Juulikuu raamat

Andrus Kasemaa "Minu viimane raamat"

Toimetanud Sirje Ratso
Kujundanud Mari Kaljuste
168 lk, kõva köide
Igatsuste neem. Üksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase õnneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tütarlapselt. See vallandab terve fantaasiaküllaste mälupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas rändama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega täidetud ülikooliperioodi ja mässumeelest kantud sõjaväeteenistust, mis päädib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõeldis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada.
„Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal.

Kuna autori esimene proosaraamat oli väga kaunilt kirja pandud, oli mul ammu tahtmine ka teine raamat läbi lugeda. Sisu kokkuvõttest tuleb süžee ilusti välja, nii et seda ei hakka ümber jutustama. Teose peategelase lemmiktegevuseks oli „haakrik“.

Haakrik on saarlaste murdesõna. Väike murdesõnastik annab selle Jämaja, Anseküla, Kihelkonna ja Mustjala kihelkonnas tuntud murdesõna vasteks mereaju. See tähendab laevadelt merre kukkunud lasti riismeid, laevahukust jäänud asju jms. Haakrik võib olla kõikvõimalik kraam mis kaldale on uhutud, kas nöörijupp, võrgupoi, banaanikobar, planguots, laeva keredetail või pudelipost kirjaga. Mis ühe jaoks prügi, see teise jaoks väärtuslik leid. Merevarandus kuulub vana rannaõiguse järgi leidjale

Rannast oli võimalik leida kõike: apelsine, parfümeeriat, kangemaid jooke, üksikuid jalanõusid ja isegi surnuid. Ise elas ta vanaisaga ning oli selline teiste poolt tõrjutu, suletud oma maailma. Noormees hakkabki ette kujutama elu Rootsist pärit Sigridiga. See osa hakkas lõpuks venima ja end isegi natuke kordama, õnneks  tuli siis raamatusse pööre ja selgus, et poiss elas  hoopis teises Eesti otsas ja on käinud Juhan Liivi nimelises keskkoolis ning aegamisi hakkas lahti kooruma tema troostitu lapsepõlv, koolikiusamised, mõttetu ülikooliaeg ja lõpuks sõjavägi, mis viis vaimuhaiglasse.

Mis on väljamõeldis ja mis tegelikkus, jääbki lahtiseks.

 Mulle meeldib Andrus Kasemaa stiil, selline lummav sõnakasutus.

Veel raamatuid

„Mina, õpetaja“- õpetajad, kelle elulood selles raamatus kirjas, olid suuremas osas sündinud kas enne või pärast II maailmasõda st majanduslikult väga raskel ja vaesel ajal.  Need elulood olid mingil määral sarnased. Kõik need inimesed tegid oma tööd hingega, andsid endast palju. Sel ajal tähendas õpetajatöö tihti ka seda, et mindi hommikul ja tuldi  õhtul, oli vaja ka internaadis valves olla, üritusi korraldada. Imestama panigi, kui palju sel ajal puhtast entusiasmist tehti: näidendite ettevalmistamine, laulukoorid, luulepäevad , ekskursioonid veoauto kastides jpm. Kui kasinad olid õpetajate elamistingimused, aga saadi hakkama. Mitmel õpetajal olid head mälestused Alatskivi keskkoolist. Raamatust tuli välja ka see, kui palju olenes õpetajatöö ülemustest ja nende kohati naeruväärsetest nõudmistest. Tublid inimesed , eriti meeldisid need elulood, kus kirjutati ausalt ka selle töö raskustest. Oli asju ja ebaõiglust , mis jäid eluks ajaks südamele kripeldama. Ja sain jälle kinnitust, et klassid võivad olla väga erinevad, osaga tuleb koostöö suurepäraselt välja, teistega vastupidi.  Tegelikult võidavad ju koostööst nii õpilased kui õpetaja. Vastasel juhu, kui tund on iga kord kui sõjatanner, on mõlemad õnnetud.

