Kolmekuningapäeval

Lisan siia kaks pilti, mis on tehtud selle talve ühel ilusamal päeval 01. jaanuaril 2012. Muidu on ju tavapäraks saanud vihm ja pori, lisaks jubedad tuulehood. Päevarežiim on täiesti sassis: õhtul ei tule und enne kella ühte, hommikul magaks südamest kella kümneni. Mõnus on magada! Minupärast võiks inimesed ka endale talveund lubada. Tööasju olen ka nikerdanud teha ja muud vajalikku. Täna oli 3-tunnine koolitus linnas, mida olen juba kolm korda vähemalt kuulanud.

Käsitööd lootsin vaheajal rohkem teha, aga pole salli kudumisest kaugemale saanud, üks uus kampsun tahab ka huvitavamaks tuunimist saada.

Lugenud olen küll, nagu eelmine postitus näitab, ja üks viimase aja parimaid leide on Viivi Luige esseede ja artiklite kogumik "Kõne koolimaja haual". Parem kui "Varjuteater" minu arvates.

Kirjutasin enda jaoks üht-teist välja ja täna läksin ning ostsin endale ka selle raamatu Apollost (õnneks Pärnus veel oli!).

Seda raamatut iseloomustab 2 märksõna: mure looduse pärast ja tõrjutud mälestused.

Ja minu tsitaadid:

"Kirjutamata seadus"

Orjaajast pärit ahnus lööb jälle välja. See on ennegi välja löönud. Kui poleks olnud ahnust, oleks küüditamiste ajal olnud vähem pealekaebusi. Ahnus on sünnitanud olevused, keda on juba raske inimeseks nimetadagi, sest neil puudub empaatiavõime, häbitunne, aumõiste. Mida kõike ei olda valmis tegema, kui sest on kasu ja kui see midagi sisse toob.Seni, kuni need olevused kuskil vaikselt omaenda pugu täidavad, pole asi veel nii hull, hulluks läheb siis, kui nad saavad troonile. Selle tõu jaoks ei kehti ükski kirjutamata seadus. Jutt kirjutamata seadustest tembeldatakse eluvõõraste intelligentide virinaks. (Kellele ei meeldi, ärgu vaadaku. Meie lööme oma peldiku püsti!)

Kuni nii palju asju on Eestis selgeks rääkimata, kuni nad on uinunud olekus, sünnitab teadmatus koletisi, kes ainult TEADMATUSE varal sigineda saavadki. Kas isegi nii lihtsat asja peab LAHTI SELETAMA, et kultuuri või südametunnistust ei saa osta ühegi raha eest, ja et iseseisvat, vaba inimest ei saa sundida ükski võim tegema seda, mis on tema südametunnistusega vastuolus?
See ongi põhjus, miks osa raamatuid teatud aegadel ära põletatakse või puruks raiutakse. Kas peab lahti seletama, et see on sümboolne akt?! Mitte raamatuid ei raiuta ega põletata, vaid häbi ja südametunnistust. Et pealekasvavad põlvkonnad teada ei saaks, et häbi ja südametunnistus olid olemas.
Kultuur pole iluasi ega ajaviide, kultuur, seltsimehed, on rahvaste elu ja surma küsimus. See asi on kirjutamata seadus.

„Tõrjutud mälestused“
Kuskil meie rahva alateadvuses on pime kelder, kust kostab nuttu, oigeid ja roppu sõimu.Vahel pressivad vereplekid läbi värske krohvi. Kõik need asjad on avalikult lahti rääkimata.
Mis meie lähedastega tegelikult juhtus, seda me ei tea tänini. Alandus ja häbi on tõrjutud sügavale alateadvusse ja pärandatakse järgmistele põlvkondadele edasi, ilma et keegi enam teaks, miks Eestis valitseb vihkamise õhkkond ja miks üksteise kallal ilgutakse.
Kui üks eestlane teise kallal ilgub, siis on põhjus lahti rääkimata minevikus, allasurutud alanduses. Alateadlikult hakkab ohver matkima mõrtsukat, ja nii olemegi ohus, et meie rahvast saavad needsamad metslased, kes meid omal ajal piinasid ja alandasid.

