Thursday, December 31, 2015

Aasta viimane päev

Eelmine postitus oli suvekuumuses, seekordne talvekarguses. Härmatis on maas ja puudel, külma -8. Sügis on möödunud kiiresti- ilmad vihmased ja hallid, varane pimedus, kodu ja töö. Isegi lugeda pole eriti aega olnud.
Teatris olen käinud korra-vaatamas Tennessee Williamsi "Tramm nimega Iha" ja meeldis.

Info ja foto pärit Endla kodulehelt.
Lavastaja Ingomar Vihmar
Osades Kleer Maibaum-Vihmar, Kati Ong, Karin Tammaru, Märt Avandi, Priit Loog, Ago Anderson, Ahti Puudersell, Ando Loosaar, Roland Leesment 
Ameerika kirjaniku Tennessee Williamsi psühholoogiliselt keeruka näidendi peateemaks on ideaalide ja unistuste vastuolu argise tegelikkusega. Kodu ja seltskondliku positsiooni kaotanud Blanche otsib pelgupaika õe Stella ja tema abikaasa Stanley, lihtsa töömehe juures. Ülitundlik naine jääb selles keskkonnas aga võõraks ja üksildaseks ning ajapikku kistakse päevavalgele tema hapra loomuse hämaram külg. 
  

Väga meeldis just naisosatäitjate mäng. Näidend annab palju sellist mõtisklusainet: kuidas oma elu õnnelikult elada ja kui palju sekkuda oma arusaamadega teiste elumudelitesse, kui suur on erinevate inimeste taluvuspiir jne.
 
Ajaviiteraamatutest lugesin "Minu Eesti 3." See erineb Justini eelmistest raamatutest, on lihtsalt pessimistlikum ja mõtlikum, oma koha tunnetamisest selles maises maailmas. Kuhu kuuluda? See raamat panebki mõtlema, kuidas leida enda koht võõras riigis, teises kultuuriruumis, kuidas kodustada end siinsete seaduste, inimeste, reeglite, kombestikuga jne. Pole vist lihtne.
 
"Minu Kopenhaagenit" lugesin ka, täitsa huvitav ja inforikas samuti. Meeles on just see, kuidas autor, igati tubli ja kohusetundlik, täiusele ning eesmärgile pürgiv naisterahvas tõdes, et taanlaste jaoks pole see ülesande maksimaalne sooritus üldse oluline, vaid hoopis teekond selleni ja selle nautimine.
 Nii eestlaslik, ka mulle omane.
Üks  natuke tõsisemat süvenemist nõudev raamat ka- Murakami "Kafka mererannas". Alguses oli keeruline just lugeda kolme erinevat lugu korraga, mis raamatu teises pooles omavahel haakusid. Eks see teine pool oli üldse selline "üle võlli keeratud", kus maagilisus vaheldub reaalsusega. Järgneva raamatu sisu kokkuvõttega ongi kõik ära öeldud, palju jääb raamatu lõpus otsi lahtiseks, lugeja võib ju oma tõlgenduse anda.

Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. 

Tänaseks  vist kõik. Järgmine postitus vast tuleb kiiremini.