Tagantjärele Soomest

Sellesuvine reis oli mul planeeritud säästureisina, sest masuaeg pole kaugeltki läbi ja väljaminekud toidukorvi arvelt on tõusnud tublisti. Viisime Merili Seinäjõele tagasi ja olime Soomes 5.juulist 9. juulini. Soome on ikka looduse poolest väga sarnane Eestile sp polnud ka mingeid erilisi elamusi. Ühel päeval käisime Seinäjoe kaubandusega tutvumas, kuna oli allahindluste aeg, siis panigi see mõtlema, kui odavad võisid need asjdd olla soomlaste jaoks, kelle palka ikka meiega võrrelda ei saa. Mihkel sai näiteks Umbro dressipluusi 10 euri eest, mina kleidi 15 euriga jne. Ja muidugi astusime sisse ka Kirpputoridesse, mis jälle meie second-handidega võrreldes on odavad.


Ühe päeva veetsime Vaasas. Sinnasõit viis meid läbi Soome küladest, talupidamine hakkas silma, igas majapidamises oli kuivatustorn ja muud hooned. Tänavavalgustus suurte teede ääres oli elementaarne. Vaasast sõtsime läbi ja imetlesime uhket silda, mis viis meid Unesco pärandisse kuuluvale saarele. Oma punaste majade ja segametsaga meenutas see vägagi Vormsit. Käisime lõunatipus ära. Rahu ja vaikus, paadikuurid, vaade Botnia lahele.
Tagasi Vaasas, käisime poodides ringi, pildid Vaasa kesklinnast jäidki tegemata, kuigi see alguses plaanis oli. Kesklinna platsil oli juba suurlinlikult palju rahvast, sadu jalgrattaid, üks venelane laulis Võssotskit. Imestama pani see, et sissesõit Vaasasse on küllalt lühike: 2-3 km.
Käisime ära ka Tuuris st tuntud kaubanduskeskuses. Tööpäeva kohta oli seal ikka meeletult rahvast. Reede õhtul läksime piknikku pidama ühte ilusasse kohta u 20 km Vaasa suunas.

See linnaosa, kus Merili elab, oli hästi rahulik ja vaikne, kuigi oli palju selliseid korteritega u 3korruselisi maju.
Tagasi hakkasime sõitma laupäeval küllalt varakult, enne Hesingit 100 km hakkas selline vihmasadu, et jube. Olime kiirteel, aga liiklus langes 60- 80 km-ni. Paljud autod peatusid tee ääres, sest kohati oli esiklaasist millegi nägemine täiesti null. Helsingi võttis meid vastu päikesepaistega, jalutasime veel linnas ringi, suurlinnale omaselt oli kesklinn rahvast täis. Laeva jõudes sättisime end diivanile lösutama ja kodusõit algas. Laeval oli suurem osa eestlasi, soomlasi oli väga vähe, palju oli lastega peresid.
Tallinn võttis meid vastu pimedana. Kell oli 12 läbi, ainult osad tänavalambid põlesid ja me eksisime ära! Keerasime kogemata valele teele, teeviit näitas ka Pärnu peale, aga pärast alles saime aru, et need viidad olid rekkade jaoks, kes kesklinnast läbi ei sõida. Igatahes hakkas ümbrus üha võõramaks minema ja järsku oli meie kõrval meremeeste kaitseingel Russalka. See tundus juba päris naljakas. Kuna suunaviidad näitasid ikka Pärnu poole, siis otsustasime edasi sõita ja olime keset Lasnamäge, kus meid politseinik kinni pidas, et puhuma panna. Tegemist oli nagu mingi halenaljaka ulmefilmiga. Siis ümbritsesid meid mingid vanad tööstushooned ja paremalt raudteetsisternid. Teeviidad kadusid.
Pärnusse me lõpuks jõudsime st kusagil poole 3 paiku öösel.

Uus suvi ja uus aasta

Tutvus sõbralike lammastega.

Küll võib seda postitamist edasi lükata. Nii umbes aastaks. Nüüd aga sellest suvest, kuigi vahepealsest ajast oleks kindlasti midagi kirjutada. Jaanipäevani olin tööl ja siis saabus kaua oodatud puhkus. Jaanipäeva saatsin mööda Vormsil Merili ämma-äia juures.

Kuigi sinnasõit oli ekstreemne, sest jätsin oma käekoti Merle juurde ja avastasin selle alles Haapsalus, siis oli vaja paduvihmas tagasi kihutada. Kui sadamasse jõudsime, oli praami väljaminekuni 15 minutit, aga sadamas vonkles pikk saba. Kohale me jõudsime ja tore oli. Järgmisel päeval sõidutati meid saarel ringi. Õhtu poole seadsime end tagasiteele. Sõbralikud inimesed need vastuvõtjad!