Üle pika aja

 Kui palju on mul mõttes uus postitus teha, kirjutada selle kevade rohelistest värvidest, külmadest ilmadest jne. Aga kõik see kahjuks  jäi teostamata. Mais olid Merili pulmad Vormsil, juuni alguses isa ümmargune sünnipäev koos sugulastega. Tööl oma klassiga lõpetamine ja sellega seotud askeldused, nii et tegemist, planeerimist oli parasjagu.  Aga nüüd on puhkus, 22.-27. olin traditsiooniliselt Soomes Merili juures. Eelmise nädala veetsin maja koristades, tegelikult võtab see õudselt aega, kui sa proovid midagi põhjalikumalt teha, kas või külmkappi üles sulatada, siis tuleb ju kõik riiulid välja tõsta, üle küürida, kapp ka väljastpoolt üle tõmmata, tagant vaatavad nagunii tolmutordid vastu.  Akendeni pole veel jõudnud, sest nädalalõpp oli nii päikeseline ja soe, selle aasta suvi jõudis lõpuks meieni. Pühapäeval õnnestus mul oma pöidla ots mahlaaurutit pestes vastu sisemist toruga äärt ribadeks tõmmata, nii et kraanikaussi sulises veri  ja  igasuguseid majapidamistöid ei saa oma värske haava tõttu eriti teha.

Iseenesest on puhata imetore, ei mingeid erilisi kohustusi, kui tahan, vaatan kaua telekat, mõtlemata, kuidas hommikul üles saab, loen, lihtsalt olen.

Kevadel lugesin Tove Janssoni elulooraamatut,  käisin eelmise aasta augustis Helsingis Ateneumis vaatamas tema loomingu kohta käivat näitust, tegelikult oleks seda praegu palju huvitavam teha, sest igal teosel oleks oma lugu juures. Alguses, kui seda raamatut lugema  hakkasin, imestasin, kui lihtsalt on võimalik teksti kirja  panna, kõik see lausestus ja sõnavara  tundus kuidagi keskastme õpilasele sobivad, aga edasi imetlesin hoopis seda, kui põhjalikult, suisa aastate kaupa,  see elulookirjeldus anti.  Väga põhjalik raamat võrreldes mõne meie autori elulooraamatuga.  Huvitav oli lugeda, kuidas  sõda mõjutas kirjanike loomingut, naise koht ühiskonnas, armastussuhted, kuidas selleaegne Soome ühiskond suhtus samasoolistesse jne.  Tove oli niivõrd mitmekülgne inimene, kes jõudis oma elu jooksul niivõrd palju ära teha. „Muumitrollid“ ei toonud Tovele alguses mitte mingit kuulsust, kuulsaks sai ta nendega pigem mujal riikides, näiteks Jaapanis, ja kuidas muumitrollid tegelikult mõjutasid tema saatust, sest paljud ei suutnud enam tema loomingus täiskasvanutele mõeldud kunsti enam tõsiselt võtta, pigem jäigi ta „muumiemaks“. Tekkis tahtmine neid muumiraamatuid uuesti lugeda, sest sinna taha tekkis taust, muu informatsioon, millele tähelepanu pöörata.

„Minu Istanbul“- sellest raamatust õhkus seda, kuidas autorile see linn meeldib, tavaliselt mõjutab see ka lugejat, aga seekord mitte, midagi jäi nagu puudu, sest ei suutnud autori õhinaga kaasa minna. Hea ülevaate linnast sain küll ja tahtmine see linn oma silmaga üle vaadata tekkis siiski.

„Minu   Bangkok“    on hoopis teisiti kirjutatud ja annab  ülevaate Tai vanglast. Autor oskab kirjutada, raamat pole dokumentaalne, pigem ilukirjanduslik, kohati tundub, et autor manipuleerib lugejaga, enam ei  saa aru, on see tegelikkus või mingi muu muinasjutulik, mittereaalne maailm, kuhu autor oma mõtetes põikab. Ma üldse ei imesta, et nii mõnigi on kirjutanud, et ei suutnud seda raamatut lõpuni lugeda, sest see nõudis pingsamat kaasaminemist. Igatahes oli selles erilisus olemas.

„Minu  Ghana“   -lugesin läbi, aga erilist muljet ei jätnud. Autor keskendub pigem oma elukäigule, kohalike elu kirjeldust on ka, aga jääb rohkem tagaplaanile kui muudes raamatutes.