Akna taga on pime sügis

Sügisvihmad ja pimedus ongi käes. Lugeda pole eriti aega olnud, sest töö nõuab oma, aga midagi ikka. Lapsed ongi pesast lahkunud ja naudin rahulikke õhtuid, teen süüa seda, mis maitseb mulle endale, ja millal tahan. Tartu laps nõudis pärast kahenädalast makaroni söömist koduse toiduna kartulit. Kartulit?! Kartul pole siiani tema lemmikute hulka kuulunud, aga nüüd järsku oskab ta seda hinnata. Eks nüüd olengi juba see ema, kes põll ees, liha ahjus, kartulipott pliidil keemas, lapsi vastu võtab.
Muidu pole midagi head juhtunud, pigem vastupidi: reedel avastasin oma kaelalt pisikese puugi, ehk läheb õnneks. Laupäeval sõitsin autoga ühest loiguga kaetud löökaugust läbi. Vägev, kuidas ma ikka oskasin selle augu üles leida. Igatahes koju jõudes oli rehv pooltühi, rehv ise polnudki katki, hoopis velg oli kõver. Täna hommikul oli tagumine kumm tühi. Kaks päeva autoga ei sõitnud, seepärast ei tea, millal see end lõssi lasi. Igatahes pärast täispumpamist ta tühjaks ei jooksnud ja lubas sõita.
Aga nüüd raamatutest:
Punase raamatu sarja kuuluva raamatu haarasin raamatukogust juhuslikult, sest oli kiire ja midagi erilist silma ei jäänud.

„Chesili rannal“

FLORENCE, eduka ärimehe ja Oxfordi ülikooli õppejõu tütar, on andekas viiuldaja. Ta unistab karjäärist kontserdilaval ning täiuslikust elust mehe kõrval, kellega on just abiellunud.
EDWARD on üles kasvanud Oxfordi lähedal maal, õppinud Londoni ülikoolis ajalugu ning pöördunud pärast lõpetamist koju tagasi. Tema isa oli kohaliku kooli direktor ja ema peatraumast pisut veidraks läinud koduperenaine.
NAD abielluvad 1962. aastal ning sõidavad mesinädalaid veetma Dorsetisse, mereäärsesse hotelli, muretsedes küll mõlemad eesseisva pulmaöö pärast, kuid teadmata, et seal, Chesili rannal, muutub nende elu mõne hetkega väga põhjalikult.

Raamat, mis ei jätnud mingit erilist elamust, aga lugeda võis. Tegevus algab noorte pulmade järgse õhtuga, vaadatakse tagasi nende lapsepõlvele ja sirgumisele, kohtumisele. Kuna pulmaöö kukub eelkõige naise pärast läbi, minnakse lahku. Edasi kirjeldab autor  Edwardi pidetut elu, naise saatus jääbki lõplikult selgusetuks. See raamat vaatabki eelkõige mehe ja naise erinevust, meelde tuli Tuglase „Suveöö armastus“.

  Meelis Friedenthal  "Mesilased"

Teose sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.

Lugesin läbi, sest autoriks oli 2012. aasta  parimaks  kirjanikuks kuulutatud  Meelis Friedenthal.  Raamat ise on selline... kummaline: modernistlik keskkond. Pime ja sopane, külm Eesti ilm, vaesunud ja näljas inimesed, peategelane on haige, näeb kummitusi ja nägemusi, tunneb pidevalt ninas õudset hingematvat haisu. Nõidus ja lihtinimeste nõiakartus. Ja nii see peategelase nädal veereb haigusest kantuna, kokkupuuted teiste üliõpilaste ja õppejõududega.

„Hing tuleb meile väljast ja käib kogu aeg meist väljas, nagu hingeõhk, nagu mesilased tarust. Tuleb kui mesilasülem tühja tarusse, ehitab selle täis kärgesid, kogub sinna mett. Ja läheb samamoodi kui mesilased tarust, palaval päeval äkki sülemina lahkudes, kuhugi.” (lk 184)