmad vihmased ja jahedad, aga jalgrattaga sai linn läbi sõidetud ning ostelda ka parasjagu.
Juulikuu lõpus käisid külalised minu natuke ümmargusemal sünnipäeval. Vanad head kolleegid pole mind unustanud.
Eile viisin oma suure pojakese jälle Tartusse tarkust taga nõudma ja ise alustan selle kiire karusselliga ülehomme.  Enne harisin teda veel natuke kultuuri poole pealt, käisime vaatamas NO teatri etendust "Pedagoogiline poeem". Kuna olen NO käekirjaga juba tuttav, siis need kohustuslikud elemendid (vesi, üks "äge" ropendamine, alasti laval olemine, pikad stseenid jne)  enam nii raputavad polnud. Marika Vaarik, mu lemmik, ja noored olid head, tükk nõudis neilt väga tugevat füüsilist treenitust.
Palju oli seekord tuttavaid. Pool saali oli õpetajaid täis.
Nii et hüvasti, suvi!
Ja minu augustikuu lugemised.

 87-aastase Heljo Männi III mälestusteraamat on minu arvates parem kui eelmine, aga eks raske vist on autoril ikka, et ta end kordama ei hakkaks, kuidas täpselt meeles pidada, mis juba kirja pandud, mis mitte. Aga nende luuletustega, mis vahele olid pistetud, ma küll rahule ei jäänud, tase tundus  kuidagi punnitatud ja kaheldava väärtusega.







Mika Keräneni "Minu Supilinn" oli helge ja positiivne raamat.  Minu jaoks polnud selles raamatus mitte Supilinn nii oluline kui hoopis noore mehe kujunemislugu ja sobitumine Eesti ühiskonnaga. Ja kui kõik see on ausalt ja humoorikalt kirja pandud, siis on tulemuseks selline mõnus ajaveetmisraamat. Tore, kui meil on inimesi, kes muretsevad sellepärast, et see heas mõttes aguliõhustik ja tagahoovid oma kuurikeste ja pesukuuridega säiliksid. Looksid oma rahuliku ja väikelinliku miljöö, kus pole rahal ja rikkusel nii suurt tähtsust.



Riikka Pulkkineni esikteos „Piir” ilmus augustis 2006. Riikka oli teose ilmumise ajal 26-aastane, oli õppinud aasta filosoofiat Oulu ülikoolis ning liikunud sealt edasi Helsingi ülikooli filosoofiat ja kirjandust õppima.Debüütromaan “Piir” ilmus 2006. aastal. Raamat sai kriitikutelt ülisooja vastvõtu, kandideerides muu hulgas ajalehe Helsingin Sanomat kirjanduspreemiale. Vaid aastaga müüdi raamatut 40 000 eksemplari. 2007. aasta alguses sai raamat Akadeemilise raamatukaupluse debütandipreemia, samuti Gummeruse kirjastuse Kaarle-preemia, mida jagatakse Soomes juba alates 1970. aastast.
“Piiri” puhul on kirjanik hämmastanud nii kriitikuid kui ka tavalugejaid oma sundimatusega eri vanuses inimeste hingeelu kirjeldamisel. Selles kergesti loetavas romaanis käsitletakse raskeid teemasid nagu eutanaasia ning teismelise ja täiskasvanu vaheline keelatud suhe. Noore kirjaniku kohta on teos uskumatult elutark, kirjeldused on napid, aga tabavad, ning karakterite avamine hämmastavalt täpne. Teose ilmumise järel on üha uuesti küsitud, kuidas üks noor naine on osanud mõelda ennast nii erinevate inimeste kehasse, kust võtab ta kogemuse, et neid mõista?
Riikka Pulkkineni raamat "Piir" oli ka huviga loetav. Räägibki piiridest. Kus on piir täiskasvanud õpetaja ja alaealise  armastusest unistava neiu vahel? Millega nende suhe lõpeb? Noore enda piirid? Vanema piir lapsega suhtlemisel? Väikese tüdruku piir?

Minu juulikuu lugemised

 Mulle meeldivad selle sarja raamatud ja "Kui jumal oli jänes" oli nii hea raamat. Eriti meeldis selle raamatu esimene pool, kui peategelane oli veel väike laps  ja tegevus anti tema terava silma läbi, kuidas ta ei sobitunud klassikalise kooli ja nõudmistega. See perekond meenutas natuke Gerald Durelli hullumeelset perekonda, kus igal pereliikmel oli oma "kiiks" ja eripära. Kasutan ka kirjastuse tutvustust.

Inglise näitleja ja kirjaniku Sarah Winmani (snd 1964) romaani minajutustajaks on tüdruk nimega Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid: vend, kes kuidagi ei suuda maailmas oma kohta leida; vanemad, kes teinekord otsustavad teha õige äkilisi kannapöördeid; võluv filmistaarist tädi; hakkaja, ajuti lausa üleloomulike võimetega sõbratar; öömajalised, kellest aastatega saavad peresõbrad. Kõik nad on kenad inimesed, kelle elu pole aga sugugi kerge – ei lapsepõlves ega täiskasvanueas, ei 1970. ega 1990. aastatel, ei Londonis, Cornwallis ega New Yorgis. Napis, humoorikas laadis kirjeldab Winman, kuidas sellise seltskonna suhterägastikes ellu jääda ja võib-olla koguni õnnelikuks saada.
Romaan jutustab vennast ja õest, lapsepõlvest ja suureks saamisest, sõpradest ja perekonnast, võidurõõmust ja kaotuskurbusest ning kõigest, mis sinna vahele jääb. Ennekõike aga jutustab see raamat armastusest igal võimalikul kujul.

