Hannes Võrno "Poisi lugu" oli selline armas ja lihtne raamat, mis teeb selle peategelase ka lugejale lähedasemaks. Ei kirjuta ta nii avameelselt kui Hvostov või mõni teine autor ega pole ka sellist erilist nõukogude aja painet. Mulle tundub, et see raamat olekski nagu selle ajastu poiste lapsepõlvelugude üldistus. Elati ju sel ajal peredes küllalt sarnast elu.
Heljo Männi "Nõgesed ja nartsissid" jõudis mu koju Apollo alemuselt. Tegemist on raamatuga, mis sobib vist rohkem vanematele ja keskealistele st mulle sobis hästi. Fotod, mälestusekillud erinevatest inimestest, kirjanikest, toimetajatest jne, väikesed loomingulised vahepalad- raamat on ilus ja huvitavalt kokku seatud. Heljo Mänd on ikka väga produktiivne kirjanik olnud, kirjutab siiani. Ainult imetle. Minu lapsepõlve kõige armsam luulekogu oli Heljo Männi "Pillerpall", hiljem ka noortekas "Miks sa vaikid?". Lugesin, et ta on tõlkinud ka norra raamatu "Vaikivad trollid", mis on jälle kuidagi eriliselt meelde jäänud, kuigi seda mul kodus polnud.Raamatus oli juttu tema Pioneeris töötamise aegadest, kokkupuudetest nii meeldivate kui ebameeldivate inimestega st ka natuke klatši. "Jah, ka nõgeseid peab olema, sest nende taustal on nartsissid veelgi heledamad."
Lugesin, et sellele raamatul on olemas ka II osa, jälle hästi tabava pealkirjaga-"Kassikäpp".
Talv, talv, talv- ikka lumi, jää ja külmakraadid. Eile oli üks tore film (lihtne ajaraiskajast naistekas) Kanal 11-s - "Jane Austeni raamatuklubi", olen lugenud seda raamatuna, aga film oli huvitavam, aga ei teagi, kui seda enne lugenud poleks, kas ma sellest filmist siis midagi arvanud oleks.
No comments:
Post a Comment