Mida veel?

Tegin eelmisel nädalavahetusel 2 kevadpilti ka õuest. Nüüdseks on see lumi juba kadunud ja aed üleni roheline, aga nädalavahetuseks lubas veel lörtsi ja lund, nii et hõisata pole midagi. Aga eelmise nädala teises pildis on juba kevad olemas, päike kohe oli teistsugune. Muidu on see nädal olnud kuidagi eriti karm, kas on üks süüdlane ka kellakeeramine, ei oskagi kommenteerida.

Peavalu on mu viimaste päevade saatjaks olnud.   Mu suur poja oli haige: 4 päeva järjest üle 38 palavik, enne alla ei läinud, kui arst antibiootikumid peale pani. Täna on A palavikus. Kass on ka kuidagi väga imelik sel nädalal olnud, magas terve päeva üleval ja toidu vastu ei tundnud mingit huvi.
Minu väike "lõvikarbist" auto jonnis sel nädalal nii, et ei läinud pärast tööd üldse käima. Vana viga lõi eriti tõsiselt välja. Istusin 3 tundi ja proovisin teda tööle saada, aga ei, keeldus. Palusin ilusasti ja olin väga vihane , aga ei midagi. Nii et lõpuks tuli bussiga koju tulla, nutt kurgus. Järgmise päeva lõunal keeldus ta jälle koostööst, aga  meesterahvad olid valmis mind aitama. Üks käis kapoti all tema juhtmeid paitamas, teine istus sisse ja  auto läks  käima. Kevad? Olen valmis uskuma, et lähenesin talle juba oma negatiivse energiaga ja usuga, nii et ei saanudki käima. Lasin paagi poolenisti bensiini täis ja nüüd on ta jälle minuga sõber olnud, aga kui kauaks. Varsti tahab jälle vist mees näha? Kasutasin eelmise nädala viimast lund ära ja pildistasin kaks oma käsitööd ka üles. Vest on natuke liiga ümber, aga muidu pole viga, muster Käsitööst ja Annise sall on ka juba ammu kootud, nuppude kudumine on ikka algajale väga ebameeldiv. Muidu mulle see sall väga meeldib, mugav õlgadele tõmmata.

Täna, kui töölt koju sõitsin, oli 2 päris ohtlikku olukorda, kus rekad möödasõitu tegid ja  minu suunas mulle otse vastu tulid. Teisel korral isegi andis juba teine rekajuht oma tuledega märku, et ma ettevaatlik oleks. Sõitsin juba teeserva. See oli kõige kummalisem, et need juhtusid 10km vahedega. Nii et ole pidevalt valmis elule vürtsi lisama. Liikluses toimub viimasel ajal kogu aeg surmasõite, aga sellele pole vist mõtet mõelda.

Täna 7.14 algas kevad

Eile näitas talv veel, mida suudab. Hommikul sadas paduvihma, õhtul algas päris lumetorm. Õnneks võttis tänane hommik mind vastu päikeseliselt. Käisin filmikoolitusel, väga tore inimene Mikk Rand juhendas. Päris huvitav oli, tegime kambakesi ühe liitsõna õppefilmi valmis. Naerda sai südamest, eriti kui kaks koba arvuti taha lubati klippi valmis tegema. Küll kaotasime osa pilte lihtsalt ära, kuigi pärast selgus, et meie kadunud "prügi" oli lihtsalt "kühvli" alla sattunud ega paistnud sealt välja.

Mida lugenud olen? Haruki Murakamit olen enne ka lugenud. Aga nüüd novellikogu "Elevant haihtub". Lugesin seda päris kaua. Ei saaks nüüd öelda, et vaimustuses olin, aga ütleme, et võis lugeda. Meeldis "Teine rünnak pagariärile" - naine räägib mehele, et oli noorena oma selleaegse peigmehega pagariäri röövinud, nüüd otsustavad nad seda korrata, aga kuna ühtegi muud kohta lahti pole, siis lähevad MacDonaldsisse. Sealsed inimesed ei suuda kuidagi uskuda, miks nad tahavad hamburgeid saada, mitte raha. "Lederhosen" (nahkpüksid) oli ka hea ja veel meeldis "Vaikus". See oli seotud ka koolivägivallaga mingis mõttes. Alati leidub selliseid inimesi, kes sisemise kadeduse sunnil maksavad teistele varjatult kätte, aga samas jätavad avalikkusele ülihea mulje.