Algarvude üksildus“ on kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice, hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga, elades oma paralleelset elu, ent päriselt kokku ei saa iialgi.

Täitsa loetav, kuigi kurb. Huvitavalt üles ehitatud ja näitab, kui suur tähtsus on inimese elus lapsepõlvetraumadel, mis võivad tulevikku tugevasti mõjutada ja samuti kui raske on end kohandada ümbritseva maailma nõudmistega.

 "Minu Haiti" lugesin läbi, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Julgen arvata, et paljude jaoks on Haitist jäänud hoopis teine kuvand (rand, palmid, kokteilid, peod). Selles raamatus tuleb välja just selle koha viletsus, sest valdav osa inimestest elab täielikus vaesuses, see toob kaasa aga palju probleeme. See, et sul oleks iga päev vett ja elektrit, on juba luksus.
Ja muidugi see maavärina lugu ja imeline pääsemine.




"Punase raamatu" sarja raamatud meeldivad mulle ka ja "Kaelkirjaku kael" on väga huvitavalt kirjutatud. Ja selles raamatus olid illustratsioonid (bioloogialased)! See raamat on jutustatud küünilise ja elukogenud õpetaja silmade läbi, tema sisemonoloogina. Laste maailm on tema jaoks juba nii läbinähtav ja ta kirjeldab noori läbi negatiivse varjundi. Kogu elule toob ta paralleele loomamaailmast, leiab kõigile bioloogilis põhjusi ja järeldusi. Minu jaoks oligi see üllatav, et autor polnudki bioloogi haridusega. Aegamööda paljastub õpetaja üksildus ja lahusolek tütrest. Minu jaoks oli selle õpetaja tähelepanekutes väga palju tuttavat, kuigi tegevus toimus Saksa koolis. Autoril oli selline huvitav stiil, kahjuks polnud aega tsitaate maha kirjutada.

Kohanemine on määrav, teab Inge Lohmark. Lõpuks on ta ju üle kolmekümne aasta bioloogiat õpetanud. See, et kool pannakse nelja aasta pärast kinni, on paratamatus – Ees-Pommeri ääremaa hääbuvas maakonnalinnas ei ole piisavalt lapsi. Bioloogiaõpetaja asub võitlema loodusseaduste järgimise eest, küünitab kaela kättesaamatute viljade järele ning taganeb viimaks usust Darwinisse. Kogu loo toimumispaik on üks selle maailma hullumeelsemaid asutusi: kool. Judith Schalansky sündis 1980. aastal Greifswaldis, on õppinud kunstiajalugu ja kommunikatsioonidisaini. Tema kirjanduslik debüüt, madruseromaan „Blau steht dir nicht“ („Sinine ei sobi sulle“) ilmus 2008. aastal. Raamatu eest „Atlas der ablegenen Inseln“ („Kõrvaliste saarte atlas“) sai ta 2010. aastal raamatukunsti fondi 1. auhinna. Ta elab Berliinis vabakutselise kirjanikuna. .

Kurbus ja vaikus

Enne järgmist postitust pean kirja panema ka selle, et ema surmast on möödas nüüd 3 nädalat. Matused tomusid päikesest kullatud esmaspäeval, 8. juulil. Puhka rahus, emake...

Suvepuhkus on alanud

 Ja ongi esimene nädal puhkusest läbi, ilm on olnud imekena, kuigi homme lubas vihma. Jaanipäev möödus seekord rahulikult kodus, õhtu oli nii soe ja mõnus.

Aga nüüd loetu juurde:

 

Petrone Ajaloo sarjas ilmunud raamat, kuid ometi nii erinev teistest, selles raamatus on lummust, kirjutatud eelkõige autori tunnete kaudu. Kui teised kirjanikud proovivad küllalt täpselt ja detailselt oma lapsepõlve kirjeldada, siis selles raamatus on eelkõige oluline see tunne, mis vastavast sündmusest hinge jäi. Kristiina Ehini jaoks on oluline suguvõsa, inimese juured, tema lapsepõlvekodu ja –kohad, mis taaskohtudes manavad esile mälestusi ja tundeid. Oma ilu annavad raamatule muidugi juurde kirjaniku enda luulekatkendid, aga ka tema ema ja isa omad. Üks katkend raamatust, mida siin lühemaks hekseldasin, aga mõte peaks välja tulema: Kui mul meest kodus ei ole, siis ärkab minus mõne päevaga keegi, keda võib nimetada seguks nõukogude naisest ning eestiaegsest tublist talupereemast./............/ Mehega koos olles toimub mingi plõks, mingi arhetüüpne muutus ja oledki äkki „õrnem sugupool“ ning tema on tegusam. Mina muutun kuidagi meditatiivsemaks ja seejuures, jah, tõepoolest ka abitumaks. Taas on see vägevuse ja abituse virvarr mingi muster, mille üle, ma tunnen, mul lõpuni kontroll ei ole. /....../ Miks valus? Sest mulle tundub, et sellise üleinimliku vägevusega võib endale kergesti liiga teha, võib tekkida mingi armistunud ja tundetu koorik, masinlik orav rattas jooksmine, mis vigastab inimest. /....../ Mehed, kes pere juurest ära lähevad, mõtlevad sageli: küll nad ikka kuidagi hakkama saavad.Ja tavaliselt saavadki. Aga mis hinnaga?
Ja veel ei saa üle ega ümber ühest imekaunist luuletusest, mille teise salmi ka siia kirja panen: Nikolai Gumiljovi luuletus „Kaelkirjak“, tõlge Andres Ehin.

