Veel paar päeva...

Üks vana võlg ootab klaarimist. 16. augustil käisin Lottemaal vaatamas Strindbergi näidendit „Preili Julie“- tõsine etendus, mis jättis lõppedes sellise sünge tunde hinge.  Aga pärast etendust ootas meid rahvarohke Augustiunetus, nii et see etenduse mõju hajus.Head näitlejad ja mõtlemapanev sisu.

Milleni võib elu viia, kui astutakse üle piiri? Julie unustab oma positsiooni  ja seisuse ning laskub lihtrahva tasemele, õrritades nii oma avameelse  käitumisega  Jeani, teenijat, MEEST, kelle salaunistuseks on kunagi söögikoht ja hotell avada. Kus on selle mehe piirid? Alguses meeldivas ja kombelises noormehes lahvatab viha, kättemaks ning ta muutub otse  vaatajate silme all  julmaks ja külmaks. Maksab Juliele tema mõtlematu käitumise eest kätte.  Aga väljapääsu pole selle teoga enam kummalgi...

Ja veel kaks maiuspala, mida lugesin ja nautisin:

Jones „Hüljatu“

1957. aasta suvepäeval seisab üheksateistkümnene Lewis Aldridge üksinda Waterfordi raudteejaamas. Ainus, kes teda tagasi ootab, on viieteistkümneaastane Kit Carmichael. Sarnaselt noormehele on ka tema pidanud veetma oma lapsepõlve ängi täis Inglise külakeses, mille elanikud üritavad toibuda Teise maailmasõja koletustest. Kümme aastat tagasi oli Lewis see, kes ootas isa naasmist sõjast. Tema ema, glamuurne seltskonnadaam ja boheemlashing, hoiab nii abikaasat kui ka poega oma lummas. Ent kui maailm koost laguneb, osutub isa ja poja vaheline kuristik liiga sügavaks, ning nende võimetus teineteist leinas lohutada paiskab nad teineteisest veel kaugemale. Kit ja Lewis peavad oma varasema elu mõranenud riismetest ehitama enda jaoks uue tuleviku. “Hüljatu” on ühest küljest painav, teisalt kaunis portree patust ja lunastusest. Sadie Jones (sünd 1967) on inglise kirjanik, kelle 2008. aastal ilmunud esikromaan „Hüljatu“ (Outcast) sai kõrgelt kiita nii kriitikutelt kui ka lugejatelt. Paljude auhindade seas võitis romaan maineka Costa First Novel auhinna (endine Whitbreadi auhind). Ka tema järgmised romaanid „Väikesed sõjad“ (Small Wars) ja „Kutsumata külalised“ (Uninvited Guests) võeti soojalt vastu.

Raamat katkistest inimestest, kes teevad oma käitumisega haiget ka teistele. Lewis on sunnitud üle elama oma ema uppumise, ta ei suuda teda vee alt päästa. Pärast sellist katsumust ei toeta teda keegi, isa näeb temas sarnasuse põhjal abikaasat, ta ei suuda poisiga emast rääkida ja võõrandub temast täielikult. Poiss on hinges nii üksik ja katki, et sellest saab aru ka isa uus naine, aga ta lihtsalt ei oska poissi aidata.

Teise suure teemana lähebki raamatust läbi inimeste omavahelised suhted, kuidas suhtutakse teistest erinevatesse, kui tähtis on see, millise mulje sa teistele jätad. Seda väikeses külaühiskonnas. Samas see, milline inimene teistele paistab, ei näita midagi selle kohta, milline despoot ja vägivallatseja ta kodus võib olla.

 

„Me peame rääkima Kevinist“ autorilt Lionel Shriverilt lugesin raamatut "Suur vend", mis mulle väga meeldis.

„Suur vend“ on  raamat toitumisprobleemidest, aga mitte ainult. Pandora, peategelane ja jutustaja, meeldib mulle väga. Ta on eneseirooniline, energiline, külma meelega, väga hea analüüsija. Tema silmade ja suu kaudu tuuakse lisaks toitumisprobleemidele ka palju muidki ühiskonna valukohti. Kuigi ühiskond on nii kiiresti arenenud, ei oska inimesed enam nii lihtsat asja kui söömine. Lisaks käsitleb autor peresuhteid, kui kaugele võime minna, et aidata teist inimest, oma õde või venda. Kuidas aidata venda, kui tead, et tema aitamisega võid kaotada oma abikaasa. Isa kaudu tulevad raamatusse sisse ka TV-seriaalide teema ja kuulsuste laste elu.

 Mõtlema pani see, kui saadi kokku väga paksu vennaga, ei julgenud keegi sellel teemal temaga rääkida või midagi selle kohta küsida. Samas suhtub ühiskond sellistesse inimestesse väga negatiivselt, teadmata tegelikult põhjusi, mis selleni on viinud.

Äike ja vihm

Kuumalainest pole enam jälgegi ja saab jälle asisemate asjadega tegeleda. Või kui ma toatemperatuuri millegagi võrdleksin, siis võin öelda, et kookosrasv, millega ma ennast aeg-ajal sisse määrin ja mis pidi väga kasulik olema , sest nahk on pärast päikesevanne kuiv, on jälle tahkeks läinud.
 Terve nädal olen tegelenud õmblemisega ja eilseks sain kleidiga ühele poolele. Kuna olen alles algaja õmbleja, siis katsetan ja harutan, sel korral isegi jäin lõpptulemusega enam-vähem rahule.  Kui ma poest midagi ostan, siis ma tavaliselt ei vahi igat õmblust ega kohta, nagu ma kriitiliselt oma töö puhul teen.
Kuumaga ei edenenud lugemine kõige paremini, aga midagi ikka.

