Augustikuu ehk suve viimane päev

Suvi ongi minu jaoks läbi. Ilmad pole küll veel päris sügisesed, suvist sooja ju veel on, aga õhtune jahedus astub juba õues ja hommikune kargus samuti, kuigi ilmateade lubas 3 päevaks veel suvist ilma. Viimased päevad on möödunud kuidagi uimaselt, koristada oleks ju küll ja muidki tegemisi leiaks kuhjaga, aga lihtsalt ei viitsi. Lõualuu teeb valu, suud lahti ei saa ja närida ka mitte: õuna söömine on võimatu. Ikka loodad, et läheb üle, sest see arsti juurde pääsemine on vaevaline. Kaks ämbrit õunu tegin ka moosiks, paras lõikamine ja koorimine. Ploomid ootavad oma järge, tänase tuulega on neid päris palju maha potsanud. Sellist ploomirikkust pole meie puu siin elamise ajal veel andnud.

Uus töökoht on küll päris palju positiivseid emotsioone pakkunud. Päris hästi on mind vastu võetud. Tullakse juurde ja räägitakse. Homme siis 1.september ja hakkabki peale see võlu ja valu. Mis see aasta küll toob? Nii tahaks ju head loota. Kas saab veel halvemaks minna?

Üks vana käsitöövõlg ka, tegin paar nädalat tagasi Käsitöö ajakirja järgi prossi. Võttis aega mitu päeva, sest harutasin kaks korda töö päris üles, sest ikka mõni viga lipsas sisse. Päris raske töö oli algaja jaoks, aga lõpptulemusega olen rahul.

Emotsionaalne reede

Nädal on jälle möödumas, eile ja täna on ilus päikesepaisteline ilm, aga sügist on õhus. Tahaks seda päikest kuidagi endasse talletada ja poristel, vihmastel. külmadel sügispäevadel selle paistel end soojendada. Maailmameistrivõistluseid olen ka telekast jälginud. Imemees Bolt on vägev, kaks maailmarekordit nagu muuseas ja ta on nii vaba, pole selliseid kammitsaid peal nagu põhjamaalastel. Gert Kanteri pronks tuli ka. Polnud lihtsalt tema päev. Aga inimesena on ta väga sümpaatne, tasakaalukas. Sattusin vaatama tema ingliskeelset intervjuud Eurospordi pealt, mulle jättis ta väga mõnusa mulje.
Aga miks emotsionaalne reede? Jätsin täna hüvasti oma endise töökohaga ja kolleegidega. Väga raske, 14 aastat, terve oma laste suureks kasvamise aja pühendasin ühele töökohale ja arvan, et töökaaslastega sain hästi läbi ja see koht oli mulle nagu teine kodu. Aga samas ei pakkunud see enam rõõmu. Muutuseid tuli teha! Aga oli see õige samm? Küsimused keerlevad peas. Eks tulevik näitab...

Reis Peipsi äärde

Paar viimast päeva on möödunud hoidistamise tuhinas, nii et pole aega saanud millegi muuga tegeleda. Tänaseks lubati selle suve viimast päikesepaistelist ja suvist päeva, nii et proovisin võimalikult palju õues viibida ja seda suvetunnet ning päikest mustadeks päevadeks endasse ahmida.
Eelmise nädala neljapäeval otsustasime ka sel suvel ühe reisi ette võtta ja sihtkohaks valisime Peipsi järve äärse, sest see jäi omal ajal, kui rohkem ringi sõitsime, avastamata. Meie 16aastane pubekas ajas aga oma sõrad vastu ja keeldus kaasa tulemast. Olime mõistlikud lapsevanemad ja austasime ta soovi, pealegi sai ta kodus nõnda ka loomade eest hoolitseda.Pärast mõtlesime küll, et tegelikult oleks pidanud ta kaasa vedama, sest vaevalt enam sellist aega tuleb, kus me koos niimoodi sõidame. Esimese päeva marsruut oli Paide-Tamsalu-Väike-Maarja-Avinurme-Tudulinna-Kuremäe-Vasknarva-Kauksi. Öösel olime RMK ööbimiskohas Uuskülas.