Ta siredust, sihvakust, õrnust on pilgeni täis,

ta lummutav muster on ehtimas nahka.

Võrdkaunina täiskuu vaid sumedal suveööl näib,

kui järvevee peeglist ta väreleb kahkjalt.

 Järgmine raamat "Vihmasaatjad" oli Tänapäeva jutuvõistluse võitja ja sp tekkis huvi lugeda, aga midagi erilist kahjuks see ei pakkunud. Selle raamatu ainuke tugevus oli võib-olla see, et kujutas Eesti tänapäeva riigiametniku elu, kus sind kui töötajat on vaja ainult nii kaua, kui sa suudad endast maksimumi anda ja tööle elada. See on maailm, kus inimene on inimesele hunt. Seepärast oligi natuke kummaline selline must- valge maaeluga vastandamine. Autori kirjutamisstiil oli selline muutlik, kohati kujunditega üles puhutud, töötust minategelane loeb eneseabiraamatuid ja autor on vist ka nendega päris hästi kursus, sest nendest pärit mõtteid on raamatus päris palju kasutatud. Minu jaoks jäi ikkagi arusaamatuks naistegelase saarele jõudmise mõte, toimus nagu liiga äkki. Aga kergeks suveraamatuks sobib.

 

Järgmine maiuspala minu jaoks:

„Ööbikut ei tohi reeta“ Rein Marani elu filmides.
Vahendanud Alo Lõhmus.
Raamat, millele mul polnud erilisi ootusi ja mis täitsa juhuslikult mu lugemislauale jõudis, aga mis ometi väga meeldis. Marani ellusuhtumine on nii eluterve ja – kogenud. Nagu ta ise enda kohta ütleb, et on soome-ugri aluspõhjaga. Lisaks temale on raamatus juttu paljudest huvitavatest inimestest, nii teadlastest kui lihtsatest, kuid huvitavatest metsameestest, loodusega koos elavatest inimestest. Rein Maran esindab tõesti sellist loodust väärtustavat ja austavat eluviisi, see annab talle nagu mingi erilise oskuse maailma näha ja eluterve suhtumise ümbritsevasse. Mulle tundub, et sellised mehed on meie praeguses maailmas jäänud vähemusse, aga just selliseid inimesi oleks Eestile vaja.
Me oleme kindlasti praegu märksa tuimemad ja vaimses mõttes vaesemad, kui me olime varem. Looduslikus keskkonnas elav inimene peab olema teataval määral kontaktis teiste elusolenditega, kes elavad samas keskkonnas. Kuid tänapäevases Tallinnas, olgugi et tegu on pisilinnaga, on nii palju müra ja kära, et ainus võimalus end kaitsta on muutuda üha tuimemaks. Sulguda endasse ja teist oma kõrval mitte märgata.
Rein Marani loodusfilmide saatel möödus ka minu lapsepõlv. „Laanteguse suve“ olen mitu korda näinud, rästikufilmi mäletan ka eredalt, sest see tundus oma muusikaga nii õudne, eriti see maohunnik oli lapse jaoks suisa õudusfilmilik. Olen kogu aeg arvanud, et Rein Maranil on ülikooliharidus bioloogias vms, tegelikult teab ta loodusest nii palju tänu tarkadele inimestele või iseõppimisele. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate filmide tegemine käis.
Rein Maran oli nooruse vangilaagris ja see andis talle suure elukogemuse. Sellistest inimestest oli raamatus veelgi juttu.
 Irdiga oli nagu paljude selleaegsete meestega: elukogemused, mis nad said, purustasid nende senise maailma. Ja nad pidid endale leidma midagi asemele. Esiteks olid nad metsas elades puutunud loodusega kokku rohkem kui teised inimesed. Peale selle oli vaevalt neil kellelgi erilisi illusioone inimloomuse suhtes. Nad teadsid väga hästi, mismoodi inimene mitmes tahus välja näeb ja kes ta olla võib. Ja Ird ei läinud enam õpetajaks, vaid hakkas rabavanaks.

Ühe luuleraamatu lugesin ka läbi.

Jürgen Rooste „Higgsi Boson“.

Mulle meeldis „Cristabelli lauluke“ - lugu luulevormis sellest, kuidas ta pojaga Pärnus käis ja muuhulgas poeg Munamäelt endale sõbra sai.
Siia panen aga ühe luuletuse:

                                                    „Elu on õis“

Loen džuudokooli seina päält,

et elu on nagu kirsiõis

(või oli see vastupidi,

unustan samal hetkel)

ja iga päeva tuleb elada,

nagu see oleks

su elu suursündmus.

 

Kardan, et olen seda teinud,

aga ma võtan neid suursündmusi

nii pagana tõsiselt-

seepärast olengi

ramp- ja hunt- ja läbiväsind.