Ka näiteks nn rebaste retsimine kuulub autori arvates sellesse valdkonda.
Veel meeldis Delfi kommentaariumi võrdlemine Viha- Allikaga.
„Kadunud kodu“
Viivi Luik rääkis Hando Runneliga inimese eluaegsest igatsusest oma lapsepõlvekodu järele. Et hilisemas elus püüab inimene alateadlikult luua oma lapsepõlvekeskkonda.
Hando Runnel on leidnud, et magamisgetodes ja paneelmajades üles kasvanud noored hakkavad looma keskkonda, mida nad peavad turvaliseks, mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse ja nii pöörduvadki nad looduse vastu, kuna see, mida nimetatakse „looduse iluks“, tundub talle võõras ja vastik.
Nii meenutavad need maltsa täis tühermaadele ehitatud papimajad lahti võetud Lasnamäed, kandes nüüd nime eramaja.
Samuti tekitab neis ebamugavust vaikus, sest et lapsepõlvekodud kostsid läbi ning see lärm tekitas pigem turvalisustunde.

„Vaene loom, kui inetu sa oled“
Imelik, et eestlasel ei olegi ühtainukest kodumaad, vaid on kaks, mis tähendab, et niisugusel maal sündinud ja kasvanud inimene peab olema vastuoluline nagu maa isegi. Või kahepalgeline.
Üks on talvine pale ja talvine kodumaa, teine suvine pale ja suvine kodumaa. Talvel vahemaad kasvavad, kõik kohad jäävad kaugele, olenemata autost ja mobiilist, sest ikka on teid, mis tuiskavad täis, ja ikka on kohti, kus mobiil ei võta. Talvel tuleb tsaariaeg tagasi, kompsude ja nutsudega eidekesed komberdavad ringi, tüdruku laps läheb vargile, viin viib hauda, magatakse vana palitu all ja põetakse tiisikust. Siin sa oled ja siia sa jääd.
Talvel on Eestis kõik inimese kätega loodud inetus alasti, ja seda on palju. Kõik need mustmiljon moonakamaja ja sigalat ja putkat ja kuivatit.
Siinkohal ei saa kuidagi mööda ühest pildist, mis on jumal-teab-mis aasta talvel nähtud Tallinna Keskturul. Selline pilt: väike vilets vanaeideke, keda tuul tõukab, püüab turuväravas libedal jääl kuidagiviisi püsti jääda. Siis järsku ta näeb hulkuvat kassi ja kutsub: "Kiiss-kiiss-kiiss."
Kass on niisama niru ja vilets nagu eidekegi, aga tuleb julgelt juurde, sest eidekesel on temaga head kavatsused. Nimelt kougib ta tuult ja tuisku trotsides oma nutsukesest välja kaks värsket räime, vaatab rõõmuga, kuidas kass neid kugistab ja räägib talle heldinult: "Vaene loom, kui inetu sa oled."
Täpselt sedasama võiks ka kass eidekesele ütelda. Must jää läigib, inimesed lähevad, karvamütsid kuklas ja suitsutatud loomaribid kaenlas. Minna pole kuhugi.
Igal pool on üks ja seesama must jää, kõle tuul, odavad majad ja pomin: "Vaene loom, kui inetu sa oled."