„Minu Amsterdam“- üle pika aja väga põhjalik ja sisukas lugemine. Amsterdam, kus ka ise olen käinud, on huvitav linn, sest see pakub peavarju igasugustele „karvastele ja sulelistele“. Eks  seal asuvad „punaste  laternate“ tänav ja väikesed „kohvipoed“ on ta  tuntuks teinud . Seda huvitavam oli teada saada, et samas selle vabameelsuse kõrval valitsevad linnas  ranged seadused ja tavaline amsterdamlane on küllalt konservatiivne.

Mis veel meenub? (Oleks pidanud kohe lugemise ajal märkmeid tegema.)

*võrdõiguslikkus, meestelt komplimente pole mõtet oodata, samuti, et nad su rasket kotti kannaks jne.

*sealsete inimeste kummaline huumorisoon

*suhtumine lastesse: mingit nunnutamist ei toimu, varakult lasteaeda, nende karastamine ja kui lapsel on haridus käes, peab ise hakkama saama, niisama lapsele midagi ei anta, kõik tuleb ikka välja teenida

*kokkuhoidlikkus. Eriti kummaliselt mõjus selline näide, et kui kutsutakse kedagi külla, siis toiduga ei pillata, isegi küsitakse, mitu kartulit me teile keedame

*erilisi magustoite ja kooke pole, küll valitseb õunakoogikultus, soolastest toitudest on populaarne juurviljahautis

* puhtusekultus koduses, samas vahetusjalatseid ei tunta, ka külalised marsivad saabastes elutuppa

*lahtise akna fenomen, ka  külmal ajal, siis lülitatakse küte välja, samuti ei kasutata kardinaid

*koeri ei tohi omapead aeda jätta

*uisutamisarmastusest olin muidugi enne kuulnud, aga et see nii populaarne on...

„Minu Filipiiinid“

Pole ka nagu midagi raamatule ette heita, kuigi lohesurfist ei tea midagi. Eks Filipiinid on ka selline koht, kuhu sõidetakse tavaliselt ju lõbutsema ning päikest nautima. Päeval väike sport, õhtul baarid, muusika, tants.  Kurb oli lugeda, et tegelikult iga aastaga see koht muutus üha turistikesksemaks ja see korratus ning metsikus („kohalik hõng“ ) hakkas kaduma. Veel jäin mõtlema  selle üle (arvestades ka praegust pagulaspoleemikat), kuidas on ühte hoopis teistsugusest päikeselisest ja hästi lihtsate oludega keskkonnast pärit inimest sulandada Eesti ellu ja ühiskonda, samuti kliimasse.  Nii märkis ka autor, et tema elukaaslase elurõõmus olek muutus iga päevaga nukramaks.  Samas igatses ta ise Filipiinidel elades Eesti järele. 

Eemal hullutavast ilmakärast

 Reedel käisin kinos vaatamas filmi "Eemal hullutavast ilmakärast". Romantiline suvefilm, täis armastust ja valikuid. Oma osa andis kindlasti loodus ja talu õhustik oma loomade ja inimestega.
Nii nagu selle ajastu raamatutele omane, on peategelaseks iseseisev ja julge noor neiu, kes saab hakkama iga tööga ja ootab suurt armastust, et keegi teda vallutaks, ja siis teine tähtis tegelane, kes on suur ja turvaline, kes on rasketes olukordades toeks olemas, kuid pole selline keevaline ega julge armastajatüüp. Hea suvefilm! Kuna tegemist oli lõunase aja ja keskpäevaga, oli peale minu saalis veel kümmekond keskealist naist, nii et filmi sihtgrupp ongi vist selline. Aga sobiks ka noortele neidudele, kelle süda ootab veel suurt ja kõikehaaravat armastust.

 "Eemal hullutavast ilmakärast" on kaunis armastuslugu, mille aluseks Thomas Hardy samanimeline klassikateos. See lugu jutustab iseseisvast, kaunist ja kindlameelsest noorest naisest nimega Bathsheba Everdene (Carey Mulligan), kes tõmbab ligi kolm täiesti erinevat kosilast: lambafarmer Gabriel Oak (Matthias Schoenaerts), keda paelub tüdruku kindlameelsus; Frank Troy (Tom Sturridge), kena ja meeletu ohvitser; ning William Boldwood (Michael Sheen), ümbruskonna jõukaim ja ihaldatuim poissmees.

