Märts ongi käes, kas ka kevad?

Selle nädala ilmad olid küllalt krõbedad, öösel 10 miinuskraadi, päeval säras päike. Aga tänane ilm on vastik, vihmasadu ja hall taevas. See nädal oli suisa lühike, sest kaks olid tasuta streigipäevad. 8.märtsi, naistepäeva veetsin koristades, keegi jalus ei kakerdanud, peale kassi ja koera. Voodialused, kapipealsed ja -tagused said tolmuimejat ja -lappi üle pika aja näha. Samuti sai riiulitel korda luua, asju õigetele kohtadele paigutada. Neli ja pool tundi läks kui lennates. Kust ma selle aja muidu oleks võtnud? Puhtas toas on hea olla, aga tee selleni on aeganõudev ja nõuab kättevõtmist. Mulle meeldib, kui päike koristamise ajal paistab, annab palju rohkem valgust ja energiat kui muidu. Teed veel akna paokile ja lased värsket õhku puhtaks pestud põrandatele. Ülimõnus! Pärast veel autasuks kohv ja koogitükk ning nende nautimine keset puhast päikeselist tuba.

Reedel oli mul õpilastega filmikoolitus:stsenaariumi kirjutamisest Peep Pedmansoni juhatusel. Päädis see väikese filmimisega. No jah, mina olin autojuht, kes sõidab alla ühe poisi, kes tahtis minna oma viimasele suitsule-sinna ta ei jõudnudki.

Igatahes terve öö tegelesin veel unes filmi tegemisega.

Tõnis Mäe elulooraamat õnnestus ka raamatukogust koju tuua. Poes on see üle 30 euro. Seda raha küll välja ei käiks. Imestama paneb see, et leheküljed on halli värvi ja säbrulise mustriga kaetud ning sinna peale on tähed trükitud, nii et raske on lugeda. Sisu oli päris sümpaatne. Mingit hingepuistamist ei toimunud ja laulja ei võtnud end nn alasti, saladusi ei paljastatud, klatši polnud, aga mulle meeldis see eluküpsus, mis sellest raamatust õhkus. Kui palju on Tõnis Mägi oma elu jooksul muutunud? Praegu tundus, et tasakaalu on ta saavutanud. Kui see oleks ilmunud näiteks 20 aastat varem, milline tema maailmanägemine siis oleks olnud? Ülesehitus oli natuke kaootiline, aga meeldisid lisatud laulusõnad, sest erinevatel aegadel kirjutatuna peegeldasid need kirjutaja arengut sellel ajal, sõnumit.

Streigile tagasi mõeldes oli minu jaoks ehmatav ikkagi kommentaatorite viha ja kadedus, lahmimine. Kui palju on selle taga enda ebameeldivad koolimälestused? Kui sa ikkagi selle töö raskusest midagi ei tea, siis kas on mõtet nii negatiivne olla? Kokkuvõtte loetust ja oma ühe nägemuse panin ka kirja:
Peaminister: Kuidas küll õpetajad aru ei saa, et raha pole?
Haridusminister: Raha saab juurde haridusreformi läbi viies (loe: maakoole sulgedes ja mammutlinnakoole luues).
Jürgen Ligi: 85 protsenti Eesti naistest saavad veel madalamat palka.
Kommentaatorid: mida need õpetajad virisevad? Kella kahest ollakse vabad, kolm kuud suvevaheaega, lisaks muud vaheajad, tasuta reisid lastega, ITIC kaardiga allahindlused jne. (Suisa unelmate töö?) Mida peavad tegema Maxima kassapidajad, kojamehed, hooldajad ja teised madalapalgalised?
REAALSUS : Ja mida teeb vaene õpetaja, kui ärkab streigipäeva palgata päeval? Mõtleb, vaeb: kas parandada see vihikuhunnik täna või jätta laupäevaks? Kohustusliku kirjanduse raamat tuleks ka üle lugeda, emakeelenädala üritused peab läbi mõtlema ja ette valmistama, õpikut pole veel ilmunud, tuleb tunniks materjal ise kokku panna jne, jne, jne. Ei, kasulik on need asjad täna ära teha, siis saab nädalavahetusel lihtsamalt.

