Tuesday, September 25, 2012

Akna taga on pime sügis

Sügisvihmad ja pimedus ongi käes. Lugeda pole eriti aega olnud, sest töö nõuab oma, aga midagi ikka. Lapsed ongi pesast lahkunud ja naudin rahulikke õhtuid, teen süüa seda, mis maitseb mulle endale, ja millal tahan. Tartu laps nõudis pärast kahenädalast makaroni söömist koduse toiduna kartulit. Kartulit?! Kartul pole siiani tema lemmikute hulka kuulunud, aga nüüd järsku oskab ta seda hinnata. Eks nüüd olengi juba see ema, kes põll ees, liha ahjus, kartulipott pliidil keemas, lapsi vastu võtab.
Muidu pole midagi head juhtunud, pigem vastupidi: reedel avastasin oma kaelalt pisikese puugi, ehk läheb õnneks. Laupäeval sõitsin autoga ühest loiguga kaetud löökaugust läbi. Vägev, kuidas ma ikka oskasin selle augu üles leida. Igatahes koju jõudes oli rehv pooltühi, rehv ise polnudki katki, hoopis velg oli kõver. Täna hommikul oli tagumine kumm tühi. Kaks päeva autoga ei sõitnud, seepärast ei tea, millal see end lõssi lasi. Igatahes pärast täispumpamist ta tühjaks ei jooksnud ja lubas sõita.
Aga nüüd raamatutest:
Punase raamatu sarja kuuluva raamatu haarasin raamatukogust juhuslikult, sest oli kiire ja midagi erilist silma ei jäänud.
„Chesili rannal“

FLORENCE, eduka ärimehe ja Oxfordi ülikooli õppejõu tütar, on andekas viiuldaja. Ta unistab karjäärist kontserdilaval ning täiuslikust elust mehe kõrval, kellega on just abiellunud.
EDWARD on üles kasvanud Oxfordi lähedal maal, õppinud Londoni ülikoolis ajalugu ning pöördunud pärast lõpetamist koju tagasi. Tema isa oli kohaliku kooli direktor ja ema peatraumast pisut veidraks läinud koduperenaine.
NAD abielluvad 1962. aastal ning sõidavad mesinädalaid veetma Dorsetisse, mereäärsesse hotelli, muretsedes küll mõlemad eesseisva pulmaöö pärast, kuid teadmata, et seal, Chesili rannal, muutub nende elu mõne hetkega väga põhjalikult.
Raamat, mis ei jätnud mingit erilist elamust, aga lugeda võis. Tegevus algab noorte pulmade järgse õhtuga, vaadatakse tagasi nende lapsepõlvele ja sirgumisele, kohtumisele. Kuna pulmaöö kukub eelkõige naise pärast läbi, minnakse lahku. Edasi kirjeldab autor  Edwardi pidetut elu, naise saatus jääbki lõplikult selgusetuks. See raamat vaatabki eelkõige mehe ja naise erinevust, meelde tuli Tuglase „Suveöö armastus“.

  Meelis Friedenthal  "Mesilased"

Teose sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.

Lugesin läbi, sest autoriks oli 2012. aasta  parimaks  kirjanikuks kuulutatud  Meelis Friedenthal.  Raamat ise on selline... kummaline: modernistlik keskkond. Pime ja sopane, külm Eesti ilm, vaesunud ja näljas inimesed, peategelane on haige, näeb kummitusi ja nägemusi, tunneb pidevalt ninas õudset hingematvat haisu. Nõidus ja lihtinimeste nõiakartus. Ja nii see peategelase nädal veereb haigusest kantuna, kokkupuuted teiste üliõpilaste ja õppejõududega.

„Hing tuleb meile väljast ja käib kogu aeg meist väljas, nagu hingeõhk, nagu mesilased tarust. Tuleb kui mesilasülem tühja tarusse, ehitab selle täis kärgesid, kogub sinna mett. Ja läheb samamoodi kui mesilased tarust, palaval päeval äkki sülemina lahkudes, kuhugi.” (lk 184)

Monday, September 10, 2012

Jälle töö, armas töö...


Keerlen jälle töökarussellil, kuid kuna homme pean raamatud raamatukokku tagasi viima, siis panen augustikuu lugemised ka kirja. Praegu nagunii eriti aega lugeda pole.  Riho ja Kertu Bramanise Jaapani elu kirjeldav raamat oli lihtne ja huvitav lugemine. Kui palju ikka eestlane Jaapanist teab? Meeldis just perekonna austus selle maa ja rahva vastu. Huvitav oli jälgida, kuidas tekst oli vahepeal mehelik, siis jälle selline naiselik, kirjelduste ja detailiderohke. Võib-olla teen siin autoritele liiga, aga mulle lihtsalt tundus nii. Kõik probleemid, mis perekonnal kerkisid, lahendati jaapanlaste poolt kiiresti.  Mis negatiivse poole pealt meelde jäi? Noored tüdrukud ( 5 protsenti), et endale kalleid kaubamärke vm  lubada, hakkavad kohtama "toetuse saamiseks".Tavaliselt toimub see keskealiste meeste ja keskkoolineidude vahel. Igast putkast on võimalik osta koomikseid või ajakirju, kus kujutatakse vägivaldset seksi ja muud vägivalda. Palju on selliseid kortermajades asuvaid "love" hotelle.
Jaapanis on tavaks, et ühel ametipostil tehakse tööd kolm kuni viis aastat, seejärel vahetatakse tööposti asutusesiseselt, minnakse ka selle ettevõtte teistesse kontoritesse st kolitakse. Eriti keeruline on see siis, kui lapsed on juba kooliealised ja naistel on uut töökohta samauti raske leida, kui mees mujale tööle suunatakse. Jaapanis paljud naised töötavad ainult poole kohaga ja firmades on neil väga raske karjääri teha. Paljud neist töötavad kontorites "töökoha lillekestena". Aga üdkokkuvõttes jättis Jaapan ikka positiivse mulje.
Roy Strideri "Minu Mongoolia" erineb teistest "Minu..." raamatutest, seda võib pidada selliseks ilukirjanduslikuks reisikirjaks. Mongoolia ise jääks nagu taustaks armastusloole ja muidugi oli tore lugeda koerast- tõelisest bankharist, kellega tuli ikka erilist vaeva näha, et ta riigist välja saaks lennata. Roy Striderilt on ilmunud ka uus raamat, mida võiks ka lugeda, kui kätte jääb. Eks see "Minu ..." sarja juures ongi just see huvitav, kuidas autor on mingi kohaga omaks saanud, mida tema oluliseks peab, ja kui sinu kui lugeja ootused olid teistsugused, siis on see ju sinu probleem.
"Minu Moskva" sain ka raamatukogust ja päris ime, sest vahepeal olid sellele raamatule päris pikad järjekorrad, ju siis oli juurde tellitud. Eks neile, kel mingigi nõukogudeaegne elu seljataga, pakkus see raamat tuttavaid asju rohkem, aga kui meile, eestlastele, on selline elu jäänud minevikku, siis Moskvas tundub seda meie jaoks unustatut veel palju. Ja ikka on selles riigis ikka päris palju sellist, mis on omane totalitaarsele ühiskonnale, kas või igasugune asjaajamine. Päris informatiivne ja huvitav raamat.