Veel raamatuid

„Mina, õpetaja“- õpetajad, kelle elulood selles raamatus kirjas, olid suuremas osas sündinud kas enne või pärast II maailmasõda st majanduslikult väga raskel ja vaesel ajal.  Need elulood olid mingil määral sarnased. Kõik need inimesed tegid oma tööd hingega, andsid endast palju. Sel ajal tähendas õpetajatöö tihti ka seda, et mindi hommikul ja tuldi  õhtul, oli vaja ka internaadis valves olla, üritusi korraldada. Imestama panigi, kui palju sel ajal puhtast entusiasmist tehti: näidendite ettevalmistamine, laulukoorid, luulepäevad , ekskursioonid veoauto kastides jpm. Kui kasinad olid õpetajate elamistingimused, aga saadi hakkama. Mitmel õpetajal olid head mälestused Alatskivi keskkoolist. Raamatust tuli välja ka see, kui palju olenes õpetajatöö ülemustest ja nende kohati naeruväärsetest nõudmistest. Tublid inimesed , eriti meeldisid need elulood, kus kirjutati ausalt ka selle töö raskustest. Oli asju ja ebaõiglust , mis jäid eluks ajaks südamele kripeldama. Ja sain jälle kinnitust, et klassid võivad olla väga erinevad, osaga tuleb koostöö suurepäraselt välja, teistega vastupidi.  Tegelikult võidavad ju koostööst nii õpilased kui õpetaja. Vastasel juhu, kui tund on iga kord kui sõjatanner, on mõlemad õnnetud.

„Minu Amsterdam“- üle pika aja väga põhjalik ja sisukas lugemine. Amsterdam, kus ka ise olen käinud, on huvitav linn, sest see pakub peavarju igasugustele „karvastele ja sulelistele“. Eks  seal asuvad „punaste  laternate“ tänav ja väikesed „kohvipoed“ on ta  tuntuks teinud . Seda huvitavam oli teada saada, et samas selle vabameelsuse kõrval valitsevad linnas  ranged seadused ja tavaline amsterdamlane on küllalt konservatiivne.

Mis veel meenub? (Oleks pidanud kohe lugemise ajal märkmeid tegema.)

*võrdõiguslikkus, meestelt komplimente pole mõtet oodata, samuti, et nad su rasket kotti kannaks jne.

*sealsete inimeste kummaline huumorisoon

*suhtumine lastesse: mingit nunnutamist ei toimu, varakult lasteaeda, nende karastamine ja kui lapsel on haridus käes, peab ise hakkama saama, niisama lapsele midagi ei anta, kõik tuleb ikka välja teenida

*kokkuhoidlikkus. Eriti kummaliselt mõjus selline näide, et kui kutsutakse kedagi külla, siis toiduga ei pillata, isegi küsitakse, mitu kartulit me teile keedame

*erilisi magustoite ja kooke pole, küll valitseb õunakoogikultus, soolastest toitudest on populaarne juurviljahautis

* puhtusekultus koduses, samas vahetusjalatseid ei tunta, ka külalised marsivad saabastes elutuppa

*lahtise akna fenomen, ka  külmal ajal, siis lülitatakse küte välja, samuti ei kasutata kardinaid

*koeri ei tohi omapead aeda jätta

*uisutamisarmastusest olin muidugi enne kuulnud, aga et see nii populaarne on...

„Minu Filipiiinid“

Pole ka nagu midagi raamatule ette heita, kuigi lohesurfist ei tea midagi. Eks Filipiinid on ka selline koht, kuhu sõidetakse tavaliselt ju lõbutsema ning päikest nautima. Päeval väike sport, õhtul baarid, muusika, tants.  Kurb oli lugeda, et tegelikult iga aastaga see koht muutus üha turistikesksemaks ja see korratus ning metsikus („kohalik hõng“ ) hakkas kaduma. Veel jäin mõtlema  selle üle (arvestades ka praegust pagulaspoleemikat), kuidas on ühte hoopis teistsugusest päikeselisest ja hästi lihtsate oludega keskkonnast pärit inimest sulandada Eesti ellu ja ühiskonda, samuti kliimasse.  Nii märkis ka autor, et tema elukaaslase elurõõmus olek muutus iga päevaga nukramaks.  Samas igatses ta ise Filipiinidel elades Eesti järele. 

Eemal hullutavast ilmakärast

 Reedel käisin kinos vaatamas filmi "Eemal hullutavast ilmakärast". Romantiline suvefilm, täis armastust ja valikuid. Oma osa andis kindlasti loodus ja talu õhustik oma loomade ja inimestega.
Nii nagu selle ajastu raamatutele omane, on peategelaseks iseseisev ja julge noor neiu, kes saab hakkama iga tööga ja ootab suurt armastust, et keegi teda vallutaks, ja siis teine tähtis tegelane, kes on suur ja turvaline, kes on rasketes olukordades toeks olemas, kuid pole selline keevaline ega julge armastajatüüp. Hea suvefilm! Kuna tegemist oli lõunase aja ja keskpäevaga, oli peale minu saalis veel kümmekond keskealist naist, nii et filmi sihtgrupp ongi vist selline. Aga sobiks ka noortele neidudele, kelle süda ootab veel suurt ja kõikehaaravat armastust.

 "Eemal hullutavast ilmakärast" on kaunis armastuslugu, mille aluseks Thomas Hardy samanimeline klassikateos. See lugu jutustab iseseisvast, kaunist ja kindlameelsest noorest naisest nimega Bathsheba Everdene (Carey Mulligan), kes tõmbab ligi kolm täiesti erinevat kosilast: lambafarmer Gabriel Oak (Matthias Schoenaerts), keda paelub tüdruku kindlameelsus; Frank Troy (Tom Sturridge), kena ja meeletu ohvitser; ning William Boldwood (Michael Sheen), ümbruskonna jõukaim ja ihaldatuim poissmees.