Vihm ja lörts

Paar rida järjekordselt. Õues on see nädal olnud väga heitlik. Igal hommikul on hirm südames, mida see 31 km mulle täna pakub. Tuisku ja lumist teed, öösel külmetanud soola ja jääkonarlusi või suisa jääsära autotulede vihus? Valik pole minu, mis siis et ekstreemsused on mind alati külmaks jätnud. Tööle jõudes on käed rooli hoidmisest krampis ja huultel küsimus: "Miks ma seda teen?". Autosõidule krooniks on veel üha kõrgenev bensiinihind, arvad küll, et ei pane korraga paaki palju, et kindlasti hakkab hind langema, aga tegelikult on vastupidi. Nii et võtadki selle hinnatõusu juba "külma kõhuga" vastu, sest see on ületanud normaalsuse piiri.

Reedel käisin maavanema ja linnapea ühisel vastuvõtul. Taevast tuli paduvihma, segamini lörtsiga. Juba Tammsaare valgusfoori juures oli autode ummik. Kõrvalteed pidi sõites lasin nagu tankiga läbi pudruse tänava, vihmasegune lumi üle taeva lendamas. Mu armas pisike punn ei jäänud õnneks kinni. Aga kõrvalteed on ikka jubedad. Kontserdimaja ümbrus oli täis kohti otsivaid autosid ning kiirustavaid inimesi, kes üle märgade lumevallide ja läbi hiiglaslike lompide maja sissepääsu poole rühkisid. Üritus ise? Linnapea kõne ajal tundsid end pahandust teinud poisikesena, kes sarjata saab. Ausalt, ma pole ühtegi asja linna lõhkunud, pigem ei mahu mulle pähe, kes need inimesed on, kes nii teevad, ja prügi sorteerin ka päris usinalt. Väikeste laste emad lasen alati üle tee. Kas tõesti peab nende tublide inimeste südametele koputama, kes niigi ma arvan, südametunnistusega on? Maavanema jutt oli isiklikum, kantud sündinud pisipojast. Rosanna laulis ilusasti, ma usun teda, kui ta laulab, see tuleb südamest, on aus.

Neljapäevane aktus töö juures pakkus mulle rõõmu, sest luulekava õnnestus, no oli ilus ja pidulik, mulle meeldis. Nii tore, kui lapsed suudavad end vajalikul hetkel kokku võtta ja asja korralikult ära teha. Issand, kuidas ma selliseid hetki naudin. Minu isiklikud töörõõmud! Ja neid on tegelikult harva.

Nüüd lugemisest. Paar nädalat tagasi lõpetasin soome autori Elina Hirvoneni raamatu "Et tema mäletaks sedasama". Kokkuvõtvalt mulle meeldis. Mulle ei tundunud üldse, et autor oleks soomlane või tegevus kuidagi Soomes toimuks. Muidugi jäin mõtlema, kui palju on võimalik kirjutada raamatuid lapsepõlve painavatest tagajärgedest. Naistegelane ei suutnud unustada isa vägivalda, vaimuhaiget venda, kelle haigus võis alguse saada kodusest elust. Teise tegelase elule jättis jälje isa, kes pärast sõjast tagasipöördumist ei olnud enam tema ise, muutus vaimselt. Kurb ängi täis raamat. Täna lõpetasin ka ühe lihtsa lugemise- Tiina Rekandi "Krimmi päeviku". Autor kirjutas selles oma tööst eesti keele õpetajana Krimmi stepikülas Krsanodarkas. Ikka tõeline vene külaelu ja ega need lapsed sellest eesti keele õppimisest huvitatud polnud. Igasugune asjade ja dokumentide ajamine oli väga katsumusterohke. Lenini kujud igas suuremas kohas, aukudega peldikud nii koolis kui mujal, täis tuubitud koolibussid, peaaegu olematu Internet, pidevad elektrikatkestused, joodikutest külamehed. Nõukogude elust on ju mul ettekujutus olemas, aga kusagil elatakse niimoodi siiani.