Uuel aastal uue hooga

Torm Emil? möllab jälle akna taga, vihm peksab vastu akent. Käes on uus aasta. Kuna mu blogipostitused on rohkem kui harvad, proovin täna anda ülevaate sellest, mida viimaste kuude jooksul lugenud olen. Kõik ei tule kindlasti meelde. Mulle meeldib Varraku sari "Moodne aeg".
Andreï Makine (s 1957) on vene päritolu prantsuse kirjanik. , 2001. aastal ilmunud "Ühe elu muusika" pälvis kirjandusajakirja Lire aastapreemia ja on tänaseks tõlgitud paljudesse keeltesse. Romaan jutustab noore lootustandva pianisti Aleksei Bergi loo, mis on ühtlasi Venemaa ajalugu aastatel 1930–1950. Poisi vanemad kuulutatakse rahvavaenlasteks ja saadetakse Siberisse asumisele, noormeest aga hoiatatakse. Ta põgeneb ning varjab end maal sugulaste juures, kuni puhkeb Teine maailmasõda, mis kõik pea peale pöörab. Ta võtab endale ühe surnud sõduri nime, saab uue identiteedi ja hoopis teistsuguse elu, kui see, mis tal justkui pidanuks olema.
Mind panigi just see mõtlema, kuidas üks juhus võib määrata saatuse, noormees pääses asumisest, kuna teda polnud sel ajal kodus, kuid edaspidine elu oli üks suur enda varjamine, ja oma muusikukarjäärist, mis tema elule senini olulise sisu andis, pidi ta täiesti loobuma. Sõda kujundas ju niimoodi tuhandete inimese saatuse. Inimesed olid saatuse mängukannid, kandes oma salajasi unistusi, elamata jäänud elu ainult kusagil sisimas. Raamatu lugemine võttis aega paar tundi, kuid sisu jättis päris sügava mulje.

Teiseks raamatuks on David Abboti raamat "Klaverimängija"
Tundub, et raamatu peategelasel Henry Cage’il pole elult enam palju
soovida – ta on jõukas ja edukas ärimees, kes on jäänud pensionile, et
tegeleda oma lemmikharrastustega. Ometi satub ta ootamatute sündmuste
keerisesse. Üks neist saab alguse aastatuhande vahetuse pidustuste
käigus, kus Henry põrkab Westminsteri sillal kokku sadistliku psühhopaadi Coliniga, kes hakkab teda jälitama. Samal ajal saab Henry teada, et ta endine naine Nessa on Ameerikas vähki suremas ning lisaks üritab mees taastada suhteid temast võõrdunud pojaga.

Lisaks algab raamat sellega, et tema armastatud pojapoeg saab temaga olles õnnetult surma ja nüüd ta hakkabki tagasi vaatama oma elule.

Välismaalasest ajakirjanik, kes elab nüüd Eestis, jälgib eesti naisi ja proovib neid rühmitada erinevate parameetrite ja kriteeriumite järgi. Kerge lugemine ja meeldib autori tähelepanelikkus ja jälgimisoskus. Niivõrd täpselt oskab ta naisi kirjeldada. Samas on tal eesti naise vastu respekt olemas. Tekkis huvi lugeda ka varasemaid raamatuid tema ilusast elust eksiilis.

"Minu..." sarjast olen lugenud ka mitut raamatut. "Minu Soomet" lugesin paar kuud tagasi. Meeldis, kirjutasin enda jaoks välja ka soomlasi iseloomustavad jooned:

Soomlased koonerdavad-see tähendab loevad igat senti, igasugused allahindlused on alati oodatud, niisama lihtsalt kellelegi välja ei tehta. Selle tulemusena, et nad rahaga ei priiska, saavad nad endale ka rohkem lubada. Ametiasutustes eriti loota ei tasu, et sind abistavad seadused sulle lahti seletatakse, pigem pead ikka ise oma õigusi mingitele hüvedele teadma.
Arstide teadmised on Eestis rohkem tasemel. Soomlased on väga ausad ja kui keegi nende silmade all seadust rikub, on nad valmis kohe sekkuma, näiteks kas või liiklusrikkumise korral. Naabrite peale võivad nad isegi linnavalitsusse kaebama minna, ilma et nad ise naabritele mingit märkust teeksid. Prügi sorteeritakse väga korralikult ja jälgitakse ka teisi. Valimiste eel omavahel valitavatest kandidaatidest ei räägita, isegi mitte perekonnas. See on nende jaoks väga intiimne teema. Räägivad väga aeglaselt, teistele vahele ei räägi. Kui eestlase jaoks tekib „piinlik“ vaikushetk, siis soomlased võtavad seda loomulikult.