See on ajatu lugu Bathsheba teel seisvatest rasketest valikutest ja tema hinge vallutavast kirest. Osades Oscari nominent Carey Mulligan ("Suur Gatsby"), Michael Sheen ("Kuninganna"), Matthias Schoenaerts ("Raha", "Rust and Bone"), Tom Sturridge ("Rokkivad raadiopiraadid"), Juno Temple ("Lepitus"). Filmi lavastajaks on Thomas Vinterberg, kelle eelmiseks filmiks oli parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud "Jaht". 

Tänapäeva kino võimalused võivad sind ikka päris endasse haarata. Suur ekraan viib  ennastki filmi, lisaks kõlarid, kuskilt selja tagant kostis lammaste määgimist, kõrvalt koera haukumist ja kui film on läbi, siis lahkud saalist, pisar veel silmanurgas, hoopis teise argisesse maailma, valgesse tuledesärasse, laste keskele, kes järgmist filmi ootavad , sina aga oled alles selles filmis ja õhustikus sees ning siis see filmi lumm hakkab tasapisi pudenema.

Üle pika aja

 Kui palju on mul mõttes uus postitus teha, kirjutada selle kevade rohelistest värvidest, külmadest ilmadest jne. Aga kõik see kahjuks  jäi teostamata. Mais olid Merili pulmad Vormsil, juuni alguses isa ümmargune sünnipäev koos sugulastega. Tööl oma klassiga lõpetamine ja sellega seotud askeldused, nii et tegemist, planeerimist oli parasjagu.  Aga nüüd on puhkus, 22.-27. olin traditsiooniliselt Soomes Merili juures. Eelmise nädala veetsin maja koristades, tegelikult võtab see õudselt aega, kui sa proovid midagi põhjalikumalt teha, kas või külmkappi üles sulatada, siis tuleb ju kõik riiulid välja tõsta, üle küürida, kapp ka väljastpoolt üle tõmmata, tagant vaatavad nagunii tolmutordid vastu.  Akendeni pole veel jõudnud, sest nädalalõpp oli nii päikeseline ja soe, selle aasta suvi jõudis lõpuks meieni. Pühapäeval õnnestus mul oma pöidla ots mahlaaurutit pestes vastu sisemist toruga äärt ribadeks tõmmata, nii et kraanikaussi sulises veri  ja  igasuguseid majapidamistöid ei saa oma värske haava tõttu eriti teha.

Iseenesest on puhata imetore, ei mingeid erilisi kohustusi, kui tahan, vaatan kaua telekat, mõtlemata, kuidas hommikul üles saab, loen, lihtsalt olen.

Kevadel lugesin Tove Janssoni elulooraamatut,  käisin eelmise aasta augustis Helsingis Ateneumis vaatamas tema loomingu kohta käivat näitust, tegelikult oleks seda praegu palju huvitavam teha, sest igal teosel oleks oma lugu juures. Alguses, kui seda raamatut lugema  hakkasin, imestasin, kui lihtsalt on võimalik teksti kirja  panna, kõik see lausestus ja sõnavara  tundus kuidagi keskastme õpilasele sobivad, aga edasi imetlesin hoopis seda, kui põhjalikult, suisa aastate kaupa,  see elulookirjeldus anti.  Väga põhjalik raamat võrreldes mõne meie autori elulooraamatuga.  Huvitav oli lugeda, kuidas  sõda mõjutas kirjanike loomingut, naise koht ühiskonnas, armastussuhted, kuidas selleaegne Soome ühiskond suhtus samasoolistesse jne.  Tove oli niivõrd mitmekülgne inimene, kes jõudis oma elu jooksul niivõrd palju ära teha. „Muumitrollid“ ei toonud Tovele alguses mitte mingit kuulsust, kuulsaks sai ta nendega pigem mujal riikides, näiteks Jaapanis, ja kuidas muumitrollid tegelikult mõjutasid tema saatust, sest paljud ei suutnud enam tema loomingus täiskasvanutele mõeldud kunsti enam tõsiselt võtta, pigem jäigi ta „muumiemaks“. Tekkis tahtmine neid muumiraamatuid uuesti lugeda, sest sinna taha tekkis taust, muu informatsioon, millele tähelepanu pöörata.