Külm on, nii külm on

Külm nädal oli. Hommikul ligi 25 kraadi. Nädalavahetuseks lubatakse veel rohkem. Täna oli lühendatud tööpäev ja sain päris normaalsel ajal koju. Muidu mulle see päikesevalgus meeldib, ei tekita masendust. Kui puid oleks piisavalt, poleks ju ka viga, viska aga kaminasse. Elektriarvele ei taha mõeldagi. Õues liigun ainult autos ja toas hoian võimalikult kamina lähedale, nii et võib öelda, et see külm väga palju mind ei mõjuta. Aga pikaajaliselt hakkab vist rohkem häirima.

Täna sain teada, et üks tööga seotud sügisene üritus tahetakse rahatuks jätta. Alustasin juba võitlust, appi!-ise ma sellest midagi kasu ei saa, aga jälle ei arvata teiste tööst ja vaevast midagi. Saate nüüd oma töö tasuks kommikoti. Ime kommi ja ole rahul!

Ühe raamatu lugesin ka läbi, aga see on selline teos, mille jaoks peab aega olema. Selles põimusid unenäod, mälestused, tegelikkus. No, ei puudutanud mind. Aga keel oli ilus ja peategelaseks, jutustajaks oli geko. Tegevus toimub Lissabonis ja tuli meelde Beltrani raamat, millest ka siin kirjutasin. Nende raamatute õhustik oli sarnane, mõlemas toimus tegevus ühes vanas majas. Aga üks tsitaat ka: "Mõnedes inimestes avaldub juba väga varakult tõeline anne äpardumiseks. Ebaõnn rõhub neid kui kivi kaelas, mõnikord rohkem, teinekord vähem, ja nemad lepivad sellega kergelt ohates. Teised jällegi evivad veidrat kalduvust õnnelikkusele. Neid tõmbub sügavike sina, esimesi aga kuristikku langemise joobumus. Osa inimeste saatuseks on unistada, teised on sündinud tööd rabama- praktilised, töökad, väsimatud- ja on neidki, kes on nagu jõgi, liiguvad lähtest suudmesse jõesängist hetkekski lahkumata."

Täna põikasin ka raamatukokku sisse ja võtsin kaks raamatut, sest ime läbi on sel nädalavahetusel töid vähe parandada. Mida selle hirmkülmaga ikka muud teha kui teki alla sooja pugeda ja nina raamatusse pista. Täna päädis selline elukorraldus silma looja laskmisega. Nii et lugemisega kaugele ei jõudnud.

Pakane koputab aknale

Ja ongi talv käes, külma üle 10 kraadi ja päike sirab taevas. Aga hea on see, et see jube pimedus hakkab murenema- hommikuti ja õhtuti on JUBA valgem.

Üks töine kümnepäevak on seljataga: korraldamine, muretsemine, finaal, kaks päeva kontrolli, üleliigse vastutuse võtmist, järelaruandluse tegemist, mõningate vigade ilmnemine, mille vastu kohe ei oska midagi teistmoodi teha, sest neid tuleb ikka, püüa mis sa püüad. Ja enda õpilastel läks ju väga hästi? Suurest väsimusest ei oskagi rõõmu tunda, kardad, et keegi teine võib tõrvatilku rõõmu sisse visata. Lootsid ju ikka, aga .... kui see käes on, siis polegi seda head tunnet. Nii et selline mõistukõne, mis on lõpuni arusaadav ainult minu enda jaoks.

Paar lugemist ka, mis jäävad küll kuu esimesse poolde, viimasel ajal pole lugemisest midagi välja tulnud. Ajakirjanik Rein Sikk on mulle oma kujundliku kirjutamisviisi ja humoorika lähemisega alati meeldinud, aga raamatu lugemisel hakkas see ajakirjanduslik stiil natuke häirima. Kas see raamat "Minu..." sarja ka sobib, tekitas minu jaoks samuti küsimusi. Iseenesest oli tore lugemine, huumor päästab palju. Soomeugrilastest sai ka rohkem teada, aga polnud nagu sellist raamatut ühendavat telge. Raamat oleks nagu tükkidest kokku pandud.