"Minu Taani" alguses mulle üldse ei meeldinud, aga siis hakkas kuidagi autori jutt jooksma ja raamat muutus paju huvitavamaks. Eks igas suurriigis ongi nagu kaks poolt: üks see, mis toimub kusagil pealinnas, kus on sisserännanuid väga palju, ja teine kusagil väikeses kohas, kus elavad selle rahva kõige puhtamad esindajad. Kumb siis see Taani on? Taanlaste kohta jäi meelde ikka jälle kokkuhoidlikkus, nii nagu soomlastegi puhul. Veel oli minu jaoks üllatuseks, et nad nii agarad võileivasööjad on, tavaliselt lõunaks ongi igaühel puidust tahvel ees, millel ta endale rohke kattega võileibu teeb.

Arvan, et ka meie maainimesi iseloomustab selline vanade asjade hoidmise lembus- on siis veel neid asju vaja või mitte. Järsku läheb vaja... Aga nii on ka nende vanade talude lakapealsed ja aidad tõelised varaaidad- põlvkondlikud arhiivid, millest võib leida nii vanavanaema villase kirikuseeliku kui vanavanaisa lapsepõlvest pärit madruseülikonna. Kas neil on mingit väärtust tulevaste põlvkondade jaoks? Ei oskagi öelda.

Aasta saabki läbi

Kui eelmise postituse ajaks oli augusti ja suve lõpp, siis nüüd saab juba aasta läbi ja olen olnud väga vilets blogija. Vana aasta lõpp on tihti uute lubaduste andmise aeg, siis võiks ju ka lubada sagedamat postitust. Kui palju on tegelikult olnud neid hetki, kui oleks vaja midagi üles tähendada, aga mugavus ja laiskus on mu sõbrad. Jõuluaeg on juba seljataga, magu suureks veninud ja laiskus kontides. Olen nii mugav, midagi eriti teha pole viitsinud ega kuhugi minna. Ilmad on vastikud: kaks päeva on ainult sadanud, valget aega on väga vähe. Märksõnadeks hall, hall ja hall. Iga paari päeva tagant lubatakse aina uut tormi, järjekordset Patrickut vm. Kui kõik on kodus, siis pole ka erilist viitsimist tööasjadega tegeleda, lükkan seda aina edasi. Õudselt häirib, et telekast ei tule mitte midagi vaadatavat. Keda ometi võiksid huvitada "Visa hing", "Üksinda kodus" jne jne? Üks ainuke vaadatav film on nädala jooksul olnud. Lugenud olen, proovin mingil päeval ka need raamatud siin üles tähendada. Lugesin täna Eesti Naise horoskoopi, eile Eesti Ekspressi oma. Kuidagi sarnaseid asju lubati ja minu üks salajane SUUR plaan oli seal must-valgelt kirjas. Hakka või uskuma, et see võib täide minna. Muidu oli aasta vilets... ja samasugune vinn-vinn on ka see postitus.

August saab kohe läbi

Laupäeval, 27.aug oli veel imeilus ilm, soe ja päikesepaisteline, aga nüüd lubatakse sügist ja ilmade külmenemist. Tänane päikese ja vihma vaheldumine juba seda ka näitab.
20.aug sadas hommikul vihma. Sõitsime Tõstamaale vaatama etendust "Pruutide kool".
Jõudsime 5 minutit enne algust ja saime istuma sellistele kohtadele, et nägime ainult peanuppe, aga etendusel polnud viga.
Väike tutvutus ka siia.
“Pruutide kooli” tegevus toimub Tõstamaa mõisas aastail 1926-27, mil seal avati üks Otto Strandmanni uue majanduspoliitika viljadest – kodumajanduskool tütarlastele. Rahvasuus hakati seda kooli kutsuma „pruutide kooliks”.
Vastsesse majanduskooli asub teiste hulgas õppima Pärnust pärit sinisukk Liina Täker. Liina ei tule siia kooli vabatahtlikult – sellise sammu astub ta isa survel, kes peab Liina eluhoiakuid liiga vabameelseiks.
Elu kodumajanduskoolis annab lobeda eluga harjunud Liinale nii mõnegi valusa õppetunni. Oma osa selles on nii värvikatel õpetajatel, kaasõpilastel kui ka noorel kunstikul Mattisel. Ent tema suurimad õppetunnid sõlmuvad kummalisest asjaolust, et Tõstamaa mõisa ühe kambri lakke lasi mõisa viimane omanik, orientalist Alexander Stael von Holstein, maalida püramiidi kujutise...