Mis meelde jäi? Kilomeetrite kaupa võis autoga sõita metsa vahel, ilma et sa kohtaks mõnda teist autot. Väiksed külakesed, asulad, mis kohati tundusid nagu välja surnud.
Teisel päeval Rannapungerja-Mustvee-Kallaste-Alatskivi-Pala-Palamuse-Jõgeva-Põltsamaa-Suure-Jaani-Vändra-Pärnu.
Peipsi oli ilus; kõik järve äär oli tihedalt majade ja suvilatega palistatud. Ööbimisest nii palju, et RMK-l oli terve metsaalune täis grilli, laua ja pingiga platsikesi. Hästi tore ja pealegi tasuta. Peipsi jäi 100 meetri kaugusele.















Iisaku vaatetorn, kust avanes imeilus vaade ümbritsevale, järgmisel pildil oleme teel Kuremäe kloostrisse, mille siseõu oli oma lillede ja väikeste hoovimajadega meeldejääv.
















Palamuse vana koolimaja ja jõel parv. Järgmisel pildil Vasknarva linnus otse Narva jõe ääres ja majade vahel. Üle jõe paistis juba Venemaa.



Üks armas rong Avinurmes ilusas kohas, seal võis näha ka küüditamise vagunit. Aga kuna see oli värskelt üle värvitud, ei jätnud ta sellist loomulikku muljet, aga võib olla ongi nii parem.

Vaarikad ja Madonna

Tänane ilm lubas natuke rohkem päikesepaistet, vihmapilved hiilisid küll taevas ringi, kuid õnneks sadama ei hakanud. Otsustasin natuke vaarikaid jälle korjama minna. Kutsusin viisakalt poisse ka kaasa, aga loomulikult ei võtnud nad vedu. Kolmekesi oleks marjakorjamisele minev aeg ju 3 korda lühem, aga kui keldris moosipurgid nii ilusasti sööjat ootavad, miks siis vaeva näha. Figo pani küll tähele, et panin jalga just need metsaskäimiskingad, nii et ta oli valmis kohe kaasa tulema.Otsustasin seekord autoga minna, sest vihma kätte ei tahtnud jääda. Ütlesin Figole, et ta koju jääks, aga nii kaua, kui ma tuppa mobiili järele läksin, oli ta ennast juba kenasti autosse istuma sättinud, ju ta sai aru, et see tavaline linnasõit polnud. Otsustasin ta siis kaasa võtta ega pidanud seda kahetsema, ta sai päris kenasti hakkama, müdistas ringi ja kui hüüdsin, tuli ilusti minu juurde. Vaarikad on sellel aastal kuidagi kribalad ja ussitanud ka. Kohati päris kenad, aga korjamine võttis ikka aega, 1,5 tundi ja 2 liitrit vaarikaid. Sääsed söid ka, ei viitsinud autosse sääsetõrje järele minna. Vaarikavarred oli kohati üle pea ja maa peal krabises kõik, kui astusid. Nii et džungli tunne tuli kohati, aga rajad olid ees, korjajaid oli seal juba käinud. Kaks ohtu oli: puugi ja ussi. Puuki nägin küll, ussi õnneks mitte, kui vaarikausse mitte arvesse võtta. Neid ikka jagus. Kodus keetsin moosi kohe ära: sain kaks pooleliitrist purki. Mul meeldib, kui on igast moosist natuke. Nüüd siis eelmise korraga kokku 4 purki. Lapsepõlvest on siiani meeles, kuidas terve kelder oli maasikamoosi täis, sest kasvatasime neid ise ja nendega oli lapsena päris palju tööd: rohimine, korjamine, istutamine jne. Tuli ju need suured marjakorvid ka bussiga suvilast koju vedada, sai veel konduktorilt öiendada ka, kui mõni korv lekkima kippus. Igatahes polnud mul 10 aastat vähemalt mingit maasikamoosi isu. Ei meeldinud ka see, et moos nii vedel kippus olema. Nüüd ongi hea, kui igast asjast natuke midagi saaks: mustika- ja vaarikamoos on olemas, mustsõstar tulemas ja sügisel õunamoos ka kindlasti.