„Minu Istanbul“- sellest raamatust õhkus seda, kuidas autorile see linn meeldib, tavaliselt mõjutab see ka lugejat, aga seekord mitte, midagi jäi nagu puudu, sest ei suutnud autori õhinaga kaasa minna. Hea ülevaate linnast sain küll ja tahtmine see linn oma silmaga üle vaadata tekkis siiski.

„Minu   Bangkok“    on hoopis teisiti kirjutatud ja annab  ülevaate Tai vanglast. Autor oskab kirjutada, raamat pole dokumentaalne, pigem ilukirjanduslik, kohati tundub, et autor manipuleerib lugejaga, enam ei  saa aru, on see tegelikkus või mingi muu muinasjutulik, mittereaalne maailm, kuhu autor oma mõtetes põikab. Ma üldse ei imesta, et nii mõnigi on kirjutanud, et ei suutnud seda raamatut lõpuni lugeda, sest see nõudis pingsamat kaasaminemist. Igatahes oli selles erilisus olemas.

„Minu  Ghana“   -lugesin läbi, aga erilist muljet ei jätnud. Autor keskendub pigem oma elukäigule, kohalike elu kirjeldust on ka, aga jääb rohkem tagaplaanile kui muudes raamatutes.

Vanad võlad

 Morgan
LOVESONG
ühe armastuse lugu

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Koreograaf: Raido Mägi
Valguskunstnikud: Ivar Piterskihh ja Villu Konrad
Tõlkija: Liis Aedmaa

Mängivad: Luule Komissarov, Adeele Sepp, Peeter Jürgens, Martin Mill
"Lovesong" on ühe kooselu lugu, mida me näeme justkui läbi nelja erineva silmapaari. Meie ees on William ja Margaret noore abielupaarina oma pika kooselu alguses lootusrikkalt tulevikku vaatamas ja samas pool sajandit hiljem oma ühistele aastatele tagasi vaatamas. 1964 ja 2014. Olevik ja minevik põimuvad omavahel, aeg liigub algusest lõppu ja lõpust algusesse.

Käisin seda etendust vist juba jaanuaris vaatamas. Nii et need värsked muljed on ammu jahtunud, aga üldjoontes meeldis, eriti Luule Komissarovi mäng, midagi ei saa teha, need „vana kooli“ näitlejad on hea diktsiooniga. Eriti südamlik koht oli tema tants noore Martin Miiliga. Noorte näitlejate mäng jättis mind külmemaks. Tükk ise oli armas ja kurb. Me kõik saame vanaks ja oleme kunagi olnud noored oma unistuste ja lootustega. Ja kas eluõhtul elule tagasi vaadates oleme ikka õnnelikud või tunneme kurbust, et .... selline mu elu siis oligi. Nii palju jäi tegemata.  Noored ja vanad olid ka koos laval või vahetasid kohti, vahepeal magasid kõik koos juba voodis- see oli küll minu jaoks juba „üle võlli“. Hinne 4.
Nüüd aga selle aasta nelja kuu loetud raamatud:
Lauri Sommer "Räestu raamat"


 

Võromaa sydames on kaardilt leitamatu Räestu kylä, autori maailma keskpunkt. Lõunaeestilistes panoraamides saavad hääle Virunuka kalme inimesed ja rahvasuu, kohalikud romantikud Adson ja Jaik, vanavanemad, lapsepõlv, kassid, jõed, kivid, teised, kolmandad ja veel Keegi.

Üks ütlemata armas raamat, mis puudutab hinge, raamat, mida oleks nõus ka koduriiulisse muretsema, kuigi ruumi pole enam üldse. Viimased ostetud raamatud on lihtsalt hunnikus. Jälle oleks vaja uut raamaturiiulit ja sellele tuleb ka ruum leida.

Mudlum "Tõsine inimene"

Võromaa sydames on kaardilt leitamatu Räestu kylä, autori maailma keskpunkt. Lõunaeestilistes panoraamides saavad hääle Virunuka kalme inimesed ja rahvasuu, kohalikud romantikud Adson ja Jaik, vanavanemad, lapsepõlv, kassid, jõed, kivid, teised, kolmandad ja veel KeegiVõromaa sydames on kaardilt leitamatu Räestu kylä, autori maailma keskpunkt. Lõunaeestilistes panoraamides saavad hääle Virunuka kalme inimesed ja rahvasuu, kohalikud romantikud Adson ja Jaik, vanavanemad, lapsepõlv, kassid, jõed, kivid, teised, kolmandad ja veel Keegi

Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell "Minu tädi Ellen" nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata.

