Suvi jääb seljataha

Jälle olen selle postitusega viivitanud, aga nüüd saab see tehtud. Augustikuu viimaste päevade ilmad oleks nagu suve viimased paitused: nii mõnusalt soojad on need olnud. Aga õhus on juba sügist, ööd on kargemad ja muru hommikul kaua märg. Pesu ei kuiva enam endise hooga.
Tegelikult mulle see suvi suisa meeldis oma paraja soojuse ja vihmaga (minu jaoks). Tapvalt kuumi ilmu oli vähe. Rannas käisin augustis, päike kõrvetas veel üllatavalt agaralt.
13.-20. juulini olin Soomes õe juures, seal olid küll ilmad vihmased ja jahedad, aga jalgrattaga sai linn läbi sõidetud ning ostelda ka parasjagu.
Juulikuu lõpus käisid külalised minu natuke ümmargusemal sünnipäeval. Vanad head kolleegid pole mind unustanud.
Eile viisin oma suure pojakese jälle Tartusse tarkust taga nõudma ja ise alustan selle kiire karusselliga ülehomme.  Enne harisin teda veel natuke kultuuri poole pealt, käisime vaatamas NO teatri etendust "Pedagoogiline poeem". Kuna olen NO käekirjaga juba tuttav, siis need kohustuslikud elemendid (vesi, üks "äge" ropendamine, alasti laval olemine, pikad stseenid jne)  enam nii raputavad polnud. Marika Vaarik, mu lemmik, ja noored olid head, tükk nõudis neilt väga tugevat füüsilist treenitust.
Palju oli seekord tuttavaid. Pool saali oli õpetajaid täis.
Nii et hüvasti, suvi!
Ja minu augustikuu lugemised.

 87-aastase Heljo Männi III mälestusteraamat on minu arvates parem kui eelmine, aga eks raske vist on autoril ikka, et ta end kordama ei hakkaks, kuidas täpselt meeles pidada, mis juba kirja pandud, mis mitte. Aga nende luuletustega, mis vahele olid pistetud, ma küll rahule ei jäänud, tase tundus  kuidagi punnitatud ja kaheldava väärtusega.







Mika Keräneni "Minu Supilinn" oli helge ja positiivne raamat.  Minu jaoks polnud selles raamatus mitte Supilinn nii oluline kui hoopis noore mehe kujunemislugu ja sobitumine Eesti ühiskonnaga. Ja kui kõik see on ausalt ja humoorikalt kirja pandud, siis on tulemuseks selline mõnus ajaveetmisraamat. Tore, kui meil on inimesi, kes muretsevad sellepärast, et see heas mõttes aguliõhustik ja tagahoovid oma kuurikeste ja pesukuuridega säiliksid. Looksid oma rahuliku ja väikelinliku miljöö, kus pole rahal ja rikkusel nii suurt tähtsust.



Riikka Pulkkineni esikteos „Piir” ilmus augustis 2006. Riikka oli teose ilmumise ajal 26-aastane, oli õppinud aasta filosoofiat Oulu ülikoolis ning liikunud sealt edasi Helsingi ülikooli filosoofiat ja kirjandust õppima.Debüütromaan “Piir” ilmus 2006. aastal. Raamat sai kriitikutelt ülisooja vastvõtu, kandideerides muu hulgas ajalehe Helsingin Sanomat kirjanduspreemiale. Vaid aastaga müüdi raamatut 40 000 eksemplari. 2007. aasta alguses sai raamat Akadeemilise raamatukaupluse debütandipreemia, samuti Gummeruse kirjastuse Kaarle-preemia, mida jagatakse Soomes juba alates 1970. aastast.
“Piiri” puhul on kirjanik hämmastanud nii kriitikuid kui ka tavalugejaid oma sundimatusega eri vanuses inimeste hingeelu kirjeldamisel. Selles kergesti loetavas romaanis käsitletakse raskeid teemasid nagu eutanaasia ning teismelise ja täiskasvanu vaheline keelatud suhe. Noore kirjaniku kohta on teos uskumatult elutark, kirjeldused on napid, aga tabavad, ning karakterite avamine hämmastavalt täpne. Teose ilmumise järel on üha uuesti küsitud, kuidas üks noor naine on osanud mõelda ennast nii erinevate inimeste kehasse, kust võtab ta kogemuse, et neid mõista?
Riikka Pulkkineni raamat "Piir" oli ka huviga loetav. Räägibki piiridest. Kus on piir täiskasvanud õpetaja ja alaealise  armastusest unistava neiu vahel? Millega nende suhe lõpeb? Noore enda piirid? Vanema piir lapsega suhtlemisel? Väikese tüdruku piir?