Teine on siis Marques`i raamat. See, mis eestlastest ja Eestist oli kirjutatud, läks rohkem korda kui rahvusvahelistest probleemidest kirjutatu. No jah, poliitika pole just minu lemmikteema. Järgmist osa võiks ka ju lugeda, kui aega on ja raamatukogust kätte saab.

Reedel käisin eelmiste kolleegidega väljas "Sweet Rosie`s". Tore õhtu oli, sai palju uudiseid teada- naisterahva asi, kes kellest lahku läinud, kuidas kellegi lapsed elavad ja kes tuttavatest last ootab. Mõnest inimesest on tõeliselt kahju. Ja kahjuks peab ikka tõdema, mitte midagi pole siin elus kindlat. Täna paistab elus kuldne päike, homme müristab ja sajab vihma.

Täna oli kaltsuka külastus. Paar täitsa head leidu. Nii et minu ostlemismõnu on ka rahuldatud? Igaühele tema rahakoti järgi.

Kolmekuningapäeval

Lisan siia kaks pilti, mis on tehtud selle talve ühel ilusamal päeval 01. jaanuaril 2012. Muidu on ju tavapäraks saanud vihm ja pori, lisaks jubedad tuulehood. Päevarežiim on täiesti sassis: õhtul ei tule und enne kella ühte, hommikul magaks südamest kella kümneni. Mõnus on magada! Minupärast võiks inimesed ka endale talveund lubada. Tööasju olen ka nikerdanud teha ja muud vajalikku. Täna oli 3-tunnine koolitus linnas, mida olen juba kolm korda vähemalt kuulanud.

Käsitööd lootsin vaheajal rohkem teha, aga pole salli kudumisest kaugemale saanud, üks uus kampsun tahab ka huvitavamaks tuunimist saada.

Lugenud olen küll, nagu eelmine postitus näitab, ja üks viimase aja parimaid leide on Viivi Luige esseede ja artiklite kogumik "Kõne koolimaja haual". Parem kui "Varjuteater" minu arvates.

Kirjutasin enda jaoks üht-teist välja ja täna läksin ning ostsin endale ka selle raamatu Apollost (õnneks Pärnus veel oli!).

Seda raamatut iseloomustab 2 märksõna: mure looduse pärast ja tõrjutud mälestused.

Ja minu tsitaadid:

"Kirjutamata seadus"

Orjaajast pärit ahnus lööb jälle välja. See on ennegi välja löönud. Kui poleks olnud ahnust, oleks küüditamiste ajal olnud vähem pealekaebusi. Ahnus on sünnitanud olevused, keda on juba raske inimeseks nimetadagi, sest neil puudub empaatiavõime, häbitunne, aumõiste. Mida kõike ei olda valmis tegema, kui sest on kasu ja kui see midagi sisse toob.Seni, kuni need olevused kuskil vaikselt omaenda pugu täidavad, pole asi veel nii hull, hulluks läheb siis, kui nad saavad troonile. Selle tõu jaoks ei kehti ükski kirjutamata seadus. Jutt kirjutamata seadustest tembeldatakse eluvõõraste intelligentide virinaks. (Kellele ei meeldi, ärgu vaadaku. Meie lööme oma peldiku püsti!)

Kuni nii palju asju on Eestis selgeks rääkimata, kuni nad on uinunud olekus, sünnitab teadmatus koletisi, kes ainult TEADMATUSE varal sigineda saavadki. Kas isegi nii lihtsat asja peab LAHTI SELETAMA, et kultuuri või südametunnistust ei saa osta ühegi raha eest, ja et iseseisvat, vaba inimest ei saa sundida ükski võim tegema seda, mis on tema südametunnistusega vastuolus?
See ongi põhjus, miks osa raamatuid teatud aegadel ära põletatakse või puruks raiutakse. Kas peab lahti seletama, et see on sümboolne akt?! Mitte raamatuid ei raiuta ega põletata, vaid häbi ja südametunnistust. Et pealekasvavad põlvkonnad teada ei saaks, et häbi ja südametunnistus olid olemas.
Kultuur pole iluasi ega ajaviide, kultuur, seltsimehed, on rahvaste elu ja surma küsimus. See asi on kirjutamata seadus.

