Saturday, January 28, 2012

Pakane koputab aknale

Ja ongi talv käes, külma üle 10 kraadi ja päike sirab taevas. Aga hea on see, et see jube pimedus hakkab murenema- hommikuti ja õhtuti on JUBA valgem.
Üks töine kümnepäevak on seljataga: korraldamine, muretsemine, finaal, kaks päeva kontrolli, üleliigse vastutuse võtmist, järelaruandluse tegemist, mõningate vigade ilmnemine, mille vastu kohe ei oska midagi teistmoodi teha, sest neid tuleb ikka, püüa mis sa püüad. Ja enda õpilastel läks ju väga hästi? Suurest väsimusest ei oskagi rõõmu tunda, kardad, et keegi teine võib tõrvatilku rõõmu sisse visata. Lootsid ju ikka, aga .... kui see käes on, siis polegi seda head tunnet. Nii et selline mõistukõne, mis on lõpuni arusaadav ainult minu enda jaoks.
Paar lugemist ka, mis jäävad küll kuu esimesse poolde, viimasel ajal pole lugemisest midagi välja tulnud. Ajakirjanik Rein Sikk on mulle oma kujundliku kirjutamisviisi ja humoorika lähemisega alati meeldinud, aga raamatu lugemisel hakkas see ajakirjanduslik stiil natuke häirima. Kas see raamat "Minu..." sarja ka sobib, tekitas minu jaoks samuti küsimusi. Iseenesest oli tore lugemine, huumor päästab palju. Soomeugrilastest sai ka rohkem teada, aga polnud nagu sellist raamatut ühendavat telge. Raamat oleks nagu tükkidest kokku pandud.
Teine on siis Marques`i raamat. See, mis eestlastest ja Eestist oli kirjutatud, läks rohkem korda kui rahvusvahelistest probleemidest kirjutatu. No jah, poliitika pole just minu lemmikteema. Järgmist osa võiks ka ju lugeda, kui aega on ja raamatukogust kätte saab.
Reedel käisin eelmiste kolleegidega väljas "Sweet Rosie`s". Tore õhtu oli, sai palju uudiseid teada- naisterahva asi, kes kellest lahku läinud, kuidas kellegi lapsed elavad ja kes tuttavatest last ootab. Mõnest inimesest on tõeliselt kahju. Ja kahjuks peab ikka tõdema, mitte midagi pole siin elus kindlat. Täna paistab elus kuldne päike, homme müristab ja sajab vihma.
Täna oli kaltsuka külastus. Paar täitsa head leidu. Nii et minu ostlemismõnu on ka rahuldatud? Igaühele tema rahakoti järgi.

