Monday, August 17, 2015

Suvine august

August on siis sel aastal suve süda, juuli lõpust siiani on nii mõnusad soojad ilmad olnud. Ilma nendeta oleks vist sügisele vastuminek päris masendav olnud. Mida siis vahepeal teinud olen? Paar märki ka maha.
28. juulil käisin Hiiumaal, õnneks vihma tibutas ainult korra. Tegime L ja M-ga väikese ringkäigu. Hiiumaa on ikka nii vaikne ja metsa on ka palju. Isegi Kärdla jättis sellise unise vaikelu mulje. Turistile võiks isegi rohkem midagi pakkuda.
Vahepeal sai isegi paar korda rannas käia. Päris valge kehaga ei taha  jääda. Külm vesi küll eriti ei tõmmanud.
Pärnu Weekendi ajal olin väiksele Liisile (5- kuune) lapsehoidjaks. Kui armas, süütu ja usaldav võib üks pisike tita olla. Oma väikest armast naeratust jagab ta igaühele. Kuna ta on harjunud magama jääma emme tissi otsas, siis kõige raskemaks osutuski ta magama saamine. Näib, et see minevikus selgeks saanud süles kiigutamine ja hällilaulu laulmine aitab ka tänapäeva tittesid tuttu saada. Kuigi teisel päeval oli ta juba targem ja tõstis ta iga kord kisa, kui lootsin ta sülest voodisse edasi magama panna.
Reedel käisin Paides Arvamusfestivalil. Esmakordne kogemus minu jaoks ja huvitav oli, kuigi olgem ausad, igale poole ei jõua, kuhu tahaks kuulama minna. Olin kõige rohkem Rahva Raamatu aias ja õhtul autosse istudes ning peeglisse vaadates vaatas mulle vastu põlenud nägu, milles olid kaks suurt valget päikeseprillide poolt jäetud rõngast silmade  ümber. Öökull? Panda foto negatiiv? Käevartel oli tugev õhetav kontrasttriip pluusi varrukate  juures. Nii et päikesepõletuse sain isegi sel suvel.
Veel käisin väärtuste arutelul "Kas inimesel on õigus olla unustatud?" ja siis veel Õpiorus, aga seal pandi rahvas kohe rühmatööd tegema, võtsin küll osa, aga lõpuni polnud, sest tahtsin ka Harglat kuulata. Minu jaoks ei andnud see rühmatöö küll midagi, pigem oleks tahtnud mingit avalikku arutelu kuulata vms. Aga see melu ja rahvarohkus ning "tuntud" inimeste nägemine oli tore.
Laupäeval läksime koos õega Viljandi lähedale vennale külla.
Ah jaa, hoidistanud olen ka päris palju. Tänagi aurutasin peaaegu päev läbi punasesõstramahla ja tegin paar purki aeduba.
Eelmisel nädalal käisin kinos ka.



Vera Brittain (Alicia Vikander) on isepäine ja intelligentne noor naine, kes ei tee välja oma vanemate vastuseisust ega kodulinna eelarvamustest ning läheb õppima Oxfordi ülikooli. Elu on ilus, täis uusi tuuli, teadmisi ja armastust. Siis aga puhkeb sõda ning Vera vend Edward (Taron Egerton), tema kihlatu Roland (Kit Harington) ning nende sõbrad Victor (Colin Morgan) ja Geoffrey (Jonathan Bailey) saadetakse rindele. Vera ei jää neid, käed rüpes, ootama, vaid läheb vabatahtlikuna põetajaks, hoolitsedes haavatute ja surijate eest Londonis, Maltal ja Prantsusmaal.

"Sõjale kaotatud noorus" on emotsionaalne lugu armastusest, sõjast ja mälestustest, mille aluseks on Vera Brittaini memuaarid põlvkonnast, kelle saatusele vajutas traagilise pitseri Esimene maailmasõda. Sellest raamatust sai klassikaline pilguheit suurele sõjale läbi noore naise silmade. See film on jõuline ja kirglik teekond nooruslikest lootustest ja unelmatest meeleheite äärele ja tagasi, mis jutustab noorest armastusest, sõja mõttetusest ja sellest, kuidas süngetel aegadel vastu pidada.

Huvitav, miks tuldi üldse sellisele mõttele sellisel teemal järjekordne film teha?  Kas sellepärast, et praegu on sõjaoht paljudes riikides ikkagi ülal? Oleksin tahtnud näha mingit uut lähenemisnurka sellele teemale, aga kogu filmi sisu kulges ettearvatult. Et kui neiu ja noormees kohtusid ja neile oli suur armastus, õigemini sai see alles hoo sisse, siis on ju aimata, et sõjas peigmehega midagi juhtub ja nii oligi: surmateade tuli just enne kokku lepitud abielu sõlmimist. Sõda võttis ka kõik teised mehed.  Ja see rindeõdede ning põetajate teema on teistest filmidest juba tuttav. Alles jooksis telekas mingi samateemaline seriaal
Muidugi annab suur kinoekraan oma võimalustega filmile oma võlu. Loodusvaated olid ilusad, samuti loodi sõjast mõjuvaid kaadreid. Kas või see, kus haavatute arvu näidati ülevalt, terve suur plats oli täis kanderaame jubedates haavades sõduritega. Meeldis ka peategelast mängiv näitleja: ta oli lihtsalt nii ilus.

No comments:

Post a Comment