Friday, June 28, 2013

Suvepuhkus on alanud

 Ja ongi esimene nädal puhkusest läbi, ilm on olnud imekena, kuigi homme lubas vihma. Jaanipäev möödus seekord rahulikult kodus, õhtu oli nii soe ja mõnus.
Aga nüüd loetu juurde:
 
Petrone Ajaloo sarjas ilmunud raamat, kuid ometi nii erinev teistest, selles raamatus on lummust, kirjutatud eelkõige autori tunnete kaudu. Kui teised kirjanikud proovivad küllalt täpselt ja detailselt oma lapsepõlve kirjeldada, siis selles raamatus on eelkõige oluline see tunne, mis vastavast sündmusest hinge jäi. Kristiina Ehini jaoks on oluline suguvõsa, inimese juured, tema lapsepõlvekodu ja –kohad, mis taaskohtudes manavad esile mälestusi ja tundeid. Oma ilu annavad raamatule muidugi juurde kirjaniku enda luulekatkendid, aga ka tema ema ja isa omad. Üks katkend raamatust, mida siin lühemaks hekseldasin, aga mõte peaks välja tulema: Kui mul meest kodus ei ole, siis ärkab minus mõne päevaga keegi, keda võib nimetada seguks nõukogude naisest ning eestiaegsest tublist talupereemast./............/ Mehega koos olles toimub mingi plõks, mingi arhetüüpne muutus ja oledki äkki „õrnem sugupool“ ning tema on tegusam. Mina muutun kuidagi meditatiivsemaks ja seejuures, jah, tõepoolest ka abitumaks. Taas on see vägevuse ja abituse virvarr mingi muster, mille üle, ma tunnen, mul lõpuni kontroll ei ole. /....../ Miks valus? Sest mulle tundub, et sellise üleinimliku vägevusega võib endale kergesti liiga teha, võib tekkida mingi armistunud ja tundetu koorik, masinlik orav rattas jooksmine, mis vigastab inimest. /....../ Mehed, kes pere juurest ära lähevad, mõtlevad sageli: küll nad ikka kuidagi hakkama saavad.Ja tavaliselt saavadki. Aga mis hinnaga?
Ja veel ei saa üle ega ümber ühest imekaunist luuletusest, mille teise salmi ka siia kirja panen: Nikolai Gumiljovi luuletus „Kaelkirjak“, tõlge Andres Ehin.
Ta siredust, sihvakust, õrnust on pilgeni täis,
ta lummutav muster on ehtimas nahka.
Võrdkaunina täiskuu vaid sumedal suveööl näib,
kui järvevee peeglist ta väreleb kahkjalt.
 Järgmine raamat "Vihmasaatjad" oli Tänapäeva jutuvõistluse võitja ja sp tekkis huvi lugeda, aga midagi erilist kahjuks see ei pakkunud. Selle raamatu ainuke tugevus oli võib-olla see, et kujutas Eesti tänapäeva riigiametniku elu, kus sind kui töötajat on vaja ainult nii kaua, kui sa suudad endast maksimumi anda ja tööle elada. See on maailm, kus inimene on inimesele hunt. Seepärast oligi natuke kummaline selline must- valge maaeluga vastandamine. Autori kirjutamisstiil oli selline muutlik, kohati kujunditega üles puhutud, töötust minategelane loeb eneseabiraamatuid ja autor on vist ka nendega päris hästi kursus, sest nendest pärit mõtteid on raamatus päris palju kasutatud. Minu jaoks jäi ikkagi arusaamatuks naistegelase saarele jõudmise mõte, toimus nagu liiga äkki. Aga kergeks suveraamatuks sobib.
 