See on ajatu lugu Bathsheba teel seisvatest rasketest valikutest ja tema hinge vallutavast kirest. Osades Oscari nominent Carey Mulligan ("Suur Gatsby"), Michael Sheen ("Kuninganna"), Matthias Schoenaerts ("Raha", "Rust and Bone"), Tom Sturridge ("Rokkivad raadiopiraadid"), Juno Temple ("Lepitus"). Filmi lavastajaks on Thomas Vinterberg, kelle eelmiseks filmiks oli parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud "Jaht". 

Tänapäeva kino võimalused võivad sind ikka päris endasse haarata. Suur ekraan viib  ennastki filmi, lisaks kõlarid, kuskilt selja tagant kostis lammaste määgimist, kõrvalt koera haukumist ja kui film on läbi, siis lahkud saalist, pisar veel silmanurgas, hoopis teise argisesse maailma, valgesse tuledesärasse, laste keskele, kes järgmist filmi ootavad , sina aga oled alles selles filmis ja õhustikus sees ning siis see filmi lumm hakkab tasapisi pudenema.

Üle pika aja

 Kui palju on mul mõttes uus postitus teha, kirjutada selle kevade rohelistest värvidest, külmadest ilmadest jne. Aga kõik see kahjuks  jäi teostamata. Mais olid Merili pulmad Vormsil, juuni alguses isa ümmargune sünnipäev koos sugulastega. Tööl oma klassiga lõpetamine ja sellega seotud askeldused, nii et tegemist, planeerimist oli parasjagu.  Aga nüüd on puhkus, 22.-27. olin traditsiooniliselt Soomes Merili juures. Eelmise nädala veetsin maja koristades, tegelikult võtab see õudselt aega, kui sa proovid midagi põhjalikumalt teha, kas või külmkappi üles sulatada, siis tuleb ju kõik riiulid välja tõsta, üle küürida, kapp ka väljastpoolt üle tõmmata, tagant vaatavad nagunii tolmutordid vastu.  Akendeni pole veel jõudnud, sest nädalalõpp oli nii päikeseline ja soe, selle aasta suvi jõudis lõpuks meieni. Pühapäeval õnnestus mul oma pöidla ots mahlaaurutit pestes vastu sisemist toruga äärt ribadeks tõmmata, nii et kraanikaussi sulises veri  ja  igasuguseid majapidamistöid ei saa oma värske haava tõttu eriti teha.

Iseenesest on puhata imetore, ei mingeid erilisi kohustusi, kui tahan, vaatan kaua telekat, mõtlemata, kuidas hommikul üles saab, loen, lihtsalt olen.

Kevadel lugesin Tove Janssoni elulooraamatut,  käisin eelmise aasta augustis Helsingis Ateneumis vaatamas tema loomingu kohta käivat näitust, tegelikult oleks seda praegu palju huvitavam teha, sest igal teosel oleks oma lugu juures. Alguses, kui seda raamatut lugema  hakkasin, imestasin, kui lihtsalt on võimalik teksti kirja  panna, kõik see lausestus ja sõnavara  tundus kuidagi keskastme õpilasele sobivad, aga edasi imetlesin hoopis seda, kui põhjalikult, suisa aastate kaupa,  see elulookirjeldus anti.  Väga põhjalik raamat võrreldes mõne meie autori elulooraamatuga.  Huvitav oli lugeda, kuidas  sõda mõjutas kirjanike loomingut, naise koht ühiskonnas, armastussuhted, kuidas selleaegne Soome ühiskond suhtus samasoolistesse jne.  Tove oli niivõrd mitmekülgne inimene, kes jõudis oma elu jooksul niivõrd palju ära teha. „Muumitrollid“ ei toonud Tovele alguses mitte mingit kuulsust, kuulsaks sai ta nendega pigem mujal riikides, näiteks Jaapanis, ja kuidas muumitrollid tegelikult mõjutasid tema saatust, sest paljud ei suutnud enam tema loomingus täiskasvanutele mõeldud kunsti enam tõsiselt võtta, pigem jäigi ta „muumiemaks“. Tekkis tahtmine neid muumiraamatuid uuesti lugeda, sest sinna taha tekkis taust, muu informatsioon, millele tähelepanu pöörata.

„Minu Istanbul“- sellest raamatust õhkus seda, kuidas autorile see linn meeldib, tavaliselt mõjutab see ka lugejat, aga seekord mitte, midagi jäi nagu puudu, sest ei suutnud autori õhinaga kaasa minna. Hea ülevaate linnast sain küll ja tahtmine see linn oma silmaga üle vaadata tekkis siiski.

„Minu   Bangkok“    on hoopis teisiti kirjutatud ja annab  ülevaate Tai vanglast. Autor oskab kirjutada, raamat pole dokumentaalne, pigem ilukirjanduslik, kohati tundub, et autor manipuleerib lugejaga, enam ei  saa aru, on see tegelikkus või mingi muu muinasjutulik, mittereaalne maailm, kuhu autor oma mõtetes põikab. Ma üldse ei imesta, et nii mõnigi on kirjutanud, et ei suutnud seda raamatut lõpuni lugeda, sest see nõudis pingsamat kaasaminemist. Igatahes oli selles erilisus olemas.

„Minu  Ghana“   -lugesin läbi, aga erilist muljet ei jätnud. Autor keskendub pigem oma elukäigule, kohalike elu kirjeldust on ka, aga jääb rohkem tagaplaanile kui muudes raamatutes.