Liina Täker on ajalooline isik, kes sündis näidendi-Liinast küll umbes 30 aastat varem, emigreerus hiljem Ameerikasse ning sellega tema jäljed kaovad. Eestimaale jäi teda meenutama Eesti Kirjameeste Seltsi luuleauhind ning luulekogu.

Lisaks kolmele Tõstamaa parunile (Christopher von Münchausen, Heinrich von Helmersen ja Alexander Stael von Holstein) ja ühele parunessile (Anna Meyer von Gyldenfeldt), on päriselt elanud ka „pruutide kooli” juhataja prl Anete Tepe ja õpetajanna prl Alu ning mõisa toapoiss Karl.

Lugu ise (va mõned ajakirjandusest pärit faktid Tõstamaal sel perioodil toimunust) ja Liina Täkeri seosed Tõstamaa mõisaga on aga Liina venna Aleksanderi lapselapselapse Gerda Kordemetsa väljamõeldised.

“Pruutide kool” on ühenduse R.A.A.A.M. ja Tõstamaa valla koostööprojekt – lavastuses teevad kaasa kohalikud harrastusnäitlejad, ka kujundus ja kostüümid on valmistanud Tõstamaa inimesed.
Osades Triin Tenso, Andrus Vaarik, Laine Mägi, Markus Robam, Hannes Prikk, Kersti Tombak jt. Lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Liina Tepand.
Mulle meeldis Triin Tenso mäng ja hiljem uurisin, et näitleja ta polegi, on mänginud küll "Klassis" ja õppinud keskkoolis näitlemist. Andrus Vaarik ja Laine Mägi mängisid ka hästi. Üldse just selline mõnus õhkkond ja koostöö olid selles näidendis ja väga sobiv tükk mõisa jaoks. Imestan ikka, kui populaarsed sellised suveteatrid on. Ka sellele näidendile pandi ju lisaetendusi juurde ja ikka olid piletid välja ostetud. Ütle veel, et rahval raha pole.

Pärast läksime ka Pootsi, aga vihma sadas. Põldmarju oli palju, kahjuks ei saanud korjata.

Mida lugenud olen?

Lugesin läbi veel Muti "Mälestuste" kooli- ja ülikooliaja. Huvitav oli see ülikooliaeg just sellepoolest, et endal olid ju hoopis hiljem samad õppejõud, nii et äratundmist oli hea kogeda. Samuti need Tartu kõrtsid, kohvikud ja muud kokkusaamiskohad said suure tähelepanu. Üldse vaatab Mutt endale tagasi kriitiliselt kui sellisele rumalukesele, kelle ego oli noorena kõrge ja esinemis(tähelepanu)vajadus suur. Alati imetlen neid kirjanikke, kes kirjutavad nii detailselt oma mälestustest. Minu mälestused selle kõrval on kuidagi nii tuhmunud ja vähesed.

Viimati lugesin india kirjaniku Arundhati Roy raamatut "Väikeste Asjade Jumal". Seda raamatut ei saa lugeda kiiresti, vaid tuleks "mekutada", sest tekst teksti haarata polegi nii lihtne. Sündmustik ja aeg muutub igas peatükis. Kord minevikku, siis jälle olevikku. Sisust lühidalt: vaadatakse ühe india perekonna lugu. Ammul on kaksikud: Estha ja Rahel, kelle silme läbi vaadatakse ilustamata ja ausalt täiskasvanute maailma. Vanaema, kes on pime, peab konservitehast. Onu Chackole tuleb külla tema lahus elav naine tütrega, keda kõik täiskasvanud imetlevad, kuid kes upub koos kaksikutega paadis sõites. Estha saadetakse ära isa juurde. Ema Ammul on salajane suhe kuldsete kätega paravaniga, kellega tavainimesed ei tohiks suhelda.