„Kui tuvid kadusid“ on mind päris kaua raamaturiiulis oodanud, nüüd lõpuks jõudsin selle läbi lugeda, alustasin Soomes. Selle raamatu lugemise tegid keeruliseks juba Oksasele omaseks saanud jutustaja vaatepunkti ja ajastu muutus, samuti keerulised igasuguste organite, asutuste nimed. Mind täitsa huvitabki, kui keeruliseks osutub see kõik inimese jaoks, kellel pole kokkupuudet Nõukogude Liiduga ja Eesti ajalooga. Kui hästi tema sellest aru saab? Mulle pole põnevus- või spooniromaanid kunagi meeldinud, aga seda raamatut võib vist sellesse žanrisse asetada. Samuti jäi naistegelane Juudit natuke mitteusutavaks. Võib lugeda, aga midagi erilist ei pakkunud, kõige suuremaks plussiks minuu jaoks oli selle aja inimeste valikuküsimuste ja ajastu üleüldine tutvustamine lugejale. Loetud!

 "Minu Jaapan" meeldis väga, just selliselt kirjutatuna ma seda sarja ette kujutangi. Olen lugenud ennegi Jaapani-teemalisi raamatuid, aga meeldis, et autor oli keskendunud ka selle riigi kitsakohtadele ja mitte üldse irisevalt, vaid pigem analüüsivalt. Mul tekkiski küsimus, mis saab sellest küllalt kammitsevate reeglitega pika ja rikka ajalooga riigist, kui noored üha enam astuvad nendele reeglitele vastu ja annavad märku muutuste vajalikkusest?  Nad ei taha enam elada nii nagu nende vanemad põlvkonnad.

 Mis meelde jäi ja mõtlema pani?

Huvitav oli lugeda jaapanlaste suhtumisest Hiroshimasse ja Nagasakisse. Ohvritesse suhtutakse kui rituaalselt määrdunutesse või lihtsamalt väljendades nagu aidsihaigetesse sp kannatanud varjavad arme jms , sest kardetakse teiste eemalehoidmist, aga nn heidikustaatus on  rühmale orienteeritud ühiskonnas üks hullemaid. Samuti pole „pommipäevad“ Jaapanis kuulutatud mälestuspäevadeks, kuigi tõid kaasa nii palju süütuid ohvreid.

Noortekultuur ja nunnu-esteetika

• Äärmiselt populaarsed on mangad st piltide kaudu jutustatud narratiivid, sadadel lehekülgedel lahti rulluvad jutustused. 

• Kollektivistliku mina kasvatamine, noored tahavad vastanduda vanemale põlvkonnale, mina- otsimine nn kultuurilisest supermarketist. Inimene võib endast kujundada ükskõik kelle, valides endale sobiliku identiteedi. Cosplay ehk kostüümimängud on noorte seas väga populaarsed, samuti on võimalik eksperimenteerida nii range riietuse nagu koolivormiga, tuua esile nii lapselikkuse kui seksikuse ühel ajal.

• Kawaii-esteetika on tunginud ka ärimaailma, kus kõige lihtsamad asjad püütakse kujundada nunnudeks, et tagada müügiedu ( näitkes pandaistmed rongides). Autori arvates tasakaalustab see Jaapani võistluslikust ühiskonnast tingitud depressiivset olukorda.

• Dresscode, mis peab vastama ühiskondlikule positsioonile ja mille järgi on võimalik arvata sinu positsiooni ning ametikohta ning selle eiramine võrdub peaaegu kuriteoga.

"Minu India" on jälle selline toreda stiiliga kirjutatud raamat. Kohati jääb selline mulje, et see polegi tegelikult juhtunud, vaid välja mõeldud ilukirjanduslik lugu. Autor on väga hea inimeste kirjeldaja. Jääb imetleda ainult autori julgust ja südikust keset Indiat üksi rännata. India on ikka üks väga "hull" koht ja ma kujutan ette, et väga paljud põhjamaalased sh mina lihtsalt ei suudaks seal hakkama saada, sõita täis tuubitud vagunites, kannatada inimeste erilist huvi valgete vastu, kokku puutuda äärmise vaesusega. Ja töötamine sellises ajalehetoimetuses oleks suisa crazy.

Eelmisel reedel käisime A-ga väikesel tripil Lätis, välismaal. Piiriületamine ei läinud kõige lihtsamalt, sest A oli unustanud koju ID- kaardi ja nüüd ta enam sel aastal ilma isikutunnistuseta meie lõunanaabrite juurde ei saa.
Meie marsruut kulges mööda Läti väiksemaid kohti: Mazcalaca- Valmiera- Cesis- Limbaži. Turaidasse me enam ei jõudnud. Tõeline maaidüll. Ääretud kuldsed viljapõllud, viljakombainid, kõndivad kured neid jälitamas. Ja nii palju lehmi pole ma Eestis enam ammu näinud.
Cesises (Võnnus)  käisme rohkem ringi, käisime kindlusevaremetes ja ka "uues" lossis, kus on ka torn imelise vaatega ümbruskonnale.