Jälle tore raamat, eriti meeldisid need isiklikud mälestused. Jah, jälle see äratundmisrõõm ka lugeja jaoks.

Mudlumil on mingi eriline stiil või isikupära, mis paelub.

Andrus Kivirähk ja "Maailma otsas"- lõpuks sain ka selle raamatu raamatukogust kätte. Raamat tavalistest inimestest, kes elavad oma lihtsat igapäevast elu ja unistavad aeg-ajalt, kui elu liialt väsitab, ümbermaailmareisist, kuhu nad nagunii kunagi ei jõua.  Arvan, et igaüks meist on mõne selles raamatus esineva inimtüübiga kokku puutunud. Loomulikult on ka selles raamatus autorile omast liialdamist, huumorit. 

 Midagi olen veel lugenud, aga ei tule kohe meeldegi.

Kevadine süst

15.-19. märtsini käisin Lissabonis. Vedas, et neljapäeval Lufthansa reisid Frankfurdist Tallinnasse toimusid, reedel nad seda enam streigi tõttu ei teinud. See, et ka metroo hommikuti Lissabonis streikis, pole vist enam mainimist väärt.
Kõige rohkem tahtsin päikest, aga ega kõik unistused polegi määratud täituma, pühapäeva pärastlõunal, mil linna peale pääsesime, oli kõige soojem, 20 kraadi ligi, mõnus- mõnus. Esmaspäev oli ka peaaegu päikeseline, kevadiste ilmade moodi oli kord palav, kord külm. Teisipäev oli vihmane ja edasi juba pilvine.
Iga päev sai maha marsitud ligi 10 km, hirmutav suisa mõelda, sest muidu talveperioodil on mu töö ja kodu trajektoor väga sammuvaene. Metroo- ja bussiliiklus sai ka käppa. Mis ma tähele panin, et portugallased on küllalt vaoshoitud, teenindus pole pealetükkiv ja metroos on enamik inimesi päris mornide nägudega.

Pühapäeval otsisime kollast trammi, millega kesklinnas "tuuri" teha ja mööda trammirööpaid kulgedes leidsime nii Se katedraali kui kui Sao Jorge kindluse, mis iseenesest pole midagi erilist, aga vaated selle platvormilt on lummavad. Paabulinnud jalutasid ka seal vabalt ringi. Esimesel päeval ma oma iidvana fotoaparaati ei kasutanud sp fotod on pärit Wikipediast.

Kollase trammi alguspeatuse me lõpuks leidsime ja mööda kitsaid käänulisi tänavaid sellega sõidu tegime. Igavesti tore kogemus. kuna tänavaääred on paksult autosid täis pargitud, siis tundus vahel, et tramm lihtsalt peab neid riivama. Istuma sain just sellele poolele, kus polnud klaase ees, nii et kevadine tuul tuhises kõrvus. Lissabonis on kas järsud tõusud või langused. Eks see andis sõidule oma vungi juurde.

Esmaspäeval sõitsime kogu seltskonnaga Lissaboni lähedal asuvasse Sintrasse, kus külastasime ühte nn disneylikku paleed (Palacio de Pena, 18. saj)) Sai uudistada tube, saale, vannitube jne. Ümberringi askeldasid Aasia turistid, kes iga väikese asja kaameraga jäädvustasid. Tekkis küsimus, kas nad kõike seda ainutl läbi kaamera vaatasidki. Hiljem sõitsime edasi Atlandi ookeani äärde Euroopa kõige läänepoolsemasse tippu. Ookean mühises rahulikult, päike paitas, tuult polnud. Tõeline idüll. Ja see veevärv...

Edasi sõitsime Caskaisse ja Esoterili, kus mööda rannaäärset promenaadi ookeani imetlesime. Söögikohta me sealt enam ei leidnud, nii et sõitsime Lissaboni tagasi ja seal ühes pisikeses kohakeses saime ühe portugali perekonna erilise hoolitsuse osaliseks: grillitud kala, suupisted, vein. Nii et oli ilus päev ja õhtu.