Järgmine maiuspala minu jaoks:
„Ööbikut ei tohi reeta“ Rein Marani elu filmides.
Vahendanud Alo Lõhmus.
Raamat, millele mul polnud erilisi ootusi ja mis täitsa juhuslikult mu lugemislauale jõudis, aga mis ometi väga meeldis. Marani ellusuhtumine on nii eluterve ja – kogenud. Nagu ta ise enda kohta ütleb, et on soome-ugri aluspõhjaga. Lisaks temale on raamatus juttu paljudest huvitavatest inimestest, nii teadlastest kui lihtsatest, kuid huvitavatest metsameestest, loodusega koos elavatest inimestest. Rein Maran esindab tõesti sellist loodust väärtustavat ja austavat eluviisi, see annab talle nagu mingi erilise oskuse maailma näha ja eluterve suhtumise ümbritsevasse. Mulle tundub, et sellised mehed on meie praeguses maailmas jäänud vähemusse, aga just selliseid inimesi oleks Eestile vaja.
Me oleme kindlasti praegu märksa tuimemad ja vaimses mõttes vaesemad, kui me olime varem. Looduslikus keskkonnas elav inimene peab olema teataval määral kontaktis teiste elusolenditega, kes elavad samas keskkonnas. Kuid tänapäevases Tallinnas, olgugi et tegu on pisilinnaga, on nii palju müra ja kära, et ainus võimalus end kaitsta on muutuda üha tuimemaks. Sulguda endasse ja teist oma kõrval mitte märgata.
Rein Marani loodusfilmide saatel möödus ka minu lapsepõlv. „Laanteguse suve“ olen mitu korda näinud, rästikufilmi mäletan ka eredalt, sest see tundus oma muusikaga nii õudne, eriti see maohunnik oli lapse jaoks suisa õudusfilmilik. Olen kogu aeg arvanud, et Rein Maranil on ülikooliharidus bioloogias vms, tegelikult teab ta loodusest nii palju tänu tarkadele inimestele või iseõppimisele. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate filmide tegemine käis.
Rein Maran oli nooruse vangilaagris ja see andis talle suure elukogemuse. Sellistest inimestest oli raamatus veelgi juttu.
 Irdiga oli nagu paljude selleaegsete meestega: elukogemused, mis nad said, purustasid nende senise maailma. Ja nad pidid endale leidma midagi asemele. Esiteks olid nad metsas elades puutunud loodusega kokku rohkem kui teised inimesed. Peale selle oli vaevalt neil kellelgi erilisi illusioone inimloomuse suhtes. Nad teadsid väga hästi, mismoodi inimene mitmes tahus välja näeb ja kes ta olla võib. Ja Ird ei läinud enam õpetajaks, vaid hakkas rabavanaks.
Ühe luuleraamatu lugesin ka läbi.

Jürgen Rooste „Higgsi Boson“.
Mulle meeldis „Cristabelli lauluke“ - lugu luulevormis sellest, kuidas ta pojaga Pärnus käis ja muuhulgas poeg Munamäelt endale sõbra sai.
Siia panen aga ühe luuletuse:

                                                    „Elu on õis“
Loen džuudokooli seina päält,
et elu on nagu kirsiõis
(või oli see vastupidi,
unustan samal hetkel)
ja iga päeva tuleb elada,
nagu see oleks
su elu suursündmus.
 
Kardan, et olen seda teinud,
aga ma võtan neid suursündmusi

nii pagana tõsiselt-
seepärast olengi
ramp- ja hunt- ja läbiväsind.
 
Tahaks täna tavalist päeva,
nii tahaks,
ilma erilise suursündmuseta:
ei midagi tähistada,
ei midagi, mille pärast rõõmustada.
Või kurvastada.
 

Lihtsalt, et kuidagi
vaikselt venitaks
õhtuni välja.
Vaikselt venitaks
õhtuni välja.
Vaikselt venitaks
õhtuni välja.


Beltran ja  "Mässav Barcelona" oli selline ilukirjanduslik Barcelonat ja selle ajalugu tutvustav raamat, lugesin läbi, aga polnud minu maitse.  Kirjanik ise ei oskagi ennast määratleda: on ta hispaania või eesti kirjanik.
Isamaa-armastus ei sünni kindlast usust, vaid lihtsast kiindumusest ümbruskonda, milles on noorusaja mälestuste veetlus ja hämarad varjud, ning harjumustest- seepärast on see petlik nagu iga minevik. Sest möödunud allikad on alati sogased ja juured liialt haprad. Sama tunnet kogeb ka pärisori või eluaegne vang oma seisuse vastu, millest ta ei suuda loobuda, sest pelgab vabadust nagu suurt õnnetust. Nii nagu mõni kardab kodust eemal elamist ega harju iial uue kodumaaga, nii ripub ta nagu koer armunult ja truult oma isanda küljes, kes teda aeg-ajalt piitsutab. /----/
Isamaa- armastus hõljub meie kohal koos vanade kommetega- sageli pole see midagi muud kui sissekäidud rada, konservatiivsus ja pelg uue ja tundmatu ees. Kuid eks ühe hirmust lõikab keegi teine kasu.

