Veel on kuum

Täna on jälle päris kuum, homseks lubatakse ka, aga siis edasi hakkab sügiseseks kiskuma.
Panen kirja augustikuu lugemised.

 "Minu Peterburi" on kindlasti selle sarja üks omapärasemalt kirjutatud raamat, autor kasutab ilukirjanduslikku stiili, kujundeid. Selline mitte-eestlaslik lähenemine, kui nii võib öelda. Peterburiga on autoril selline imelik vihkamise-armastamise suhe. Kuid ta saab aru, et kui ta tahab seda endale elukohaks, peab ta muutma enda suhtumist ja õppima nägema selle linna positiivseid külgi. Mailis avab hästi selle linna olemuse, ta nimetab seda linna konserviks, kus ollakse vanas kinni, nägemata praegust linna kohatist armetust. Muidugi on elu Venemaal kohati ikka väga absurdne, meelde tuleb "Minu Moskva". Jäin mõtlema selle üle, et kui venelane on su sõber, on ta väga külalislahke ja abivalmis, aga teenindajana on
seesama venelane väga ebaviisakas ja isegi vaenulik. Midagi ei saa teha, aga venelase olemus on jäänud ikka selliseks nagu Tšehhovi ammu-ammu kirjutatud novellides, see endast kõrgemal oleva inimese kultus jne.

Järgmine raamat "Minu California" on ka hästi informatiivne ja põhjalik. Huvitav on lugeda just sellest, kui palju edulugusid tegelikult Silicon Valleyst alguse saanud ja tegelikult on see ikka rohkem selliste edukate inimeste elamiskoht, kinnisvara ja maa on väga kallis. Huvitav oli lugeda ka vanemate kaasamisest kooliellu.

 Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last.

„Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on väga vähe pistmist sellega, mis toimub ülejäänud Ameerikas või mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja alati säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, ülinakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda. Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tibatillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada!”

 Järgmine raamat "Õnn on otsuse küsimus" on ääretult armas raamat, mida soovitaks kõigile vanematele, kellel tütred kasvamas. Need armastusega kirjutatud mälestused, arvamused olulistel teemadel, luuletused jms vahelduvad praktiliste nõuannetega, kuidas näiteks putru keeta või triiksärki triikida. Igavesti tore oleks, kui iga ema suudaks midagi sellist oma lapsele eluteele kaasa anda.

Ta oskab teha omletti ja pannkooke. Ta koristab vabatahtlikult kööki ja vannituba ja ta enda tuba on pealtnäha korratu korra musternäide. Ta oskab luua pesa, kuhu ta sobib nagu valatult, nii et oma kiires elus sa mõnikord kadestad seda oskust, seda võimalust. Ja sa ei taha, et see kusagile kaoks. Ta on minu, sinu laps, kes on kasvanud nii suureks, et on aeg hakata oma elu elama. Ja ühekorraga sa mõistad, et on nii palju asju, millest sa ei ole selle paarikümne koos elatud aasta jooksul eriti rääkida jõudnud või pole selleks aega olnud või pole parasjagu osanud. Elu, lõppude lõpuks, on lõppematu ringkäik, ja me isegi alles elu õpilased.

See raamat siin on kirjutatud ja pühendatud minu tütrele, kõige ilusamale asjale, mis ma elu sees teinud olen. Olen kakskümmend aastat temaga koos kasvanud ja temalt meeletult palju õppinud. Need siin on asjad, mida ma tahaksin, et ta kindlasti teaks, kui ta seal kusagil maailmas omaenda elu elab. Ta juba teab, et mis ka ei juhtuks, mina olen tema jaoks alati olemas. Alati.

Nelja tee rist“ vaatleb ühe Põhja-Soomes elava perekonna saatust 20. sajandi murrangutes ja muutustes. Lugeja silme ette kerkib karm maastik, millel ei kasva suurt muud peale okaspuude ja konservatiivse eluhoiaku. Kinnunen oskab kirjeldada taolises keskkonnas elavate inimeste sotsiaalseid ja psühholoogilisi pingeid – sooviga jääda truuks oma sisemisele häälele kaasnevad peaaegu ületamatud raskused seda häält kuuldavaks teha ja teistega jagada. Inimesed püüavad ehitada oma elule ja unistustele ühised seinad, korrused ning katuse, aga lõpuks on uhke hoone täidetud valede valikute ja vääriti mõistetud või ütlemata jäetud sõnadega. Ometi seisab maja püsti ning ootab soojemaid aegu. Tommi Kinnunen (1973) on Turus elav kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja, kelle esimest romaani „Nelja tee rist“ (2014) peetakse Soome viimaste aastate üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks. Romaan pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe „Helsingin Sanomat“ parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale.