Selle raamatu muudab eriliseks selle raamatu keel ja kirjaniku detailide nägemine ja nende kirjeldamisoskus. Väga huvitavaid kujundeid võis leida. "Liikuvatel traatidel libisesid mööda tardunud linnud nagu kohvrid, millele lennujaamas keegi järele ei tule."

"Taevas rippus tohutu suur kahvatu päevakuu ja käis nende kannu. Ise punnis nagu õllejooja kõht."

Lisan siia ka ühe katkendi intervjuust autoriga. Samas arvan, et ühe keskkooliõpilase jaoks on see raamat liiga keeruline lugeda.

“Väikeste Asjade Jumal” on pilkupüüdev pealkiri, ja ka tekstis endas on Väikeste Asjade Jumal ja Väikesed Asjad väga tähtsal kohal. Miks just niisugune pealkiri?
Raamatus on sellenimeline peatükk, mille kirjutasin peaaegu ühe hingetõmbega – ärkasin ühel pärastlõunal, istusin laua taha ja panin kirja. Seal kirjeldatakse meest, kellest Ammu und näeb, ja seda, kes see mees on või võiks olla: Kaotuse Jumal, Väikeste Asjade Jumal, Kananaha ja Juhuslike Naeratuste Jumal. See on justkui vastand kõigele, mida me oleme harjunud jumalas nägema – abitus, võimetus asju ohjes hoida, peataolek. Pealkirja valisin alles siis, kui käsikirja välja trükkisin. Alles hiljem märkas üks sõber, et Väikeste Asjade Jumalat võib leida raamatu igalt leheküljelt, ja nii see tõepoolest ongi.

Veel raamatutest

Üks hea meelelahutuse vorm on lugeda Petrone Prindi "Minu..." sarja, sest olgem ausad, paljudesse nendesse kohtadesse ei pääse ma iialgi või siis jääb see tutvumine selle kohaga "kiiresti ja koos" varianti st koos ekskursiooni grupiga. Arvasin, et olen selle sarja raamatuid päris palju juba lugenud, aga tuleb välja, et rohkem lugemata. Neid raamatukogust kätte saada on päris raske, rohkem selline vedamise asi. kõige huvitavam ongi see, mis suhe minategelasel selle riigiga on. Mõne raamatu põhjal mõtlesin küll, et mis sa seal siis oled, kui üldse ei meeldi. Samas oskab osa kirjutajaid tuua oma armastuse või isegi austuse selle maa vastu ka raamatusse. Nt "Minu Kanada", "Minu Ungari"

Kõige rohkem meeldis "Minu Londoni" juures see, et sain hea ülevaate Londoni linnaosadest ja vaatamisväärsustest, oleks tahtnud suisa kaardil sõrmega järge ajada. Muidugi oli huvitav heita pilk moemaailma ja -kooli. Õpetaja meenutas jälle filmi "Saatan kannab Pradat" ja pääsemine kuhugi kõrgele nõuab ikka noorelt inimeselt väga erilist andekust ja ka rahakotti, sest alguses tuleks töötada üldse palgata, ainuke leevendus kogemuse saamine.

Kuna ka "Minu Pariis" on moemaailmaga seotud, siis sarnanesid need raamatud mingil määral, sellest raamatust jäi meelde just selle prantsuspärasuse väljatoomine: toidu ja jookide tutvustus, aga samuti selle õige prantslanna kirjeldamine. Mõlema raamatu puhul oli kurb, et eestlased peavad elama nii kokkuhoidlikult, kui saavad, sest üüripinnad on kallid ja neid on vähe ning muu elu on kallis.
Nii "Minu Ungaris" kui ka "Nepaalis" meeldis kõige rohkem see, kuidas peategelane hakkas seda kohta armastama. Küll ikka eesti naised on tublid ja saavad igas olukorras hakkama!

