Veel raamatuid

„Mina, õpetaja“- õpetajad, kelle elulood selles raamatus kirjas, olid suuremas osas sündinud kas enne või pärast II maailmasõda st majanduslikult väga raskel ja vaesel ajal.  Need elulood olid mingil määral sarnased. Kõik need inimesed tegid oma tööd hingega, andsid endast palju. Sel ajal tähendas õpetajatöö tihti ka seda, et mindi hommikul ja tuldi  õhtul, oli vaja ka internaadis valves olla, üritusi korraldada. Imestama panigi, kui palju sel ajal puhtast entusiasmist tehti: näidendite ettevalmistamine, laulukoorid, luulepäevad , ekskursioonid veoauto kastides jpm. Kui kasinad olid õpetajate elamistingimused, aga saadi hakkama. Mitmel õpetajal olid head mälestused Alatskivi keskkoolist. Raamatust tuli välja ka see, kui palju olenes õpetajatöö ülemustest ja nende kohati naeruväärsetest nõudmistest. Tublid inimesed , eriti meeldisid need elulood, kus kirjutati ausalt ka selle töö raskustest. Oli asju ja ebaõiglust , mis jäid eluks ajaks südamele kripeldama. Ja sain jälle kinnitust, et klassid võivad olla väga erinevad, osaga tuleb koostöö suurepäraselt välja, teistega vastupidi.  Tegelikult võidavad ju koostööst nii õpilased kui õpetaja. Vastasel juhu, kui tund on iga kord kui sõjatanner, on mõlemad õnnetud.

„Minu Amsterdam“- üle pika aja väga põhjalik ja sisukas lugemine. Amsterdam, kus ka ise olen käinud, on huvitav linn, sest see pakub peavarju igasugustele „karvastele ja sulelistele“. Eks  seal asuvad „punaste  laternate“ tänav ja väikesed „kohvipoed“ on ta  tuntuks teinud . Seda huvitavam oli teada saada, et samas selle vabameelsuse kõrval valitsevad linnas  ranged seadused ja tavaline amsterdamlane on küllalt konservatiivne.

Mis veel meenub? (Oleks pidanud kohe lugemise ajal märkmeid tegema.)

*võrdõiguslikkus, meestelt komplimente pole mõtet oodata, samuti, et nad su rasket kotti kannaks jne.

*sealsete inimeste kummaline huumorisoon

*suhtumine lastesse: mingit nunnutamist ei toimu, varakult lasteaeda, nende karastamine ja kui lapsel on haridus käes, peab ise hakkama saama, niisama lapsele midagi ei anta, kõik tuleb ikka välja teenida

*kokkuhoidlikkus. Eriti kummaliselt mõjus selline näide, et kui kutsutakse kedagi külla, siis toiduga ei pillata, isegi küsitakse, mitu kartulit me teile keedame

*erilisi magustoite ja kooke pole, küll valitseb õunakoogikultus, soolastest toitudest on populaarne juurviljahautis

* puhtusekultus koduses, samas vahetusjalatseid ei tunta, ka külalised marsivad saabastes elutuppa

*lahtise akna fenomen, ka  külmal ajal, siis lülitatakse küte välja, samuti ei kasutata kardinaid

*koeri ei tohi omapead aeda jätta

*uisutamisarmastusest olin muidugi enne kuulnud, aga et see nii populaarne on...

„Minu Filipiiinid“

Pole ka nagu midagi raamatule ette heita, kuigi lohesurfist ei tea midagi. Eks Filipiinid on ka selline koht, kuhu sõidetakse tavaliselt ju lõbutsema ning päikest nautima. Päeval väike sport, õhtul baarid, muusika, tants.  Kurb oli lugeda, et tegelikult iga aastaga see koht muutus üha turistikesksemaks ja see korratus ning metsikus („kohalik hõng“ ) hakkas kaduma. Veel jäin mõtlema  selle üle (arvestades ka praegust pagulaspoleemikat), kuidas on ühte hoopis teistsugusest päikeselisest ja hästi lihtsate oludega keskkonnast pärit inimest sulandada Eesti ellu ja ühiskonda, samuti kliimasse.  Nii märkis ka autor, et tema elukaaslase elurõõmus olek muutus iga päevaga nukramaks.  Samas igatses ta ise Filipiinidel elades Eesti järele.