Sellest raamatust on päris palju juttu olnud ka meie ajakirjanduses. Nelja tee rist asub kodu lähedal, kuid seda võib pidada ka nelja inimese, kelle elusid täpsemalt kirjeldatakse, kokkupuutepunktiks. Kindlasti mõjutas nende inimeste elukäiku sõda ja nad mõjutasid seda taaka kandes ka nooremaid põlvkondi. Asju ei räägitud lahti, igaüks kapseldus endasse ja elas hingeüksilduses edasi, andes seda kapseldamist otsekui teatepulgana edasi. Tundub, et nooremad inimesed olid rohkem positiivsemad.

Suvine august

August on siis sel aastal suve süda, juuli lõpust siiani on nii mõnusad soojad ilmad olnud. Ilma nendeta oleks vist sügisele vastuminek päris masendav olnud. Mida siis vahepeal teinud olen? Paar märki ka maha.
28. juulil käisin Hiiumaal, õnneks vihma tibutas ainult korra. Tegime L ja M-ga väikese ringkäigu. Hiiumaa on ikka nii vaikne ja metsa on ka palju. Isegi Kärdla jättis sellise unise vaikelu mulje. Turistile võiks isegi rohkem midagi pakkuda.
Vahepeal sai isegi paar korda rannas käia. Päris valge kehaga ei taha  jääda. Külm vesi küll eriti ei tõmmanud.
Pärnu Weekendi ajal olin väiksele Liisile (5- kuune) lapsehoidjaks. Kui armas, süütu ja usaldav võib üks pisike tita olla. Oma väikest armast naeratust jagab ta igaühele. Kuna ta on harjunud magama jääma emme tissi otsas, siis kõige raskemaks osutuski ta magama saamine. Näib, et see minevikus selgeks saanud süles kiigutamine ja hällilaulu laulmine aitab ka tänapäeva tittesid tuttu saada. Kuigi teisel päeval oli ta juba targem ja tõstis ta iga kord kisa, kui lootsin ta sülest voodisse edasi magama panna.
Reedel käisin Paides Arvamusfestivalil. Esmakordne kogemus minu jaoks ja huvitav oli, kuigi olgem ausad, igale poole ei jõua, kuhu tahaks kuulama minna. Olin kõige rohkem Rahva Raamatu aias ja õhtul autosse istudes ning peeglisse vaadates vaatas mulle vastu põlenud nägu, milles olid kaks suurt valget päikeseprillide poolt jäetud rõngast silmade  ümber. Öökull? Panda foto negatiiv? Käevartel oli tugev õhetav kontrasttriip pluusi varrukate  juures. Nii et päikesepõletuse sain isegi sel suvel.
Veel käisin väärtuste arutelul "Kas inimesel on õigus olla unustatud?" ja siis veel Õpiorus, aga seal pandi rahvas kohe rühmatööd tegema, võtsin küll osa, aga lõpuni polnud, sest tahtsin ka Harglat kuulata. Minu jaoks ei andnud see rühmatöö küll midagi, pigem oleks tahtnud mingit avalikku arutelu kuulata vms. Aga see melu ja rahvarohkus ning "tuntud" inimeste nägemine oli tore.
Laupäeval läksime koos õega Viljandi lähedale vennale külla.
Ah jaa, hoidistanud olen ka päris palju. Tänagi aurutasin peaaegu päev läbi punasesõstramahla ja tegin paar purki aeduba.
Eelmisel nädalal käisin kinos ka.

Vera Brittain (Alicia Vikander) on isepäine ja intelligentne noor naine, kes ei tee välja oma vanemate vastuseisust ega kodulinna eelarvamustest ning läheb õppima Oxfordi ülikooli. Elu on ilus, täis uusi tuuli, teadmisi ja armastust. Siis aga puhkeb sõda ning Vera vend Edward (Taron Egerton), tema kihlatu Roland (Kit Harington) ning nende sõbrad Victor (Colin Morgan) ja Geoffrey (Jonathan Bailey) saadetakse rindele. Vera ei jää neid, käed rüpes, ootama, vaid läheb vabatahtlikuna põetajaks, hoolitsedes haavatute ja surijate eest Londonis, Maltal ja Prantsusmaal.