"Mina kardan pigem neid, kes Aoki-suguste juttu ilma igasuguse kriitikata uskuma jäävad. Nad usuvad pimesi Aoki-suguste libedat ja ladusat juttu, ilma et ise midagi ette võtaksid või millestki aru saaksid. Nad ei taipa isegi seda, et nad midagi valesti teevad, ega vaevu selle üle järele mõtlema. Nad ei tule selle pealegi, et võivad kellegi igaveseks hävitada ega vastuta oma tegude eest vähimalgi määral. Need on inimesed, keda ma kõige rohkem kardan. Need on inimesed, kes ilmuvad mulle unenägudes."

Kõige muinasjutulisem oli "Tantsiv härjapõlvlane". Peategelane töötas elevanditehases, kus erinevates tsehhides valmistati elevandi erinevaid osasid, mis pärast kokku pandi, näiteks ühes osakonnas pandi elevandi jalgade külge küüsi, teises valmistati koos täpsete kortsudega kõrvasid. Tantsiva härjapõlvlasega polnud sel küll erilist seost, ma mõtlen sellel tehasel. Jutul endal küll.

Teine väga hea raamat oli Aime Hanseni "Eestlasena Londonis: kübar jalas, saabas peas". Väga hea pildi saab Londonist, tulevad välja nii probleemid kui ka see, miks London on põnev: näitlejad, kunstnikud, luuletajad, nende peod ja kokkusaamised, Londoni vähetuntud, kuid huvitavad kohad. Lähemalt räägib autor muidugi pubidest, siis veel metroost ja kodututest, Londoni bürokraatiast, skvottimisest ehk majades kükitamisest (väga huvitav nähtus, millest muidugi enne ka kuulnud olen). Eraldi peatükk on teemal "where are you from?". Teine pool läks natuke faktirohkeks, aga kirjutaja "kodune töö" oli hästi tehtud.

Huvitav, et Eestis on tekkinud selline uus põlvkond, kelle elu ongi üks suur rändamine ühest riigist teise: uute elamuste ja tutvuste otsimine, enda proovilepanek. Pere loomise peale ei mõelda nii nagu vanasti. Millal ja kas üldse saabub see hetk, kus arvatakse, et nüüd on kõik- aeg on ühes paigas oma elu sisse seada? Kas üldse suudetakse rutiini jääda, ühel kohal olla? Ja kui palju on neid mälestusi, mida pärast meenutada ja oma lastelastele rääkida, aga kas nendeni üldse jõutakse... Paneb mõtlema: mida olen mina oma elus näinud ja kogenud? Kui paljust ilma jäänud?

Märts ongi käes, kas ka kevad?

Selle nädala ilmad olid küllalt krõbedad, öösel 10 miinuskraadi, päeval säras päike. Aga tänane ilm on vastik, vihmasadu ja hall taevas. See nädal oli suisa lühike, sest kaks olid tasuta streigipäevad. 8.märtsi, naistepäeva veetsin koristades, keegi jalus ei kakerdanud, peale kassi ja koera. Voodialused, kapipealsed ja -tagused said tolmuimejat ja -lappi üle pika aja näha. Samuti sai riiulitel korda luua, asju õigetele kohtadele paigutada. Neli ja pool tundi läks kui lennates. Kust ma selle aja muidu oleks võtnud? Puhtas toas on hea olla, aga tee selleni on aeganõudev ja nõuab kättevõtmist. Mulle meeldib, kui päike koristamise ajal paistab, annab palju rohkem valgust ja energiat kui muidu. Teed veel akna paokile ja lased värsket õhku puhtaks pestud põrandatele. Ülimõnus! Pärast veel autasuks kohv ja koogitükk ning nende nautimine keset puhast päikeselist tuba.

Reedel oli mul õpilastega filmikoolitus:stsenaariumi kirjutamisest Peep Pedmansoni juhatusel. Päädis see väikese filmimisega. No jah, mina olin autojuht, kes sõidab alla ühe poisi, kes tahtis minna oma viimasele suitsule-sinna ta ei jõudnudki.