„Tõrjutud mälestused“
Kuskil meie rahva alateadvuses on pime kelder, kust kostab nuttu, oigeid ja roppu sõimu.Vahel pressivad vereplekid läbi värske krohvi. Kõik need asjad on avalikult lahti rääkimata.
Mis meie lähedastega tegelikult juhtus, seda me ei tea tänini. Alandus ja häbi on tõrjutud sügavale alateadvusse ja pärandatakse järgmistele põlvkondadele edasi, ilma et keegi enam teaks, miks Eestis valitseb vihkamise õhkkond ja miks üksteise kallal ilgutakse.
Kui üks eestlane teise kallal ilgub, siis on põhjus lahti rääkimata minevikus, allasurutud alanduses. Alateadlikult hakkab ohver matkima mõrtsukat, ja nii olemegi ohus, et meie rahvast saavad needsamad metslased, kes meid omal ajal piinasid ja alandasid.

Ka näiteks nn rebaste retsimine kuulub autori arvates sellesse valdkonda.
Veel meeldis Delfi kommentaariumi võrdlemine Viha- Allikaga.
„Kadunud kodu“
Viivi Luik rääkis Hando Runneliga inimese eluaegsest igatsusest oma lapsepõlvekodu järele. Et hilisemas elus püüab inimene alateadlikult luua oma lapsepõlvekeskkonda.
Hando Runnel on leidnud, et magamisgetodes ja paneelmajades üles kasvanud noored hakkavad looma keskkonda, mida nad peavad turvaliseks, mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse ja nii pöörduvadki nad looduse vastu, kuna see, mida nimetatakse „looduse iluks“, tundub talle võõras ja vastik.
Nii meenutavad need maltsa täis tühermaadele ehitatud papimajad lahti võetud Lasnamäed, kandes nüüd nime eramaja.
Samuti tekitab neis ebamugavust vaikus, sest et lapsepõlvekodud kostsid läbi ning see lärm tekitas pigem turvalisustunde.

„Vaene loom, kui inetu sa oled“
Imelik, et eestlasel ei olegi ühtainukest kodumaad, vaid on kaks, mis tähendab, et niisugusel maal sündinud ja kasvanud inimene peab olema vastuoluline nagu maa isegi. Või kahepalgeline.
Üks on talvine pale ja talvine kodumaa, teine suvine pale ja suvine kodumaa. Talvel vahemaad kasvavad, kõik kohad jäävad kaugele, olenemata autost ja mobiilist, sest ikka on teid, mis tuiskavad täis, ja ikka on kohti, kus mobiil ei võta. Talvel tuleb tsaariaeg tagasi, kompsude ja nutsudega eidekesed komberdavad ringi, tüdruku laps läheb vargile, viin viib hauda, magatakse vana palitu all ja põetakse tiisikust. Siin sa oled ja siia sa jääd.
Talvel on Eestis kõik inimese kätega loodud inetus alasti, ja seda on palju. Kõik need mustmiljon moonakamaja ja sigalat ja putkat ja kuivatit.
Siinkohal ei saa kuidagi mööda ühest pildist, mis on jumal-teab-mis aasta talvel nähtud Tallinna Keskturul. Selline pilt: väike vilets vanaeideke, keda tuul tõukab, püüab turuväravas libedal jääl kuidagiviisi püsti jääda. Siis järsku ta näeb hulkuvat kassi ja kutsub: "Kiiss-kiiss-kiiss."
Kass on niisama niru ja vilets nagu eidekegi, aga tuleb julgelt juurde, sest eidekesel on temaga head kavatsused. Nimelt kougib ta tuult ja tuisku trotsides oma nutsukesest välja kaks värsket räime, vaatab rõõmuga, kuidas kass neid kugistab ja räägib talle heldinult: "Vaene loom, kui inetu sa oled."
Täpselt sedasama võiks ka kass eidekesele ütelda. Must jää läigib, inimesed lähevad, karvamütsid kuklas ja suitsutatud loomaribid kaenlas. Minna pole kuhugi.
Igal pool on üks ja seesama must jää, kõle tuul, odavad majad ja pomin: "Vaene loom, kui inetu sa oled."