 

Tahaks täna tavalist päeva,

nii tahaks,

ilma erilise suursündmuseta:

ei midagi tähistada,

ei midagi, mille pärast rõõmustada.

Või kurvastada.

 

Lihtsalt, et kuidagi

vaikselt venitaks

õhtuni välja.

Vaikselt venitaks

õhtuni välja.

Vaikselt venitaks

õhtuni välja.

Beltran ja  "Mässav Barcelona" oli selline ilukirjanduslik Barcelonat ja selle ajalugu tutvustav raamat, lugesin läbi, aga polnud minu maitse.  Kirjanik ise ei oskagi ennast määratleda: on ta hispaania või eesti kirjanik.

Isamaa-armastus ei sünni kindlast usust, vaid lihtsast kiindumusest ümbruskonda, milles on noorusaja mälestuste veetlus ja hämarad varjud, ning harjumustest- seepärast on see petlik nagu iga minevik. Sest möödunud allikad on alati sogased ja juured liialt haprad. Sama tunnet kogeb ka pärisori või eluaegne vang oma seisuse vastu, millest ta ei suuda loobuda, sest pelgab vabadust nagu suurt õnnetust. Nii nagu mõni kardab kodust eemal elamist ega harju iial uue kodumaaga, nii ripub ta nagu koer armunult ja truult oma isanda küljes, kes teda aeg-ajalt piitsutab. /----/

Isamaa- armastus hõljub meie kohal koos vanade kommetega- sageli pole see midagi muud kui sissekäidud rada, konservatiivsus ja pelg uue ja tundmatu ees. Kuid eks ühe hirmust lõikab keegi teine kasu.

Kuumus on asendunud paduvihma ja tuulega

Kuna on kogunenud jälle mitu loetud raamatut, siis jätan jälje maha, kuigi kõike täna kirja panna ei jõua.
Üks asi veel, mis jäädvustamist nõuab, on Rakvere teatri etendus "Jane Eyre", mida 27. mail vaatamas käisin.

 

 

Kuna "Jane Eyre" on kindlasti üks raamatutest, mis murdeeas lugedes õhkama pani ja südamesse oma jälje jättis, siis läksin etendust vaatama väikese eelarvamusega- ega ometi seda tükki liialt ei moderniseerita ega muudeta. See ajastu jms võiks ikka välja tulla. Esimese vaatuse lõppedes olin kahevahel: meeldib või mitte. Kuid siis edasi jälgisin laval toimunut suure huviga.  Minu jaoks jäi see lugu ise tagaplaanile ja pearolli mängis hoopis lavastaja lähenemine, selle loo ülesehitus ja lavalised lahendused, tantsud, muusika ja eesti tuntud autorite luuletuste kasutamine. Üks näitleja mängis palju erinevaid rolle, kindlasti suur koormus neile. Üks eesti nätleja, kes minu nägemuse järgi Rochesteriks otsekui loodud, olekski Kaljujärv. Aga selles tükis meeldis kõige rohkem Ülle Lichtfeldi mäng. Nii et kokkuvõttes päris huvitav.

 



 Nüüd kaks raamatut ka, mis juba mitu nädalat tagasi loetud. Jan Kausi "Koju" on meedias kiidetud, aga mulle ta erilist muljet ei jätnud. Autor vaatab lähemalt kolme üksildase eesti mehe elu Tallinnas, kes pealtnäha võib-olla tunduvad edukad, aga sisemuses rabedad ja pidetud.
Teine raamat "Minu Michael" oli huvitav, selline magusvalus armastus, kus kaks inimest kulgevad oma elus kõrvuti nagu kaks raudteerööbast, kuid kokku ei saa. Tutvusin uue suurepärase kirjanikuga, kelle stiil meeldis, autor kirjutab küllalt lihtsalt, aga selles peitub ilu.
Kirjastuse raamatututvustus võtab sisu päris hästi kokku.

1950ndate aastate Jeruusalemmas toimuv romaan jutustab ühe noore naise, Hannah Goneni armastuse ja abielu loo, taustaks tema aja Jeruusalemm, selle atmosfäär ja tänavad. Hannah on mõnevõrra irdunud intensiivse tundeeluga filoloogiaüliõpilane, kes abiellub korraliku, isegi pedantse ning täiesti silmapaistmatu geoloogiateadlase Michaeliga. Aastate möödudes haarab Hannah tormiline fantaasialend üha suurema osa ta elust, ta võõrdub pikkamisi nii ümbritsevast maailmast kui oma abikaasast ja koost hakkab pudenema ka nende abielu.

Amos Oz on 1939. aastal sündinud Iisraeli kirjanik ja aktiivne publitsist. Tema teosed on ilmunud 41 keeles, ta on palju kordi olnud Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide hulgas ning saanud oma töö eest hulga erinevaid preemiaid. Eesti keeles on Amos Ozilt varem ilmunud Kurja Nõu Mägi (1993), Ära ütle, et öö (1997) ja Sumchi (2000).

Muidu elust ka natuke. Tööl tuleb veel pisut käia ja siis puhkus. Eile käisime tädi Hilde matusel (surnud 12.06). Terve matuse aja paduvihm, õnneks võtsin musta lühikese jope kaasa, muidu oleks külm ka veel liiga teinud. Aga pärast peielauas hakkas selginema ja päike tuli jälle välja. Õhtul isa juures grillisime, sest väikeõde tuli üle pika aja Soomest külla. Nii et sai kohvi joodud ja kuna päev oli vana inimese jaoks vist liialt emotsionaalne, siis öösel magada eriti ei suutnud. Täna uimane olek ja mittemidagitegemise tunne.