"Sõjale kaotatud noorus" on emotsionaalne lugu armastusest, sõjast ja mälestustest, mille aluseks on Vera Brittaini memuaarid põlvkonnast, kelle saatusele vajutas traagilise pitseri Esimene maailmasõda. Sellest raamatust sai klassikaline pilguheit suurele sõjale läbi noore naise silmade. See film on jõuline ja kirglik teekond nooruslikest lootustest ja unelmatest meeleheite äärele ja tagasi, mis jutustab noorest armastusest, sõja mõttetusest ja sellest, kuidas süngetel aegadel vastu pidada.

Huvitav, miks tuldi üldse sellisele mõttele sellisel teemal järjekordne film teha?  Kas sellepärast, et praegu on sõjaoht paljudes riikides ikkagi ülal? Oleksin tahtnud näha mingit uut lähenemisnurka sellele teemale, aga kogu filmi sisu kulges ettearvatult. Et kui neiu ja noormees kohtusid ja neile oli suur armastus, õigemini sai see alles hoo sisse, siis on ju aimata, et sõjas peigmehega midagi juhtub ja nii oligi: surmateade tuli just enne kokku lepitud abielu sõlmimist. Sõda võttis ka kõik teised mehed.  Ja see rindeõdede ning põetajate teema on teistest filmidest juba tuttav. Alles jooksis telekas mingi samateemaline seriaal

Muidugi annab suur kinoekraan oma võimalustega filmile oma võlu. Loodusvaated olid ilusad, samuti loodi sõjast mõjuvaid kaadreid. Kas või see, kus haavatute arvu näidati ülevalt, terve suur plats oli täis kanderaame jubedates haavades sõduritega. Meeldis ka peategelast mängiv näitleja: ta oli lihtsalt nii ilus.

Juulikuu raamat

Andrus Kasemaa "Minu viimane raamat"

Toimetanud Sirje Ratso
Kujundanud Mari Kaljuste
168 lk, kõva köide
Igatsuste neem. Üksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase õnneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tütarlapselt. See vallandab terve fantaasiaküllaste mälupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas rändama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega täidetud ülikooliperioodi ja mässumeelest kantud sõjaväeteenistust, mis päädib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõeldis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada.
„Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal.

Kuna autori esimene proosaraamat oli väga kaunilt kirja pandud, oli mul ammu tahtmine ka teine raamat läbi lugeda. Sisu kokkuvõttest tuleb süžee ilusti välja, nii et seda ei hakka ümber jutustama. Teose peategelase lemmiktegevuseks oli „haakrik“.

Haakrik on saarlaste murdesõna. Väike murdesõnastik annab selle Jämaja, Anseküla, Kihelkonna ja Mustjala kihelkonnas tuntud murdesõna vasteks mereaju. See tähendab laevadelt merre kukkunud lasti riismeid, laevahukust jäänud asju jms. Haakrik võib olla kõikvõimalik kraam mis kaldale on uhutud, kas nöörijupp, võrgupoi, banaanikobar, planguots, laeva keredetail või pudelipost kirjaga. Mis ühe jaoks prügi, see teise jaoks väärtuslik leid. Merevarandus kuulub vana rannaõiguse järgi leidjale

Rannast oli võimalik leida kõike: apelsine, parfümeeriat, kangemaid jooke, üksikuid jalanõusid ja isegi surnuid. Ise elas ta vanaisaga ning oli selline teiste poolt tõrjutu, suletud oma maailma. Noormees hakkabki ette kujutama elu Rootsist pärit Sigridiga. See osa hakkas lõpuks venima ja end isegi natuke kordama, õnneks  tuli siis raamatusse pööre ja selgus, et poiss elas  hoopis teises Eesti otsas ja on käinud Juhan Liivi nimelises keskkoolis ning aegamisi hakkas lahti kooruma tema troostitu lapsepõlv, koolikiusamised, mõttetu ülikooliaeg ja lõpuks sõjavägi, mis viis vaimuhaiglasse.

Mis on väljamõeldis ja mis tegelikkus, jääbki lahtiseks.

 Mulle meeldib Andrus Kasemaa stiil, selline lummav sõnakasutus.