Nüüd siis Madonnast ka. Täna hommikul poeretkelt koju sõites ei saanud aru, miks Läti poolt selline lakkamatu väismaiste numbritega autodevool tuleb, siis tuli meelde, et täna on ju Tallinnas Madonna kontsert. Telekast ja uudistest on jäänud küll mulje, et oodataks nagu Rooma paavsti või Jumalat ennast. TV 3 alustas oma uudiseid Madonna-uudistega ja pühendas sellele oma 10 minutit. ETV alustas majanduskuritegude uudistega. Hea? seegi. Madonna ise pidi ööbima Helsingis, kuigi kas tõesti Eesti on nii viletsas kirjas, et poleks suutnud talle ööbimispaika pakkuda. Ja kui kõrgeausus Madonna heas tujus on, võtab ta ehk meie presisidendiproua ka vastu koos oma rahvusmustris dressidega.

Käsitööd ja muud juttu

Liiliad õitsevad, pildi pealt vaadates nagu väiksed leopardid: täpilised. See sort ei lõhna, muidu seostuvad mulle liiliad ja nende uimastavalt magus lõhn sünnipäevaga. Tänane päev jälle tuuline, vihma lubav, samas särab praegu päike taevas. Pole midagi kasulikku teinud. Isa poolt toodud kurgid ootavad marineerimist, kuid jätan selle töö homseks. Paar praktilist asja valmisid eile. Kõigepealt arendasin oma algelisi õmblejaoskusi ja valmis pesulõksukott. Järgmise teeks juba korralikumalt, aga see valmis päris kiiresti, õpetus oli ees.

Ja teise tööna heegeldasin ühe kaltsukast soetatud pluusi kaelusele paar rida pitsi, et seda natuke väiksemaks saada. Pildil ripub pluus juba pesunööril, sest suutsin ühe marjapleki oma värskelt "tuunitud" töö peale ajada. Ees on täna veel traditsiooniline pühapäevane koogi küpsetamine ja saunaskäik ning ongi see nädal läbi. Eile õhtul blogimaailam uurides avastasin Aidi Valliku blogi. Minu jaoks hea leid, ei teadnud ka seda enne, et Aidi suureks hobiks on aiandus. Aga samas see, mis ta eesti keelest ja haridusest kirjutab, on täpselt kümnesse. Ja koerad ja kassid on minu ühed suured lemmikud ka. Nii et hea on leida endale üks hea hingesugulane.

Sügisehõnguline laupäev

Ja ongi käes august. Kaks nädalat veel puhkust ja jälle töökeerisesse. Juulikuu viimastesse nädalatesse jäi kahe raamatu lugemine. Esimene neist Anton Nigovi "Harjutused", Tõnu Õnnepalu päevikuvormis Pariisis viibimise ajal kirjutatud raamat. Ei mingit helget suurlinnaelu, vaid 40se üksiku mehe elumõtte otsingud ja tagasivaade lapsepõlve. Nii nukker ja troostitu. Varem loetud"Fliandria päevikuga" sarnane. Mõlema raamatu lugemine ei läinud küll kiiresti, aga samas oli väga haarav, inimene kisuks oma hinge otsekui lahti. Samaealisena on samuti midagi äratuntavat. Tegelikult on lihtsalt huvitav teada ühe inimese arvamust maailmast ja erinevatest elunähtustest, inimestest.
Teiseks raamtuks oli B.Das "Päikesetõus Ameerikas"-aasta Bhutani Kuningriigis, kus peategelane viibis vabatahtlikuna, töötades haiglas füsioterapeudina. Ühelt poolt äärmine vaesus, mustus ja teiselt poolt kaunis loodus, iidsed tavad ja külalislahked inimesed. Arstiabi võimalused olid äärmiselt viletsad, elekter läks pidevalt ära, inimesed olid sunnitud tegema väga rasket tööd ja sellepärast ka rasked terviserikked. Samas olid võimalused inimeste aitamiseks viletsad. Füsioteraapias soojenduslambi all lesida ja oma vanu haigeid konte soojendada ja nii natukesekski oma valu unustada oli üks olulisemaid ravivõimalusi, kui ainult elektrit oli. Ometi ei jätnud see raamat nii head tunnet kui samas sarjas ilmunud Sueuri "Hotell maailma katusel"-viis aastat Tiibetis. Selle raamatu huumor ja absurdsus oli klass omaette.