Kuumus ja äike

Suvi on käes ja kuumus teeb liiga, aga eks seda aega me kõik oodanud oleme. Nii et ei virise keset taevast kuumava päikese pärast, igapäevase vihmahoo ega äikese pärast, näljaste sääskede pärast jne. Tegelikult on suvi ju NII MÕNUS, tööl on ka nüüdseks kõige suurem kiire läbi, nii et saab asja kergemalt võtta.

 Nüüd aga minu maikuu lugemistest. Kaks raamatut olid sellised, mida mul ammu juba plaanis oli lugeda, sest olin neist mõlemast I osa lugenud. Ja tulemus oli see, et mõlema raamatu II osa enam ei pakkunud midagi erilist. Esimese osa võlu ja uudsust enam polnud. Lootsin, et "Egiptimaa" II osa on esimese osa järjeks, aga pigem sisaldas see I osast välja jäänud kirjutisi. Nii et kohati tekkis tunne, et olen vist seda juba lugenud. Kõige rohkem meeldis võib-olla autori kirjutus sellest, milliste tunnuste järgi võib öelda, et temast on saanud nüüd egiptlane.
Heljo Männi mälestuste raamat "Kassikäpp" jätkas ka autori mälestustega. Lugesin läbi, aga ei oskagi öelda, miks see osa mind enam nii ei köitnud nagu esimene. Lugesin, et autorilt on ilmunud  juba III mälestuste raamat "Kurereha", nii et jääb vaid imestada autori produktiivsuse üle. Kui raamatukogus silma jääb, loen ka läbi.
A. Kasemaa on minu jaoks täiesti tundmatu nimi, aga mitmest erinevast kohast oli tema raamatu kohta jäävad positiivsed arvamused silma jäänud ja nii see minu lugemislauale jõudiski. Ega kahetse! Täiesti teistsugune raamat. Noor autor uurib ja jälgib suure armastusega Peipsi-äärsete leskede (vanade naiste) maailma, nende maju, mööblit, riideid. Nii et see raamat on nii ilukirjanduslik kui ka etnograafiline. Eriti imeline oli see, kuidas noor mees kirjeldab naisteriiete materjale, lõiget, detaile.
Üks stiilinäide:
Lese näos, mida ilmestavad suured prillid, oli väga palju kortse, juuksed olid pikad ja hallid, ta nägi välja nagu muistne Jüriöö-eelne eesti naine. Ta oli vana, kortsus ja plekilina nagu ta linadki. Seljas kandis ta alati lohvakat, määrdunud lillemotiividega särki, ta ei pesnud vist kunagi, ja selle peale sama määrdunud aluskuube ja koeripstehnikas kootud riides seelikut, mis ulatus talle pahkluudeni, seeliku peal oli pikitriibuline põll, sinna sisse meeldis talle oma nina ja käsi pühkida. Iial ei loobunud ta oma villasest pearätist, mis oli must nagu öö. Ainult sünnipäeval kandis ta peas valget pearätti. Harva võis teda näha hallide lahtiste juustega. Kuidas see on võimalik, et ilusast armsast lapsest saab kord selline lesk, kunagine noor neiu, kes on vahetanud oma rõivad pikkade lohisevate seelikute vastu, rinnad välja veninud, nii et ta ise ka ei taha ennast vaadata? Silmas kae, varvastel kooljaluu, kortsus soonilised pikad käed, suu harv nagu linnupuur, nii et sõnade asemel tuleb sealt vaid puss-puss. Nii kummaline oli teda vaadata, sest noorepõlve piltide peal, mida ma näinud olen, on ta väga ilus, armu või ära.

Ja nüüd mu lemmik: minu teine e-raamat Tõnu Õnnepalu"Mandala", mõtteline järg eelmisele raamatule. Raamat, mille lugemine tõi muige mu näole, raamat, mille lugematud kohad hinge läksid, autor, kelle kirjutusviisi ja väljendusoskust ma ainult imetlen. Kuidas üks autor oskab kirjutada peaaegu mittemillestki midagi sellist, mis puudutab lugeja hinge. Ja loomulikult  need kassid, kes kogu seda raamatut üleval hoiavad. Kassiomanikuna võib seda äratundmisrõõmu ainult nautida. Kahjuks ühtegi tsitaati välja ei kirjutanud, aga seda raamatut tahaks veel üle lugeda.

Kevad võitis

Ongi käes ilusaim aeg aastas, kui nädala alguses olid puud raagus, siis nüüd on nad ilusti hiirekõrvus, rabarber kasvab 10 cm päevas. Kolmapäeval oli vähemalt 25 kraadi sooja see andis tervele loodusele sellise dopingu, et kõik areneb silmnähtavalt.Täna küll erilist soojust pole. Panin täna oma väikesele peenramaale üht-teist kasvama: porgandid, sibulad, tilli, salatit.