Uuel aastal uue hooga

Torm Emil? möllab jälle akna taga, vihm peksab vastu akent. Käes on uus aasta. Kuna mu blogipostitused on rohkem kui harvad, proovin täna anda ülevaate sellest, mida viimaste kuude jooksul lugenud olen. Kõik ei tule kindlasti meelde. Mulle meeldib Varraku sari "Moodne aeg".
Andreï Makine (s 1957) on vene päritolu prantsuse kirjanik. , 2001. aastal ilmunud "Ühe elu muusika" pälvis kirjandusajakirja Lire aastapreemia ja on tänaseks tõlgitud paljudesse keeltesse. Romaan jutustab noore lootustandva pianisti Aleksei Bergi loo, mis on ühtlasi Venemaa ajalugu aastatel 1930–1950. Poisi vanemad kuulutatakse rahvavaenlasteks ja saadetakse Siberisse asumisele, noormeest aga hoiatatakse. Ta põgeneb ning varjab end maal sugulaste juures, kuni puhkeb Teine maailmasõda, mis kõik pea peale pöörab. Ta võtab endale ühe surnud sõduri nime, saab uue identiteedi ja hoopis teistsuguse elu, kui see, mis tal justkui pidanuks olema.
Mind panigi just see mõtlema, kuidas üks juhus võib määrata saatuse, noormees pääses asumisest, kuna teda polnud sel ajal kodus, kuid edaspidine elu oli üks suur enda varjamine, ja oma muusikukarjäärist, mis tema elule senini olulise sisu andis, pidi ta täiesti loobuma. Sõda kujundas ju niimoodi tuhandete inimese saatuse. Inimesed olid saatuse mängukannid, kandes oma salajasi unistusi, elamata jäänud elu ainult kusagil sisimas. Raamatu lugemine võttis aega paar tundi, kuid sisu jättis päris sügava mulje.

Teiseks raamatuks on David Abboti raamat "Klaverimängija"
Tundub, et raamatu peategelasel Henry Cage’il pole elult enam palju
soovida – ta on jõukas ja edukas ärimees, kes on jäänud pensionile, et
tegeleda oma lemmikharrastustega. Ometi satub ta ootamatute sündmuste
keerisesse. Üks neist saab alguse aastatuhande vahetuse pidustuste
käigus, kus Henry põrkab Westminsteri sillal kokku sadistliku psühhopaadi Coliniga, kes hakkab teda jälitama. Samal ajal saab Henry teada, et ta endine naine Nessa on Ameerikas vähki suremas ning lisaks üritab mees taastada suhteid temast võõrdunud pojaga.

Lisaks algab raamat sellega, et tema armastatud pojapoeg saab temaga olles õnnetult surma ja nüüd ta hakkabki tagasi vaatama oma elule.

Välismaalasest ajakirjanik, kes elab nüüd Eestis, jälgib eesti naisi ja proovib neid rühmitada erinevate parameetrite ja kriteeriumite järgi. Kerge lugemine ja meeldib autori tähelepanelikkus ja jälgimisoskus. Niivõrd täpselt oskab ta naisi kirjeldada. Samas on tal eesti naise vastu respekt olemas. Tekkis huvi lugeda ka varasemaid raamatuid tema ilusast elust eksiilis.