Minu juulikuu lugemised

 Mulle meeldivad selle sarja raamatud ja "Kui jumal oli jänes" oli nii hea raamat. Eriti meeldis selle raamatu esimene pool, kui peategelane oli veel väike laps  ja tegevus anti tema terava silma läbi, kuidas ta ei sobitunud klassikalise kooli ja nõudmistega. See perekond meenutas natuke Gerald Durelli hullumeelset perekonda, kus igal pereliikmel oli oma "kiiks" ja eripära. Kasutan ka kirjastuse tutvustust.

Inglise näitleja ja kirjaniku Sarah Winmani (snd 1964) romaani minajutustajaks on tüdruk nimega Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid: vend, kes kuidagi ei suuda maailmas oma kohta leida; vanemad, kes teinekord otsustavad teha õige äkilisi kannapöördeid; võluv filmistaarist tädi; hakkaja, ajuti lausa üleloomulike võimetega sõbratar; öömajalised, kellest aastatega saavad peresõbrad. Kõik nad on kenad inimesed, kelle elu pole aga sugugi kerge – ei lapsepõlves ega täiskasvanueas, ei 1970. ega 1990. aastatel, ei Londonis, Cornwallis ega New Yorgis. Napis, humoorikas laadis kirjeldab Winman, kuidas sellise seltskonna suhterägastikes ellu jääda ja võib-olla koguni õnnelikuks saada.
Romaan jutustab vennast ja õest, lapsepõlvest ja suureks saamisest, sõpradest ja perekonnast, võidurõõmust ja kaotuskurbusest ning kõigest, mis sinna vahele jääb. Ennekõike aga jutustab see raamat armastusest igal võimalikul kujul.

Algarvude üksildus“ on kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice, hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga, elades oma paralleelset elu, ent päriselt kokku ei saa iialgi.

Täitsa loetav, kuigi kurb. Huvitavalt üles ehitatud ja näitab, kui suur tähtsus on inimese elus lapsepõlvetraumadel, mis võivad tulevikku tugevasti mõjutada ja samuti kui raske on end kohandada ümbritseva maailma nõudmistega.

 "Minu Haiti" lugesin läbi, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Julgen arvata, et paljude jaoks on Haitist jäänud hoopis teine kuvand (rand, palmid, kokteilid, peod). Selles raamatus tuleb välja just selle koha viletsus, sest valdav osa inimestest elab täielikus vaesuses, see toob kaasa aga palju probleeme. See, et sul oleks iga päev vett ja elektrit, on juba luksus.
Ja muidugi see maavärina lugu ja imeline pääsemine.




"Punase raamatu" sarja raamatud meeldivad mulle ka ja "Kaelkirjaku kael" on väga huvitavalt kirjutatud. Ja selles raamatus olid illustratsioonid (bioloogialased)! See raamat on jutustatud küünilise ja elukogenud õpetaja silmade läbi, tema sisemonoloogina. Laste maailm on tema jaoks juba nii läbinähtav ja ta kirjeldab noori läbi negatiivse varjundi. Kogu elule toob ta paralleele loomamaailmast, leiab kõigile bioloogilis põhjusi ja järeldusi. Minu jaoks oligi see üllatav, et autor polnudki bioloogi haridusega. Aegamööda paljastub õpetaja üksildus ja lahusolek tütrest. Minu jaoks oli selle õpetaja tähelepanekutes väga palju tuttavat, kuigi tegevus toimus Saksa koolis. Autoril oli selline huvitav stiil, kahjuks polnud aega tsitaate maha kirjutada.

Kohanemine on määrav, teab Inge Lohmark. Lõpuks on ta ju üle kolmekümne aasta bioloogiat õpetanud. See, et kool pannakse nelja aasta pärast kinni, on paratamatus – Ees-Pommeri ääremaa hääbuvas maakonnalinnas ei ole piisavalt lapsi. Bioloogiaõpetaja asub võitlema loodusseaduste järgimise eest, küünitab kaela kättesaamatute viljade järele ning taganeb viimaks usust Darwinisse. Kogu loo toimumispaik on üks selle maailma hullumeelsemaid asutusi: kool. Judith Schalansky sündis 1980. aastal Greifswaldis, on õppinud kunstiajalugu ja kommunikatsioonidisaini. Tema kirjanduslik debüüt, madruseromaan „Blau steht dir nicht“ („Sinine ei sobi sulle“) ilmus 2008. aastal. Raamatu eest „Atlas der ablegenen Inseln“ („Kõrvaliste saarte atlas“) sai ta 2010. aastal raamatukunsti fondi 1. auhinna. Ta elab Berliinis vabakutselise kirjanikuna. .