 Lugenud olen ka selle kuu jooksul. "Minu Horvaatia" oli raamatukogus saadaval, nii ta läbi lugesingi. Kuna Hovaatia ise on minu südames erilisel kohal, siis oli palju parem asju ette kujutada, eriti seda üksikut saart, kus algselt tegevus toimus ja kus peategelane tükk aega eraldatult elas. Ise olen käinud Krki saarel. Horvaatiast andis see raamat päris palju teadmisi, eriti sõjaajast. Kohutav mõelda, et praegusel ajal normaalse mõistusega inimesed sõdivad, tapavad üksteist, kaotatakse lähedasi. Raamat oli kenasti autori poolt kirja pandud, aga seda erilist polnud, mis mõne selle sarja raamatu puhul lummanud on.

Maimu Bergi "Moemaja" oli küll raamat, mis meeldis. Autori poolt on raamat kirjutatud nii, et vahepeal tundub see suisa ilukirjanduslik, mitte dokumentaalne. No ja see kummaline peategelane... Polnud sel nõukogudeaegsel moemajal mingit erilist glamuuri, nagu paljud arvasid, lisaks sagedased sõidud Moskvasse ja pidev kontroll toimetuse üle. Üldse annab see raamat sovetiaegsete naiste elust hea ülevaate. Meeldis autori irooniline väljendusviis. Ja siis veel omaaegse Enelini püünele jõudmine ja tahe midagi moemaailmas midagi muutma hakata.
Mäletan lapsepõlvest ajakirja "Siluett" küll, aga tõesti eestikeelseid numbreid oli raske kätte saada, aga meil neid kodus ikka oli. Aga kuigi ema oli õmbleja, siis ajakirjast eeskujusid ei saanud. Mu keskkooli lõpukleidi idee oli vist küll sealt pärit. Pigem oli moenäidiseks meil selline defitsiitne ajakiri nagu "Mujeres", kes keskel olid moejoonistused ja lõpus pabernukk koos riietega.

Väike märk sellest nädalast ka maha...

Poisid pole mitu nädalat kodus käinud, kuidagi rahulik see nädalavahetus, kuigi teha oleks oi kui palju... Ühe kampsuni tuunimise lõpetasin küll ära, hea seegi. Aga tegelikult tahtsin kirja panna selle, et igikelts (ühest blogist leitud väljend) hakkab maast kaduma,  neljapäeval ladistas vihma ja reedel ka kuigipalju. Lumikellukesed igatahes õitsevad (  no jah, kui aus olla, siis sügiseste kuivanud lillevarte vahel). Ja õunapuude juurest paistab lume alt juba päris suur laik mädanenud õunavaipa. Reedel tööle sõites kössitasid suure liiklusega maantee ääres 4 toonekurge ja jälgisid nagu tunnimehed läbi halli vihmakardina autodevoolu. Kurgede telekas?  Paar toonekurge paistsid taga põllu peal toidu hankimisega tegelevat. Töölt tagasi sõites jooksis üks kits auto nina eest üle tee, pidurdasin juba, oleks teine ka tulnud, oleks kokkupõrge vältimatu. Aga seekord siis niipidi...
Kolmapäeval linnas käies oli  veel päris talvine, kuigi päeval paistis päike juba kevadiselt. Keset suuri elumaju ühe peatänava ääres  kühveldas või pühkis üks suurem mehemürakas midagi, palja ülakehaga. Kontrast lume ja teiste- vammustes inimestega oli päris suur.
Nii et kevademärgid on olemas. Kui see poriaeg ka nüüd üle saab elatud...

Jääaeg või mis?

Üks reisiraamat veel, mis läbi sai loetud. Noor perekond rändab koos väikese lapsega läbi Brasiilia, Argentina, Uus-Meremaa, Austraalia, Tai, Vietnami, Hiina jt. Tõeline unistuste reis. Kuna sinna ise vaevalt et saab, siis miks mitte rännata kellegi teise silmade kaudu. Kui palju suudab inimene elamusi vastu võtta? Kõik tundus küllalt idülliline, see laps pidi küll väga leplik olema. Väsimus tekitab ju stressi nii täiskasvanus kui lapses. Vahepeal võtsid nad muidugi aja ka maha. Eelkõige oldi huvitatud just uutest toiduelamustest ja raamatus oli ka palju kohaliku toiduga seotud retsepte. Kerge ja huvitav lugemine. Praegu loen "Mandalat".

Muidu on elu kuidagi tasakaalutu. Pidevalt juhtub midagi ja kahjuks mitte häid asju. Tugeva allergilise reaktsiooni tõttu (multivitamiinidest?) olen end varsti juba kuu aega kratsinud, nagu oleks tuulerõugetes olnud. Apteegi tablettidest küll kasu polnud. 

Veel raamatuid

Jätkan eelmist postitust. Millegipärast on minu viimased lugemised seotud memuaaridega. Daniel Vaariku "Praktikaaruanne" kirjutab tema ajakirjanduse  õpingutest ja noore inimese elupõletamisest. Tema õpingud ja esimesed tööaastad jäid nn hullumeelsesse üleminekuaega, 90-ndate esimesse poolde. Samal ajal käisin ka mina ülikooli vahet. Rohkem pani see raamat mõtlema oma pojale, kes sama eriala tudeerib. Loodan emana, et tema elu nii kirjuks ei kisu. Ja Pulleritsu nõudlikkusega on tal ka oma kokkupuuted juba olnud.


