Saturday, February 25, 2012

Vihm ja lörts

Paar rida järjekordselt. Õues on see nädal olnud väga heitlik. Igal hommikul on hirm südames, mida see 31 km mulle täna pakub. Tuisku ja lumist teed, öösel külmetanud soola ja jääkonarlusi või suisa jääsära autotulede vihus? Valik pole minu, mis siis et ekstreemsused on mind alati külmaks jätnud. Tööle jõudes on käed rooli hoidmisest krampis ja huultel küsimus: "Miks ma seda teen?". Autosõidule krooniks on veel üha kõrgenev bensiinihind, arvad küll, et ei pane korraga paaki palju, et kindlasti hakkab hind langema, aga tegelikult on vastupidi. Nii et võtadki selle hinnatõusu juba "külma kõhuga" vastu, sest see on ületanud normaalsuse piiri.
Reedel käisin maavanema ja linnapea ühisel vastuvõtul. Taevast tuli paduvihma, segamini lörtsiga. Juba Tammsaare valgusfoori juures oli autode ummik. Kõrvalteed pidi sõites lasin nagu tankiga läbi pudruse tänava, vihmasegune lumi üle taeva lendamas. Mu armas pisike punn ei jäänud õnneks kinni. Aga kõrvalteed on ikka jubedad. Kontserdimaja ümbrus oli täis kohti otsivaid autosid ning kiirustavaid inimesi, kes üle märgade lumevallide ja läbi hiiglaslike lompide maja sissepääsu poole rühkisid. Üritus ise? Linnapea kõne ajal tundsid end pahandust teinud poisikesena, kes sarjata saab. Ausalt, ma pole ühtegi asja linna lõhkunud, pigem ei mahu mulle pähe, kes need inimesed on, kes nii teevad, ja prügi sorteerin ka päris usinalt. Väikeste laste emad lasen alati üle tee. Kas tõesti peab nende tublide inimeste südametele koputama, kes niigi ma arvan, südametunnistusega on? Maavanema jutt oli isiklikum, kantud sündinud pisipojast. Rosanna laulis ilusasti, ma usun teda, kui ta laulab, see tuleb südamest, on aus.
Neljapäevane aktus töö juures pakkus mulle rõõmu, sest luulekava õnnestus, no oli ilus ja pidulik, mulle meeldis. Nii tore, kui lapsed suudavad end vajalikul hetkel kokku võtta ja asja korralikult ära teha. Issand, kuidas ma selliseid hetki naudin. Minu isiklikud töörõõmud! Ja neid on tegelikult harva.
Nüüd lugemisest. Paar nädalat tagasi lõpetasin soome autori Elina Hirvoneni raamatu "Et tema mäletaks sedasama". Kokkuvõtvalt mulle meeldis. Mulle ei tundunud üldse, et autor oleks soomlane või tegevus kuidagi Soomes toimuks. Muidugi jäin mõtlema, kui palju on võimalik kirjutada raamatuid lapsepõlve painavatest tagajärgedest. Naistegelane ei suutnud unustada isa vägivalda, vaimuhaiget venda, kelle haigus võis alguse saada kodusest elust. Teise tegelase elule jättis jälje isa, kes pärast sõjast tagasipöördumist ei olnud enam tema ise, muutus vaimselt. Kurb ängi täis raamat. Täna lõpetasin ka ühe lihtsa lugemise- Tiina Rekandi "Krimmi päeviku". Autor kirjutas selles oma tööst eesti keele õpetajana Krimmi stepikülas Krsanodarkas. Ikka tõeline vene külaelu ja ega need lapsed sellest eesti keele õppimisest huvitatud polnud. Igasugune asjade ja dokumentide ajamine oli väga katsumusterohke. Lenini kujud igas suuremas kohas, aukudega peldikud nii koolis kui mujal, täis tuubitud koolibussid, peaaegu olematu Internet, pidevad elektrikatkestused, joodikutest külamehed. Nõukogude elust on ju mul ettekujutus olemas, aga kusagil elatakse niimoodi siiani.

Friday, February 3, 2012

Külm on, nii külm on


Külm nädal oli. Hommikul ligi 25 kraadi. Nädalavahetuseks lubatakse veel rohkem. Täna oli lühendatud tööpäev ja sain päris normaalsel ajal koju. Muidu mulle see päikesevalgus meeldib, ei tekita masendust. Kui puid oleks piisavalt, poleks ju ka viga, viska aga kaminasse. Elektriarvele ei taha mõeldagi. Õues liigun ainult autos ja toas hoian võimalikult kamina lähedale, nii et võib öelda, et see külm väga palju mind ei mõjuta. Aga pikaajaliselt hakkab vist rohkem häirima.
Täna sain teada, et üks tööga seotud sügisene üritus tahetakse rahatuks jätta. Alustasin juba võitlust, appi!-ise ma sellest midagi kasu ei saa, aga jälle ei arvata teiste tööst ja vaevast midagi. Saate nüüd oma töö tasuks kommikoti. Ime kommi ja ole rahul!
Ühe raamatu lugesin ka läbi, aga see on selline teos, mille jaoks peab aega olema. Selles põimusid unenäod, mälestused, tegelikkus. No, ei puudutanud mind. Aga keel oli ilus ja peategelaseks, jutustajaks oli geko. Tegevus toimub Lissabonis ja tuli meelde Beltrani raamat, millest ka siin kirjutasin. Nende raamatute õhustik oli sarnane, mõlemas toimus tegevus ühes vanas majas. Aga üks tsitaat ka: "Mõnedes inimestes avaldub juba väga varakult tõeline anne äpardumiseks. Ebaõnn rõhub neid kui kivi kaelas, mõnikord rohkem, teinekord vähem, ja nemad lepivad sellega kergelt ohates. Teised jällegi evivad veidrat kalduvust õnnelikkusele. Neid tõmbub sügavike sina, esimesi aga kuristikku langemise joobumus. Osa inimeste saatuseks on unistada, teised on sündinud tööd rabama- praktilised, töökad, väsimatud- ja on neidki, kes on nagu jõgi, liiguvad lähtest suudmesse jõesängist hetkekski lahkumata."
Täna põikasin ka raamatukokku sisse ja võtsin kaks raamatut, sest ime läbi on sel nädalavahetusel töid vähe parandada. Mida selle hirmkülmaga ikka muud teha kui teki alla sooja pugeda ja nina raamatusse pista. Täna päädis selline elukorraldus silma looja laskmisega. Nii et lugemisega kaugele ei jõudnud.