Igatahes terve öö tegelesin veel unes filmi tegemisega.

Tõnis Mäe elulooraamat õnnestus ka raamatukogust koju tuua. Poes on see üle 30 euro. Seda raha küll välja ei käiks. Imestama paneb see, et leheküljed on halli värvi ja säbrulise mustriga kaetud ning sinna peale on tähed trükitud, nii et raske on lugeda. Sisu oli päris sümpaatne. Mingit hingepuistamist ei toimunud ja laulja ei võtnud end nn alasti, saladusi ei paljastatud, klatši polnud, aga mulle meeldis see eluküpsus, mis sellest raamatust õhkus. Kui palju on Tõnis Mägi oma elu jooksul muutunud? Praegu tundus, et tasakaalu on ta saavutanud. Kui see oleks ilmunud näiteks 20 aastat varem, milline tema maailmanägemine siis oleks olnud? Ülesehitus oli natuke kaootiline, aga meeldisid lisatud laulusõnad, sest erinevatel aegadel kirjutatuna peegeldasid need kirjutaja arengut sellel ajal, sõnumit.

Streigile tagasi mõeldes oli minu jaoks ehmatav ikkagi kommentaatorite viha ja kadedus, lahmimine. Kui palju on selle taga enda ebameeldivad koolimälestused? Kui sa ikkagi selle töö raskusest midagi ei tea, siis kas on mõtet nii negatiivne olla? Kokkuvõtte loetust ja oma ühe nägemuse panin ka kirja:
Peaminister: Kuidas küll õpetajad aru ei saa, et raha pole?
Haridusminister: Raha saab juurde haridusreformi läbi viies (loe: maakoole sulgedes ja mammutlinnakoole luues).
Jürgen Ligi: 85 protsenti Eesti naistest saavad veel madalamat palka.
Kommentaatorid: mida need õpetajad virisevad? Kella kahest ollakse vabad, kolm kuud suvevaheaega, lisaks muud vaheajad, tasuta reisid lastega, ITIC kaardiga allahindlused jne. (Suisa unelmate töö?) Mida peavad tegema Maxima kassapidajad, kojamehed, hooldajad ja teised madalapalgalised?
REAALSUS : Ja mida teeb vaene õpetaja, kui ärkab streigipäeva palgata päeval? Mõtleb, vaeb: kas parandada see vihikuhunnik täna või jätta laupäevaks? Kohustusliku kirjanduse raamat tuleks ka üle lugeda, emakeelenädala üritused peab läbi mõtlema ja ette valmistama, õpikut pole veel ilmunud, tuleb tunniks materjal ise kokku panna jne, jne, jne. Ei, kasulik on need asjad täna ära teha, siis saab nädalavahetusel lihtsamalt.

Vihm ja lörts

Paar rida järjekordselt. Õues on see nädal olnud väga heitlik. Igal hommikul on hirm südames, mida see 31 km mulle täna pakub. Tuisku ja lumist teed, öösel külmetanud soola ja jääkonarlusi või suisa jääsära autotulede vihus? Valik pole minu, mis siis et ekstreemsused on mind alati külmaks jätnud. Tööle jõudes on käed rooli hoidmisest krampis ja huultel küsimus: "Miks ma seda teen?". Autosõidule krooniks on veel üha kõrgenev bensiinihind, arvad küll, et ei pane korraga paaki palju, et kindlasti hakkab hind langema, aga tegelikult on vastupidi. Nii et võtadki selle hinnatõusu juba "külma kõhuga" vastu, sest see on ületanud normaalsuse piiri.