   Hannes Võrno "Poisi lugu" oli selline armas ja lihtne  raamat, mis teeb selle peategelase ka lugejale lähedasemaks. Ei kirjuta ta nii avameelselt kui Hvostov või mõni teine autor ega pole ka sellist erilist nõukogude aja painet.  Mulle tundub, et see raamat olekski nagu selle ajastu poiste lapsepõlvelugude üldistus. Elati ju sel ajal peredes küllalt sarnast elu.

Heljo Männi "Nõgesed ja nartsissid" jõudis mu koju Apollo alemuselt. Tegemist on raamatuga, mis sobib vist rohkem vanematele ja keskealistele st mulle sobis hästi. Fotod, mälestusekillud erinevatest inimestest, kirjanikest, toimetajatest jne, väikesed loomingulised vahepalad- raamat  on ilus ja  huvitavalt kokku seatud. Heljo Mänd on ikka väga produktiivne kirjanik olnud, kirjutab siiani. Ainult imetle. Minu lapsepõlve kõige armsam luulekogu oli Heljo Männi "Pillerpall", hiljem  ka noortekas "Miks sa vaikid?". Lugesin, et ta on tõlkinud ka norra  raamatu "Vaikivad trollid", mis on jälle kuidagi eriliselt meelde jäänud, kuigi seda mul kodus polnud.
Raamatus oli juttu tema Pioneeris töötamise aegadest, kokkupuudetest nii meeldivate kui ebameeldivate inimestega st ka natuke klatši. "Jah, ka nõgeseid peab olema, sest nende taustal on nartsissid veelgi heledamad."
Lugesin, et sellele raamatul on olemas ka II osa, jälle hästi tabava pealkirjaga-"Kassikäpp".

Talv, talv, talv- ikka lumi, jää ja külmakraadid. Eile oli üks tore film (lihtne ajaraiskajast naistekas) Kanal 11-s - "Jane Austeni raamatuklubi", olen lugenud seda raamatuna, aga film oli huvitavam, aga ei teagi, kui seda enne lugenud poleks, kas ma sellest filmist siis midagi arvanud oleks.

Selle aasta esimene

Püüan meenutada viimasel kolmel kuul loetud raamatuid. Lugemiseks jääb tavaliselt enne magamaminekut aeg st  ei suuda midagi eriti tõsist ja rasket lugeda. Millegipärast jõudsid minuni 3 Petrone Prindi lapsepõlveraamatut. Huvitav oli jälgida, kuidas erinevad inimesed oma lapsepõlvele tagasi vaatavad, mida oluliseks peavad.

Loone Ots „Mustamäe valss“ Mulle meeldis see raamat, see oli nagu selle ajastu kroonika, nii detailne oma mäletamise ja kirjeldustega. Imestan neid inimesi, kes suudavad oma lapsepõlvest nii palju meenutada ja mäletada. Kas ta pidas päevikut? Hästi täpselt oli juba Loone esivanemate elust kirjeldatud: igavesti hea ülevaade sellest ajast ja eredatest inimestest. Mulle tundus, et tegemist oli varaküpse lapsega, aga see jäi natuke küsitavaks, et tihti oli antud lapse mõtetele pigem täiskasvanud inimesele omane selgitus või üldistus. Kas laps ikka suudab nõukogude aega st lapsepõlve võtta sellise teadlikkusega? Mina näiteks võtsin oma lapsepõlve nii, nagu ta oli, mõtlemata, et saaks ka teisiti olla, kuigi vanemad rääkisid kodus võib olla vahel ka muud. Aga see polnud minu jaoks oluline. Autori keelekasutus oli ka huvitav, nautisin tema võrdlusi. Raamat oli paks ja hästi sisutihe, andis sellest nõukogudeaegsest elust väga hea pildi. „Projektilaps Pärnust“ Toimumisaeg ja koht enam-vähem sama mis minul st oli hea võrrelda enda ja tema mälestusi lapsepõlve Pärnust. Võrreldes Loone otsaga oli detaile vähem ja koolielul ja õpetajatel peatuti tagsihoidlikumalt, pigem keskendus Kati enda arenemisele. Mind pani mõtlema just see, kui palju tegelikult on üldse neid inimesi, kel lapsepõlv nii kudne ja muretu on, et sealt ühtegi kompleksi kaasa ei saa. Kati tundis puudust oma isast, aga kui palju oli tema kõrval neid inimesi, kellega ta rääkida sai ja keda usaldada. Tal oli võimalik käia reisimas, tegeleda erinevate huvialadega, kohtuda huvitavate inimestega. Ei pidanud mõtlema ka pidevale rahapuudusele. Välismaalt saadeti riideid ja muudki, mis oli sel ajal ikka väga suur pluss. Eks me igaüks tuleme oma lapsepõlvest ja võtame sealt kaasa päris suure pagasi suhetest, harjumustest, ellusuhtumisest. Kindlasti mõjutab see meie tulevast elu, aga kui palju oleneb meist endast? Peaasi, et me suudaksime oma lastele paremat pakkuda ja mitte oma vanemate vigu teha. Aga kas me suudame? Lugemine läks kiiresti, jutt jooksis, palju oli ka viiteid Kati praegusele elule Aga raamatu ülesehitus kohati häiris natuke, ei suutnud tabada seda loogikat.