Friday, January 6, 2012

Kolmekuningapäeval

Lisan siia kaks pilti, mis on tehtud selle talve ühel ilusamal päeval 01. jaanuaril 2012. Muidu on ju tavapäraks saanud vihm ja pori, lisaks jubedad tuulehood. Päevarežiim on täiesti sassis: õhtul ei tule und enne kella ühte, hommikul magaks südamest kella kümneni. Mõnus on magada! Minupärast võiks inimesed ka endale talveund lubada. Tööasju olen ka nikerdanud teha ja muud vajalikku. Täna oli 3-tunnine koolitus linnas, mida olen juba kolm korda vähemalt kuulanud.
Käsitööd lootsin vaheajal rohkem teha, aga pole salli kudumisest kaugemale saanud, üks uus kampsun tahab ka huvitavamaks tuunimist saada.
Lugenud olen küll, nagu eelmine postitus näitab, ja üks viimase aja parimaid leide on Viivi Luige esseede ja artiklite kogumik "Kõne koolimaja haual". Parem kui "Varjuteater" minu arvates.
Kirjutasin enda jaoks üht-teist välja ja täna läksin ning ostsin endale ka selle raamatu Apollost (õnneks Pärnus veel oli!).
Seda raamatut iseloomustab 2 märksõna: mure looduse pärast ja tõrjutud mälestused.
Ja minu tsitaadid:
"Kirjutamata seadus"
Orjaajast pärit ahnus lööb jälle välja. See on ennegi välja löönud. Kui poleks olnud ahnust, oleks küüditamiste ajal olnud vähem pealekaebusi. Ahnus on sünnitanud olevused, keda on juba raske inimeseks nimetadagi, sest neil puudub empaatiavõime, häbitunne, aumõiste. Mida kõike ei olda valmis tegema, kui sest on kasu ja kui see midagi sisse toob.Seni, kuni need olevused kuskil vaikselt omaenda pugu täidavad, pole asi veel nii hull, hulluks läheb siis, kui nad saavad troonile. Selle tõu jaoks ei kehti ükski kirjutamata seadus. Jutt kirjutamata seadustest tembeldatakse eluvõõraste intelligentide virinaks. (Kellele ei meeldi, ärgu vaadaku. Meie lööme oma peldiku püsti!)
Kuni nii palju asju on Eestis selgeks rääkimata, kuni nad on uinunud olekus, sünnitab teadmatus koletisi, kes ainult TEADMATUSE varal sigineda saavadki. Kas isegi nii lihtsat asja peab LAHTI SELETAMA, et kultuuri või südametunnistust ei saa osta ühegi raha eest, ja et iseseisvat, vaba inimest ei saa sundida ükski võim tegema seda, mis on tema südametunnistusega vastuolus?
See ongi põhjus, miks osa raamatuid teatud aegadel ära põletatakse või puruks raiutakse. Kas peab lahti seletama, et see on sümboolne akt?! Mitte raamatuid ei raiuta ega põletata, vaid häbi ja südametunnistust. Et pealekasvavad põlvkonnad teada ei saaks, et häbi ja südametunnistus olid olemas.
Kultuur pole iluasi ega ajaviide, kultuur, seltsimehed, on rahvaste elu ja surma küsimus. See asi on kirjutamata seadus
.
„Tõrjutud mälestused“
Kuskil meie rahva alateadvuses on pime kelder, kust kostab nuttu, oigeid ja roppu sõimu.Vahel pressivad vereplekid läbi värske krohvi. Kõik need asjad on avalikult lahti rääkimata.
Mis meie lähedastega tegelikult juhtus, seda me ei tea tänini. Alandus ja häbi on tõrjutud sügavale alateadvusse ja pärandatakse järgmistele põlvkondadele edasi, ilma et keegi enam teaks, miks Eestis valitseb vihkamise õhkkond ja miks üksteise kallal ilgutakse.
Kui üks eestlane teise kallal ilgub, siis on põhjus lahti rääkimata minevikus, allasurutud alanduses. Alateadlikult hakkab ohver matkima mõrtsukat, ja nii olemegi ohus, et meie rahvast saavad needsamad metslased, kes meid omal ajal piinasid ja alandasid.
Ka näiteks nn rebaste retsimine kuulub autori arvates sellesse valdkonda.
Veel meeldis Delfi kommentaariumi võrdlemine Viha- Allikaga.
„Kadunud kodu“
Viivi Luik rääkis Hando Runneliga inimese eluaegsest igatsusest oma lapsepõlvekodu järele. Et hilisemas elus püüab inimene alateadlikult luua oma lapsepõlvekeskkonda.
Hando Runnel on leidnud, et magamisgetodes ja paneelmajades üles kasvanud noored hakkavad looma keskkonda, mida nad peavad turvaliseks, mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse ja nii pöörduvadki nad looduse vastu, kuna see, mida nimetatakse „looduse iluks“, tundub talle võõras ja vastik.
Nii meenutavad need maltsa täis tühermaadele ehitatud papimajad lahti võetud Lasnamäed, kandes nüüd nime eramaja.
Samuti tekitab neis ebamugavust vaikus, sest et lapsepõlvekodud kostsid läbi ning see lärm tekitas pigem turvalisustunde.