Kuna viimati lugesin "Minu Nepaali", siis see meeldis mulle väga. Kaia Hunt läheb vabatahtlikuna tööle lastekodusse, kus näeb sealse elu vaesust ja viletsust, aga ta suudab sellega kohaneda: pesta saab ainult külma veega, elekter kaob pidevalt, telefonisidet pole, kiirabi jääb ainult unistuseks, kui midagi juhtuma peab, söök koosneb peamiselt riisist. Linnas aadresse pole, tuleb küsida, kui teed küsida, näidatakse mingis suunas, sest mitteteadmine on häbiasi, liiklus on metsik. Valitseb kastisüsteem, samas on peamised töötegijad naised. Räägitakse üle 100 erineva keele, põhikeel on sarnane india keelele. 14 maailma kõrgemast mäest asuvad Nepaalis 10. Valge inimene on ka seal "kõndiv rahakott" ja pakub palju elevust, eriti maal. Prügi visatakse igale poole ja sama toimub sülitamisega.

Lugeda on mõnus

Armastan puhkust ja suve, sest siis saab lugeda, lugeda, lugeda... Mõned raamatud, mis olen lugenud, on rohkem ajaviitmiseks, mingit erilist sügavust ei tasu neist otsida, aga see selleks.

Hakkame siis peale. Eesti kirjandusse on tulnud uus kirjanik-Jan Beltran. Tegemist on pikalt välismaal (Hispaanias) elanud mehega ja see arvatavasti on toonud tema raamatuisse midagi sellist, mida eesti kirjandusest ei leia. Veel imetlen tema keelerikkust, eriti viimane raamat pakkus palju huvitavaid kujundeid, eriti võrdluseid. Tema esimesi raamatuid ( homo teema läheb läbi) lugesin siis, kui nad ilmusid, ja nüüd, suvel, lugesin siis "Jumala poolt hüljatud".

Tegevus kulgeb jumalate poolt hüljatud Lissabonis, kus elab üksik mees Massaud, kes saab küll lühikest aega tunda armastust, kuid naine sureb ja üksildustunne ning armastustundest ilmajäämine jääbki südamesse. Peategelase siseelu ja linna sünge õhustik nagu ühilduks. Alguses see raamat mulle ei sobinud, kuid pikkamisi haaras selle raamatu keskkonna kirjeldus ja ridade vahelt õhkuv üksildus ja minnalaskmine. Selles raamatus ei juhtu midagi erilist, sündmustik peaaegu puudub ja tundub, et selles raamatu tugevus minu jaoks oligi. See otsatu üksildustunne meenutas mulle Õnnepalu raamatuid.
„Elu on liiga lühike, et olla midagi muud kui õnnelik,“ nentis Massaud. „ Mõõnad on osa elust, kuid leida endas jõudu ja tõusta- see on elamine.“

Suve alguses lugesin Anna Gevalda "Lohutaja"- päris hea. Lisan siia ka Apollo tutvustuse. Charles on Pariisis elav keskealine meesterahvas, kelle elu paistab pealtnäha ideaalne. Tal on hea töökoht, ta elab koos suurepärase pariisitari ja tema teismelise tütrega. Charles on alati eneseküsitlemisest ja -analüüsimisest hoidunud, keskendudes sisekõne vältimiseks täielikult tööle. Kuni päevani, mil tema ette satub kolmest sõnast koosnev kiri. Ta saab teada, et tema lapsepõlvesõbra ema on surnud. Selle naisega oli tal väga eriline suhe. Mees kohtub inimesega, kes erineb täielikult suuremast osast teda iga päev ümbritsevatest inimestest, ja see seiklus aitab Charles’il mõista, mida tal õnneks vaja on…Anna Gavalda on üks menukamaid tänapäeva prantsuse kirjanikke. Tema sulest on pärit teisigi eesti keelde tõlgitud raamatuid: „Ma armastasin teda”, „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”, „Koos, see on kõik”
Järgmised 3 on sellised lihtsad meelelahutuslikud raamatud
Anna Walshi elu on täiuslik. Tal on maailma parim töö, kena korter New Yorgis ja suurepärane abikaasa – tema elu armastus Aidan Maddox. Kuni ühel hommikul ärkab ta vigastatuna oma vanematekodus Dublinis ega mäleta, kuidas ta sinna jõudis. Anna püüab paraneda ega mõista, miks Aidan kõnedele ega e-kirjadele ei vasta. Vigastustest paranenud, pöördub Anna tagasi New Yorki, talle hakkab juhtunu aeglaselt meenuma ning ta asub oma abikaasat otsima.