„Minu Dublini“ valisin lugemiseks sellepärast, et mu vend elas samuti neli aastat võõrtöölisena Dublinis ja kolm aastat tagasi käisin tal seal külas. Ostsin selle raamatu talle jõulukingiks nn nostalgitsemiseks ja lugesin ka selle ise eelnevalt läbi. Kristiina ja minu venna elus on palju sarnast, näiteks seegi, et mõlemad said eestlastega kokku internetikohvikus, olles ise tööta, elamispaiga ja rahata. Samuti see karjakesi kooselamine ja ja talvine tubades külmetamine. Nüüd aga raamatust endast. Raamat oli kirjutatud ladusalt, lugemine edeneb kiiresti. Alguses on autor kirjutamisel isiklikum ja üksikasjalikum, raamatu teine pool muutub rabedamaks. Kuna raamat keskendub ainult Dublinile, siis ei saagi ju autorilt nõuda, et oleks rohkem tahtnud Iirimaast teada või iirlastest endist. Kuna olen ise Dublinis käinud ja peamiste vaatamisväärsustega tutvunud, siis raamatust ma rohkem nende kohtade kohta teada ei saanud. Autor keskendub rohkem kodu-töö-õhtune pidutsemiskoht trajektoorile. Sellelt tulenevalt saab lugeja täpsema ülevaate Dublini linna transpordivõimalustest ja pidutsemiskohtadest. Oleksin tahtnud rohkem teada saada noortest iirlastest, nende haridusest, millest nad unistavad ja kas nad on oma kodumaaga rahul. Tean, et praegu on Iirimaal suureks probleemiks see, et elanikkond väheneb, iirlased suunduvad mujale maailma oma õnne otsima. Kõige muhedamalt oli kirja pandud autori esimene tööpäev bensiinijaamas, samuti kliendiabi WC-s. Kohati häiris raamatu lõpu poole sisu hüplikkus, näiteks on ühe peatüki pealkiri „Bussist, salatist ja paastust“. Tundus, et kui neist asjadest pikemalt juttu teha polnud, siis tuli need teemad ikka raamatusse ära paigutada. „Minu Dublin“ oli selline raamat, mis ei tekitanud erilisi emotsioone, kuid neile, kes kavatsevad Dublinist tööd ja elamiskohta leida, on see hea teejuht. Dublinit ennast see raamat minu jaoks atraktiivseks ei teinud.

Juhan Peegel „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ Seda raamatut pidin lugema oma töö pärast. Ja see raamat on hea, pole küll „Läänerindel muutuseta“, aga võib leida palju sarnast. Sõda on julm ja selliseid raamatuid peaks iga inimene lugema, et saada aru sõja mõttetusest. Noor peategelane on 22-aastane ja peab kohanema sõjaga. Kõige selle jubeduse juures, mida sõda kaasa toob, pole see raamat õudne, vaid südamlik, leiab ka väga humoorikaid kohti. Mehed oma ütlemistes ja tähelepanekutes olid andekad, kuid samas näitab see teos, et inimnelul pole sõja ajal mingit väärtust ja iga järgnev minut võis tuua surma. Lõppes see raamat lahinguga, kus oli juba ette teada, et sealt keegi elusana tagasi ei tule. Tuli teha veel viimane suits ja minna... vastu surmale. „Meie elu on julmalt kitsas ja ebainimlik: me oleme marsil, me kaevume, me tulistame, meid tulistatakse, me matame oma surnuid ja saadame ära haavatuid. Me vaatame maastikku mitte kui inimesed, vaid kui sõdurid: siin on hea varjuda, siin on hea tulepositsioon/-------/ Me tahame üle olla surmastki- või on see esivanemailt pärinev ebausk kasutada õigete nimetuste asemel midagi muud, nõnda et me üsna küüniliselt ütleme: sai kabelimatsu, arvati maha toidult ja seebilt, sinililled silma pea, läks parematele jahimaadele ja nõnda edasi. Kuid kõigepealt oleme vaesed ja poolikud sellepärast, et me oleme koduta ja armastuseta. /--------/ Ja seegi poolik elu, mis meil veel on, on vapustavalt habras nagu põlenud niit.“

Kuna tahtsin lugeda Jan Kausi "Koju", aga seda raamatukogus polnud, siis võtsin "Õndsate tunni", mis kuulub tema varasemasse loomingusse. Lugesin läbi, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Peegeldas seda aega, mil ta kirjutatud oli.

"Sillamäe passioon" oli siis kolmas lapsepõlveraamat, mida tahtsin ammu juba lugeda. Huvitavalt kirjutatud ja põhjalik. Sillamäe on minu jaoks täiesti tundmatu koht, ma vist pole seal isegi käinud, aga jälle langeb autori ja minu lapsepõlv enam-vähem samasse aega. Aga minu lapsepõlv oli selles õiges Eestis. Mulle jäid sellest raamatust millegipärast meelde kaks kohta: üks see, kui poiss läheb koos emaga vanavanemate juurde ja nad ei räägi paari kilomeetri jooksul mitte midagi, sest millest neil ikka rääkida oleks, ja teine see, kui poiss läheb raamatukogusse, mis on tema jaoks nii oluline koht st seda võib võrrelda kui mingi templiga. Olen lugenud viimasel ajal just päris palju selliseid raamatuid, mis näitavad, kui olulised olid RAAMATUD noore inimese elus nõukogude ajal.