Monday, June 17, 2013

Kuumus on asendunud paduvihma ja tuulega

Kuna on kogunenud jälle mitu loetud raamatut, siis jätan jälje maha, kuigi kõike täna kirja panna ei jõua.
Üks asi veel, mis jäädvustamist nõuab, on Rakvere teatri etendus "Jane Eyre", mida 27. mail vaatamas käisin.

 
 
Kuna "Jane Eyre" on kindlasti üks raamatutest, mis murdeeas lugedes õhkama pani ja südamesse oma jälje jättis, siis läksin etendust vaatama väikese eelarvamusega- ega ometi seda tükki liialt ei moderniseerita ega muudeta. See ajastu jms võiks ikka välja tulla. Esimese vaatuse lõppedes olin kahevahel: meeldib või mitte. Kuid siis edasi jälgisin laval toimunut suure huviga.  Minu jaoks jäi see lugu ise tagaplaanile ja pearolli mängis hoopis lavastaja lähenemine, selle loo ülesehitus ja lavalised lahendused, tantsud, muusika ja eesti tuntud autorite luuletuste kasutamine. Üks näitleja mängis palju erinevaid rolle, kindlasti suur koormus neile. Üks eesti nätleja, kes minu nägemuse järgi Rochesteriks otsekui loodud, olekski Kaljujärv. Aga selles tükis meeldis kõige rohkem Ülle Lichtfeldi mäng. Nii et kokkuvõttes päris huvitav.
 

 Nüüd kaks raamatut ka, mis juba mitu nädalat tagasi loetud. Jan Kausi "Koju" on meedias kiidetud, aga mulle ta erilist muljet ei jätnud. Autor vaatab lähemalt kolme üksildase eesti mehe elu Tallinnas, kes pealtnäha võib-olla tunduvad edukad, aga sisemuses rabedad ja pidetud.
Teine raamat "Minu Michael" oli huvitav, selline magusvalus armastus, kus kaks inimest kulgevad oma elus kõrvuti nagu kaks raudteerööbast, kuid kokku ei saa. Tutvusin uue suurepärase kirjanikuga, kelle stiil meeldis, autor kirjutab küllalt lihtsalt, aga selles peitub ilu.
Kirjastuse raamatututvustus võtab sisu päris hästi kokku.
1950ndate aastate Jeruusalemmas toimuv romaan jutustab ühe noore naise, Hannah Goneni armastuse ja abielu loo, taustaks tema aja Jeruusalemm, selle atmosfäär ja tänavad. Hannah on mõnevõrra irdunud intensiivse tundeeluga filoloogiaüliõpilane, kes abiellub korraliku, isegi pedantse ning täiesti silmapaistmatu geoloogiateadlase Michaeliga. Aastate möödudes haarab Hannah tormiline fantaasialend üha suurema osa ta elust, ta võõrdub pikkamisi nii ümbritsevast maailmast kui oma abikaasast ja koost hakkab pudenema ka nende abielu.
Amos Oz on 1939. aastal sündinud Iisraeli kirjanik ja aktiivne publitsist. Tema teosed on ilmunud 41 keeles, ta on palju kordi olnud Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide hulgas ning saanud oma töö eest hulga erinevaid preemiaid. Eesti keeles on Amos Ozilt varem ilmunud Kurja Nõu Mägi (1993), Ära ütle, et öö (1997) ja Sumchi (2000).

Muidu elust ka natuke. Tööl tuleb veel pisut käia ja siis puhkus. Eile käisime tädi Hilde matusel (surnud 12.06). Terve matuse aja paduvihm, õnneks võtsin musta lühikese jope kaasa, muidu oleks külm ka veel liiga teinud. Aga pärast peielauas hakkas selginema ja päike tuli jälle välja. Õhtul isa juures grillisime, sest väikeõde tuli üle pika aja Soomest külla. Nii et sai kohvi joodud ja kuna päev oli vana inimese jaoks vist liialt emotsionaalne, siis öösel magada eriti ei suutnud. Täna uimane olek ja mittemidagitegemise tunne.