Järgmise päeva hommik võttis meid vastu paduvihmaga. Nii et jalad said paari tunniga märjaks ja minu soov endale Portugalist kingad muretseda, ei saanud teoks. Käisime Kahhelkivide muuseumis ja Rahvaste (Expo) pargis, mis oli paksult koolilapsi täis. Sõitsime õhuraudteega ja imetlesime ümbrust. Oli võimalus ka Eesti lippu pildistada. Päeva teine pool kulus sealses kaubamajas. Kogu Euroopa on täidetud ühesuguste poekettidega, nii et midagi erilist ma ei leidnud. Õhtul sõitsime veel kesklinna ja jalutasime seal, kuigi see polnud vihma tõttu eriti mõnus. Hotellis sõime  1.20 eurose kilohinnaga maasikaid ja jõime kõrvale 45-sendist väikest pakiveini, mis polnud sugugi paha.

Kolmapäev viis meid Hieronymose kloostrisse (rajatud 16. saj) , mis on päris suursugune ja isikupärase stiiliga ( kringleid meenutavate kaunistustega) ja  on üks tuntumaid Lissaboni vaatamisväärsusi. Sinna lähedale jääb ka Belemi torn, mis on manuelismi pärliks. Sinna sisse me ronima ei läinud, sest jalad olid eelmistest päevadest väga valusad. Ah jaa, Vabastajate mälestusmärgi juures käisime ka.

Belemi kohvikus oli väga pikk saba, aga Belemi koogikesi pakuti igal pool, nii et saime maitse suhu meiegi. Üldse on saiakeste ja kohvikukultuur Lissabonis väga levinud.

Neljapäeva hommikul luusisime hotelli ümbruses. Lõunaks olime juba lennujaamas ja kell 24.10 maandusime Tallinnas.

Kuna viimane nädal on olnud nii hall ja vihmane, siis see reisisüst hakkab oma mõju kaotama.

Kas tõesti selle aasta esimene?

 Kõigepealt eelmise aasta "Minu..." sarja võlad. "Minu Bulgaaria" ei jätnud erilist muljet. Kui teid huvitaks kinnisvaraarendus selles riigis, siis võite seda lugeda, aga muidu.... võite ka lugemata jätta.
"Minu Stockholm" oli huvitavam, aga raamat ise jäi kuidagi lühikeseks, huvitav oli lugeda, kuidas autor ennast võõras riigis üles töötas. Samuti andis raamat ülevaate Rootsi hariduselust.  Kuna lugesin seda sügisel, siis ega rohkem meeles polegi.
"Minu Las Vegas" oli hästi huvitav Tuhkatriinu-lugu, südamlik ja kurb ühteaegu see peategelase lapsehoidja põli, aga samas oli autor jälle selline tubli Eesti tüdruk, kes alla ei anna ja oma unistusi teostama hakkab.
"Kassikõnd" oli oma fotomaterjali ja kujunduse poolest ilus raamat, lugemine läks kiiresti ja oli ka kaasahaarav. Raamat näitas jälle ühe tubli Eesti tüdruku edulugu, kuidas ta juhuslikult päris noorena modellimaailma satub ja kuidas ta sellega hakkama saab. Lugejana sain päris hea ettekujutuse modelli igapäevast, sellise elu positiivsest ja negatiivsest poolest.


 Viimati lugesin "Minu Keeniat" ja see meeldis väga. Eks me kõik oleme televisiooni ja muu meedia kaudu aafriklaste vaesusest kuulnud, aga see raamat andis Keenia vaeste igapäevaelust hea pildi ja pani mõtlema Euroopa abile, kuidas see on vajalik ja ohtlik ühekorraga, sest kui inimesed on sellega harjunud, ei hakka nad ise üldse pingutama, et midagi oma elus parandada. Ja muidugi nende laste õnnetud lood, nende soovid haridust saada, kuigi ka see ei paranda alati nende tulevikku. Ja see suhtumine tüdrukutesse, naistesse, kuidas nende elu läheb üldiselt ühte ja sama viletsat rada.