Reedel käisin maavanema ja linnapea ühisel vastuvõtul. Taevast tuli paduvihma, segamini lörtsiga. Juba Tammsaare valgusfoori juures oli autode ummik. Kõrvalteed pidi sõites lasin nagu tankiga läbi pudruse tänava, vihmasegune lumi üle taeva lendamas. Mu armas pisike punn ei jäänud õnneks kinni. Aga kõrvalteed on ikka jubedad. Kontserdimaja ümbrus oli täis kohti otsivaid autosid ning kiirustavaid inimesi, kes üle märgade lumevallide ja läbi hiiglaslike lompide maja sissepääsu poole rühkisid. Üritus ise? Linnapea kõne ajal tundsid end pahandust teinud poisikesena, kes sarjata saab. Ausalt, ma pole ühtegi asja linna lõhkunud, pigem ei mahu mulle pähe, kes need inimesed on, kes nii teevad, ja prügi sorteerin ka päris usinalt. Väikeste laste emad lasen alati üle tee. Kas tõesti peab nende tublide inimeste südametele koputama, kes niigi ma arvan, südametunnistusega on? Maavanema jutt oli isiklikum, kantud sündinud pisipojast. Rosanna laulis ilusasti, ma usun teda, kui ta laulab, see tuleb südamest, on aus.

Neljapäevane aktus töö juures pakkus mulle rõõmu, sest luulekava õnnestus, no oli ilus ja pidulik, mulle meeldis. Nii tore, kui lapsed suudavad end vajalikul hetkel kokku võtta ja asja korralikult ära teha. Issand, kuidas ma selliseid hetki naudin. Minu isiklikud töörõõmud! Ja neid on tegelikult harva.

Nüüd lugemisest. Paar nädalat tagasi lõpetasin soome autori Elina Hirvoneni raamatu "Et tema mäletaks sedasama". Kokkuvõtvalt mulle meeldis. Mulle ei tundunud üldse, et autor oleks soomlane või tegevus kuidagi Soomes toimuks. Muidugi jäin mõtlema, kui palju on võimalik kirjutada raamatuid lapsepõlve painavatest tagajärgedest. Naistegelane ei suutnud unustada isa vägivalda, vaimuhaiget venda, kelle haigus võis alguse saada kodusest elust. Teise tegelase elule jättis jälje isa, kes pärast sõjast tagasipöördumist ei olnud enam tema ise, muutus vaimselt. Kurb ängi täis raamat. Täna lõpetasin ka ühe lihtsa lugemise- Tiina Rekandi "Krimmi päeviku". Autor kirjutas selles oma tööst eesti keele õpetajana Krimmi stepikülas Krsanodarkas. Ikka tõeline vene külaelu ja ega need lapsed sellest eesti keele õppimisest huvitatud polnud. Igasugune asjade ja dokumentide ajamine oli väga katsumusterohke. Lenini kujud igas suuremas kohas, aukudega peldikud nii koolis kui mujal, täis tuubitud koolibussid, peaaegu olematu Internet, pidevad elektrikatkestused, joodikutest külamehed. Nõukogude elust on ju mul ettekujutus olemas, aga kusagil elatakse niimoodi siiani.

Külm on, nii külm on

Külm nädal oli. Hommikul ligi 25 kraadi. Nädalavahetuseks lubatakse veel rohkem. Täna oli lühendatud tööpäev ja sain päris normaalsel ajal koju. Muidu mulle see päikesevalgus meeldib, ei tekita masendust. Kui puid oleks piisavalt, poleks ju ka viga, viska aga kaminasse. Elektriarvele ei taha mõeldagi. Õues liigun ainult autos ja toas hoian võimalikult kamina lähedale, nii et võib öelda, et see külm väga palju mind ei mõjuta. Aga pikaajaliselt hakkab vist rohkem häirima.

Täna sain teada, et üks tööga seotud sügisene üritus tahetakse rahatuks jätta. Alustasin juba võitlust, appi!-ise ma sellest midagi kasu ei saa, aga jälle ei arvata teiste tööst ja vaevast midagi. Saate nüüd oma töö tasuks kommikoti. Ime kommi ja ole rahul!

Ühe raamatu lugesin ka läbi, aga see on selline teos, mille jaoks peab aega olema. Selles põimusid unenäod, mälestused, tegelikkus. No, ei puudutanud mind. Aga keel oli ilus ja peategelaseks, jutustajaks oli geko. Tegevus toimub Lissabonis ja tuli meelde Beltrani raamat, millest ka siin kirjutasin. Nende raamatute õhustik oli sarnane, mõlemas toimus tegevus ühes vanas majas. Aga üks tsitaat ka: "Mõnedes inimestes avaldub juba väga varakult tõeline anne äpardumiseks. Ebaõnn rõhub neid kui kivi kaelas, mõnikord rohkem, teinekord vähem, ja nemad lepivad sellega kergelt ohates. Teised jällegi evivad veidrat kalduvust õnnelikkusele. Neid tõmbub sügavike sina, esimesi aga kuristikku langemise joobumus. Osa inimeste saatuseks on unistada, teised on sündinud tööd rabama- praktilised, töökad, väsimatud- ja on neidki, kes on nagu jõgi, liiguvad lähtest suudmesse jõesängist hetkekski lahkumata."