Thursday, June 6, 2013

Kuumus ja äike

Suvi on käes ja kuumus teeb liiga, aga eks seda aega me kõik oodanud oleme. Nii et ei virise keset taevast kuumava päikese pärast, igapäevase vihmahoo ega äikese pärast, näljaste sääskede pärast jne. Tegelikult on suvi ju NII MÕNUS, tööl on ka nüüdseks kõige suurem kiire läbi, nii et saab asja kergemalt võtta.
 Nüüd aga minu maikuu lugemistest. Kaks raamatut olid sellised, mida mul ammu juba plaanis oli lugeda, sest olin neist mõlemast I osa lugenud. Ja tulemus oli see, et mõlema raamatu II osa enam ei pakkunud midagi erilist. Esimese osa võlu ja uudsust enam polnud. Lootsin, et "Egiptimaa" II osa on esimese osa järjeks, aga pigem sisaldas see I osast välja jäänud kirjutisi. Nii et kohati tekkis tunne, et olen vist seda juba lugenud. Kõige rohkem meeldis võib-olla autori kirjutus sellest, milliste tunnuste järgi võib öelda, et temast on saanud nüüd egiptlane.
Heljo Männi mälestuste raamat "Kassikäpp" jätkas ka autori mälestustega. Lugesin läbi, aga ei oskagi öelda, miks see osa mind enam nii ei köitnud nagu esimene. Lugesin, et autorilt on ilmunud  juba III mälestuste raamat "Kurereha", nii et jääb vaid imestada autori produktiivsuse üle. Kui raamatukogus silma jääb, loen ka läbi.
A. Kasemaa on minu jaoks täiesti tundmatu nimi, aga mitmest erinevast kohast oli tema raamatu kohta jäävad positiivsed arvamused silma jäänud ja nii see minu lugemislauale jõudiski. Ega kahetse! Täiesti teistsugune raamat. Noor autor uurib ja jälgib suure armastusega Peipsi-äärsete leskede (vanade naiste) maailma, nende maju, mööblit, riideid. Nii et see raamat on nii ilukirjanduslik kui ka etnograafiline. Eriti imeline oli see, kuidas noor mees kirjeldab naisteriiete materjale, lõiget, detaile.
Üks stiilinäide:
Lese näos, mida ilmestavad suured prillid, oli väga palju kortse, juuksed olid pikad ja hallid, ta nägi välja nagu muistne Jüriöö-eelne eesti naine. Ta oli vana, kortsus ja plekilina nagu ta linadki. Seljas kandis ta alati lohvakat, määrdunud lillemotiividega särki, ta ei pesnud vist kunagi, ja selle peale sama määrdunud aluskuube ja koeripstehnikas kootud riides seelikut, mis ulatus talle pahkluudeni, seeliku peal oli pikitriibuline põll, sinna sisse meeldis talle oma nina ja käsi pühkida. Iial ei loobunud ta oma villasest pearätist, mis oli must nagu öö. Ainult sünnipäeval kandis ta peas valget pearätti. Harva võis teda näha hallide lahtiste juustega. Kuidas see on võimalik, et ilusast armsast lapsest saab kord selline lesk, kunagine noor neiu, kes on vahetanud oma rõivad pikkade lohisevate seelikute vastu, rinnad välja veninud, nii et ta ise ka ei taha ennast vaadata? Silmas kae, varvastel kooljaluu, kortsus soonilised pikad käed, suu harv nagu linnupuur, nii et sõnade asemel tuleb sealt vaid puss-puss. Nii kummaline oli teda vaadata, sest noorepõlve piltide peal, mida ma näinud olen, on ta väga ilus, armu või ära.

Ja nüüd mu lemmik: minu teine e-raamat Tõnu Õnnepalu"Mandala", mõtteline järg eelmisele raamatule. Raamat, mille lugemine tõi muige mu näole, raamat, mille lugematud kohad hinge läksid, autor, kelle kirjutusviisi ja väljendusoskust ma ainult imetlen. Kuidas üks autor oskab kirjutada peaaegu mittemillestki midagi sellist, mis puudutab lugeja hinge. Ja loomulikult  need kassid, kes kogu seda raamatut üleval hoiavad. Kassiomanikuna võib seda äratundmisrõõmu ainult nautida. Kahjuks ühtegi tsitaati välja ei kirjutanud, aga seda raamatut tahaks veel üle lugeda.