"Minu..." sarjast olen lugenud ka mitut raamatut. "Minu Soomet" lugesin paar kuud tagasi. Meeldis, kirjutasin enda jaoks välja ka soomlasi iseloomustavad jooned:

Soomlased koonerdavad-see tähendab loevad igat senti, igasugused allahindlused on alati oodatud, niisama lihtsalt kellelegi välja ei tehta. Selle tulemusena, et nad rahaga ei priiska, saavad nad endale ka rohkem lubada. Ametiasutustes eriti loota ei tasu, et sind abistavad seadused sulle lahti seletatakse, pigem pead ikka ise oma õigusi mingitele hüvedele teadma.
Arstide teadmised on Eestis rohkem tasemel. Soomlased on väga ausad ja kui keegi nende silmade all seadust rikub, on nad valmis kohe sekkuma, näiteks kas või liiklusrikkumise korral. Naabrite peale võivad nad isegi linnavalitsusse kaebama minna, ilma et nad ise naabritele mingit märkust teeksid. Prügi sorteeritakse väga korralikult ja jälgitakse ka teisi. Valimiste eel omavahel valitavatest kandidaatidest ei räägita, isegi mitte perekonnas. See on nende jaoks väga intiimne teema. Räägivad väga aeglaselt, teistele vahele ei räägi. Kui eestlase jaoks tekib „piinlik“ vaikushetk, siis soomlased võtavad seda loomulikult.

"Minu Taani" alguses mulle üldse ei meeldinud, aga siis hakkas kuidagi autori jutt jooksma ja raamat muutus paju huvitavamaks. Eks igas suurriigis ongi nagu kaks poolt: üks see, mis toimub kusagil pealinnas, kus on sisserännanuid väga palju, ja teine kusagil väikeses kohas, kus elavad selle rahva kõige puhtamad esindajad. Kumb siis see Taani on? Taanlaste kohta jäi meelde ikka jälle kokkuhoidlikkus, nii nagu soomlastegi puhul. Veel oli minu jaoks üllatuseks, et nad nii agarad võileivasööjad on, tavaliselt lõunaks ongi igaühel puidust tahvel ees, millel ta endale rohke kattega võileibu teeb.

Arvan, et ka meie maainimesi iseloomustab selline vanade asjade hoidmise lembus- on siis veel neid asju vaja või mitte. Järsku läheb vaja... Aga nii on ka nende vanade talude lakapealsed ja aidad tõelised varaaidad- põlvkondlikud arhiivid, millest võib leida nii vanavanaema villase kirikuseeliku kui vanavanaisa lapsepõlvest pärit madruseülikonna. Kas neil on mingit väärtust tulevaste põlvkondade jaoks? Ei oskagi öelda.

Aasta saabki läbi

Kui eelmise postituse ajaks oli augusti ja suve lõpp, siis nüüd saab juba aasta läbi ja olen olnud väga vilets blogija. Vana aasta lõpp on tihti uute lubaduste andmise aeg, siis võiks ju ka lubada sagedamat postitust. Kui palju on tegelikult olnud neid hetki, kui oleks vaja midagi üles tähendada, aga mugavus ja laiskus on mu sõbrad. Jõuluaeg on juba seljataga, magu suureks veninud ja laiskus kontides. Olen nii mugav, midagi eriti teha pole viitsinud ega kuhugi minna. Ilmad on vastikud: kaks päeva on ainult sadanud, valget aega on väga vähe. Märksõnadeks hall, hall ja hall. Iga paari päeva tagant lubatakse aina uut tormi, järjekordset Patrickut vm. Kui kõik on kodus, siis pole ka erilist viitsimist tööasjadega tegeleda, lükkan seda aina edasi. Õudselt häirib, et telekast ei tule mitte midagi vaadatavat. Keda ometi võiksid huvitada "Visa hing", "Üksinda kodus" jne jne? Üks ainuke vaadatav film on nädala jooksul olnud. Lugenud olen, proovin mingil päeval ka need raamatud siin üles tähendada. Lugesin täna Eesti Naise horoskoopi, eile Eesti Ekspressi oma. Kuidagi sarnaseid asju lubati ja minu üks salajane SUUR plaan oli seal must-valgelt kirjas. Hakka või uskuma, et see võib täide minna. Muidu oli aasta vilets... ja samasugune vinn-vinn on ka see postitus.