„Vaene loom, kui inetu sa oled“
Imelik, et eestlasel ei olegi ühtainukest kodumaad, vaid on kaks, mis tähendab, et niisugusel maal sündinud ja kasvanud inimene peab olema vastuoluline nagu maa isegi. Või kahepalgeline.
Üks on talvine pale ja talvine kodumaa, teine suvine pale ja suvine kodumaa. Talvel vahemaad kasvavad, kõik kohad jäävad kaugele, olenemata autost ja mobiilist, sest ikka on teid, mis tuiskavad täis, ja ikka on kohti, kus mobiil ei võta. Talvel tuleb tsaariaeg tagasi, kompsude ja nutsudega eidekesed komberdavad ringi, tüdruku laps läheb vargile, viin viib hauda, magatakse vana palitu all ja põetakse tiisikust. Siin sa oled ja siia sa jääd.
Talvel on Eestis kõik inimese kätega loodud inetus alasti, ja seda on palju. Kõik need mustmiljon moonakamaja ja sigalat ja putkat ja kuivatit.
Siinkohal ei saa kuidagi mööda ühest pildist, mis on jumal-teab-mis aasta talvel nähtud Tallinna Keskturul. Selline pilt: väike vilets vanaeideke, keda tuul tõukab, püüab turuväravas libedal jääl kuidagiviisi püsti jääda. Siis järsku ta näeb hulkuvat kassi ja kutsub: "Kiiss-kiiss-kiiss."
Kass on niisama niru ja vilets nagu eidekegi, aga tuleb julgelt juurde, sest eidekesel on temaga head kavatsused. Nimelt kougib ta tuult ja tuisku trotsides oma nutsukesest välja kaks värsket räime, vaatab rõõmuga, kuidas kass neid kugistab ja räägib talle heldinult: "Vaene loom, kui inetu sa oled."
Täpselt sedasama võiks ka kass eidekesele ütelda. Must jää läigib, inimesed lähevad, karvamütsid kuklas ja suitsutatud loomaribid kaenlas. Minna pole kuhugi.
Igal pool on üks ja seesama must jää, kõle tuul, odavad majad ja pomin: "Vaene loom, kui inetu sa oled."

Wednesday, January 4, 2012

Uuel aastal uue hooga


Torm Emil? möllab jälle akna taga, vihm peksab vastu akent. Käes on uus aasta. Kuna mu blogipostitused on rohkem kui harvad, proovin täna anda ülevaate sellest, mida viimaste kuude jooksul lugenud olen. Kõik ei tule kindlasti meelde. Mulle meeldib Varraku sari "Moodne aeg".
Andreï Makine (s 1957) on vene päritolu prantsuse kirjanik. , 2001. aastal ilmunud "Ühe elu muusika" pälvis kirjandusajakirja Lire aastapreemia ja on tänaseks tõlgitud paljudesse keeltesse. Romaan jutustab noore lootustandva pianisti Aleksei Bergi loo, mis on ühtlasi Venemaa ajalugu aastatel 1930–1950. Poisi vanemad kuulutatakse rahvavaenlasteks ja saadetakse Siberisse asumisele, noormeest aga hoiatatakse. Ta põgeneb ning varjab end maal sugulaste juures, kuni puhkeb Teine maailmasõda, mis kõik pea peale pöörab. Ta võtab endale ühe surnud sõduri nime, saab uue identiteedi ja hoopis teistsuguse elu, kui see, mis tal justkui pidanuks olema.
Mind panigi just see mõtlema, kuidas üks juhus võib määrata saatuse, noormees pääses asumisest, kuna teda polnud sel ajal kodus, kuid edaspidine elu oli üks suur enda varjamine, ja oma muusikukarjäärist, mis tema elule senini olulise sisu andis, pidi ta täiesti loobuma. Sõda kujundas ju niimoodi tuhandete inimese saatuse. Inimesed olid saatuse mängukannid, kandes oma salajasi unistusi, elamata jäänud elu ainult kusagil sisimas. Raamatu lugemine võttis aega paar tundi, kuid sisu jättis päris sügava mulje.
Teiseks raamatuks on David Abboti raamat "Klaverimängija"
Tundub, et raamatu peategelasel Henry Cage’il pole elult enam palju
soovida – ta on jõukas ja edukas ärimees, kes on jäänud pensionile, et
tegeleda oma lemmikharrastustega. Ometi satub ta ootamatute sündmuste
keerisesse. Üks neist saab alguse aastatuhande vahetuse pidustuste
käigus, kus Henry põrkab Westminsteri sillal kokku sadistliku psühhopaadi Coliniga, kes hakkab teda jälitama. Samal ajal saab Henry teada, et ta endine naine Nessa on Ameerikas vähki suremas ning lisaks üritab mees taastada suhteid temast võõrdunud pojaga.
Lisaks algab raamat sellega, et tema armastatud pojapoeg saab temaga olles õnnetult surma ja nüüd ta hakkabki tagasi vaatama oma elule.
Välismaalasest ajakirjanik, kes elab nüüd Eestis, jälgib eesti naisi ja proovib neid rühmitada erinevate parameetrite ja kriteeriumite järgi. Kerge lugemine ja meeldib autori tähelepanelikkus ja jälgimisoskus. Niivõrd täpselt oskab ta naisi kirjeldada. Samas on tal eesti naise vastu respekt olemas. Tekkis huvi lugeda ka varasemaid raamatuid tema ilusast elust eksiilis.
"Minu..." sarjast olen lugenud ka mitut raamatut. "Minu Soomet" lugesin paar kuud tagasi. Meeldis, kirjutasin enda jaoks välja ka soomlasi iseloomustavad jooned:

Soomlased koonerdavad-see tähendab loevad igat senti, igasugused allahindlused on alati oodatud, niisama lihtsalt kellelegi välja ei tehta. Selle tulemusena, et nad rahaga ei priiska, saavad nad endale ka rohkem lubada. Ametiasutustes eriti loota ei tasu, et sind abistavad seadused sulle lahti seletatakse, pigem pead ikka ise oma õigusi mingitele hüvedele teadma.
Arstide teadmised on Eestis rohkem tasemel. Soomlased on väga ausad ja kui keegi nende silmade all seadust rikub, on nad valmis kohe sekkuma, näiteks kas või liiklusrikkumise korral. Naabrite peale võivad nad isegi linnavalitsusse kaebama minna, ilma et nad ise naabritele mingit märkust teeksid. Prügi sorteeritakse väga korralikult ja jälgitakse ka teisi. Valimiste eel omavahel valitavatest kandidaatidest ei räägita, isegi mitte perekonnas. See on nende jaoks väga intiimne teema. Räägivad väga aeglaselt, teistele vahele ei räägi. Kui eestlase jaoks tekib „piinlik“ vaikushetk, siis soomlased võtavad seda loomulikult.
"Minu Taani" alguses mulle üldse ei meeldinud, aga siis hakkas kuidagi autori jutt jooksma ja raamat muutus paju huvitavamaks. Eks igas suurriigis ongi nagu kaks poolt: üks see, mis toimub kusagil pealinnas, kus on sisserännanuid väga palju, ja teine kusagil väikeses kohas, kus elavad selle rahva kõige puhtamad esindajad. Kumb siis see Taani on? Taanlaste kohta jäi meelde ikka jälle kokkuhoidlikkus, nii nagu soomlastegi puhul. Veel oli minu jaoks üllatuseks, et nad nii agarad võileivasööjad on, tavaliselt lõunaks ongi igaühel puidust tahvel ees, millel ta endale rohke kattega võileibu teeb.
Arvan, et ka meie maainimesi iseloomustab selline vanade asjade hoidmise lembus- on siis veel neid asju vaja või mitte. Järsku läheb vaja... Aga nii on ka nende vanade talude lakapealsed ja aidad tõelised varaaidad- põlvkondlikud arhiivid, millest võib leida nii vanavanaema villase kirikuseeliku kui vanavanaisa lapsepõlvest pärit madruseülikonna. Kas neil on mingit väärtust tulevaste põlvkondade jaoks? Ei oskagi öelda.