See raamat meenutab "Saatan kannab Pradat" filmi, sest tegemist on samuti halastamatu ilumaailmaga, aga põhitähelepanu on ikkagi sellel, kuidas oma lähedase surmast üle saada. Meeldis ka selle raamtu huumor.

"Liblikasonaat" - pereema saab teada, et tal on rinnavähk, kodus aga kolm väikest last ja mees, kes jääb töötuks ja satub sellest masendusse, suutmata süveneda naise probleemidesse, algab võitlus vähiga, samuti saab naine tuttavaks ühe vähihaige mehega, kes tema haigust ja teda ennast hoopis paremini mõistab. Raamat rõhutabki eelkõige seda, et probleemide korral ei suuda me märgata teisi, aru saada nende muredest.

Järgmise raamatu sisu järgi on tehtud film, aga raamat tundus huvitavam, kuigi peategelane ise oli selline kummaline. Kas päris selliseid "mullis elavaid" inimesi ikka olemas on?
Will on 36 aastane mees, kes pole pidanud päevagi oma elus tööd tegema. Tal pole mingeid muresid ja kellegi teise mured temasse ei puutu. Lapsi ta oma elu segama kohe kindlasti ei taha. Juhuslikult avastab ta koha, kuidas naistega kokku saada - üksikvanemate tugigrupid. Ühes sellises kohtabki Will Marcust, kõige vanemat kaheteistaastast maailmas, kel on kohanemisraskusi ja kelle ema haub enesetapuplaane. Nende teed ristuvad ning sündmuste käigus peavad mõlemad oma elutõed üle vaatama. Kumb neist kahest on siis rohkem poiss

Juulikuu on seljataga

Mida huvitavat siis tehtud sai? Ilmad olid kuumad ja suvised, aga rannas sai imevähe käidud, ei sobi mulle see tulikuuma päikese käes lesimine ja merevesi peab ka vähmelt 24 kraadi olema, et ma sinna üldse kipuks. Sünnipäev möödus rahulikult, hommikul oli palav, õhtul hakkas peale 9 sadama, aga saime õues olla, kuigi igasugused putukad ründasid meid enne vihma: kärbsed, sääsed, sipelgad, herilased. Merle oli lastega ja Liina käis ka.

Üks oluline üritus minu jaoks oli esmakordselt Viljandi pärimusmuusika festivali külastamine reedel, 29. juulil. Ilm hoidis, sinna minnes sadas, aga siis jäi järele. Rahvast oli palju, terve Viljandi kesklinn elas, ka öösel. Mis kõige rohkem meelde jäi? See melu ja erilised inimesed, rahvusliku elemendi kasutamine rõivaste jm juures, esinejatest meeldis Iraani ansambel Ensemble Shanbehzadech, mis koosnes 3 mehest, üks laulis ja mängis torupilli, eriti meeldis noor trummimängija. e
Eesti ansamblitest meeldis Oort, just nende vanade lugude tänapäevasesse võtmesse viimine. Päeva lõpetas Vägilaste kontsert õlletelgis. Järjekord sinna oli meeletu. Me seisime järjekorras kusagil 45 minutit või natuke rohkem ja saime sisse. Inimene oli inimeses otsas, õhku vähe. Jalad olid ka juba seismisest väsinud, nii et otsustasime kella ühest kodu poole startida. Pärast oli hakatud Kirsimäele Vägilasi ekraanilt üle kandma. Tegemist oli nende lahkumiskontserdiga.
Ees ootas veel pime, öine sõit Pärnusse, teed ületas ühes asulas majade vahel üks rebane ja natuke hiljem ka üks kass. Neli päeva sellist muusikat oleks vist juba liig, aga üks päev oli täitsa mõnus.