Täna põikasin ka raamatukokku sisse ja võtsin kaks raamatut, sest ime läbi on sel nädalavahetusel töid vähe parandada. Mida selle hirmkülmaga ikka muud teha kui teki alla sooja pugeda ja nina raamatusse pista. Täna päädis selline elukorraldus silma looja laskmisega. Nii et lugemisega kaugele ei jõudnud.

Pakane koputab aknale

Ja ongi talv käes, külma üle 10 kraadi ja päike sirab taevas. Aga hea on see, et see jube pimedus hakkab murenema- hommikuti ja õhtuti on JUBA valgem.

Üks töine kümnepäevak on seljataga: korraldamine, muretsemine, finaal, kaks päeva kontrolli, üleliigse vastutuse võtmist, järelaruandluse tegemist, mõningate vigade ilmnemine, mille vastu kohe ei oska midagi teistmoodi teha, sest neid tuleb ikka, püüa mis sa püüad. Ja enda õpilastel läks ju väga hästi? Suurest väsimusest ei oskagi rõõmu tunda, kardad, et keegi teine võib tõrvatilku rõõmu sisse visata. Lootsid ju ikka, aga .... kui see käes on, siis polegi seda head tunnet. Nii et selline mõistukõne, mis on lõpuni arusaadav ainult minu enda jaoks.

Paar lugemist ka, mis jäävad küll kuu esimesse poolde, viimasel ajal pole lugemisest midagi välja tulnud. Ajakirjanik Rein Sikk on mulle oma kujundliku kirjutamisviisi ja humoorika lähemisega alati meeldinud, aga raamatu lugemisel hakkas see ajakirjanduslik stiil natuke häirima. Kas see raamat "Minu..." sarja ka sobib, tekitas minu jaoks samuti küsimusi. Iseenesest oli tore lugemine, huumor päästab palju. Soomeugrilastest sai ka rohkem teada, aga polnud nagu sellist raamatut ühendavat telge. Raamat oleks nagu tükkidest kokku pandud.

Teine on siis Marques`i raamat. See, mis eestlastest ja Eestist oli kirjutatud, läks rohkem korda kui rahvusvahelistest probleemidest kirjutatu. No jah, poliitika pole just minu lemmikteema. Järgmist osa võiks ka ju lugeda, kui aega on ja raamatukogust kätte saab.

Reedel käisin eelmiste kolleegidega väljas "Sweet Rosie`s". Tore õhtu oli, sai palju uudiseid teada- naisterahva asi, kes kellest lahku läinud, kuidas kellegi lapsed elavad ja kes tuttavatest last ootab. Mõnest inimesest on tõeliselt kahju. Ja kahjuks peab ikka tõdema, mitte midagi pole siin elus kindlat. Täna paistab elus kuldne päike, homme müristab ja sajab vihma.

Täna oli kaltsuka külastus. Paar täitsa head leidu. Nii et minu ostlemismõnu on ka rahuldatud? Igaühele tema rahakoti järgi.

Kolmekuningapäeval

Lisan siia kaks pilti, mis on tehtud selle talve ühel ilusamal päeval 01. jaanuaril 2012. Muidu on ju tavapäraks saanud vihm ja pori, lisaks jubedad tuulehood. Päevarežiim on täiesti sassis: õhtul ei tule und enne kella ühte, hommikul magaks südamest kella kümneni. Mõnus on magada! Minupärast võiks inimesed ka endale talveund lubada. Tööasju olen ka nikerdanud teha ja muud vajalikku. Täna oli 3-tunnine koolitus linnas, mida olen juba kolm korda vähemalt kuulanud.

Käsitööd lootsin vaheajal rohkem teha, aga pole salli kudumisest kaugemale saanud, üks uus kampsun tahab ka huvitavamaks tuunimist saada.

Lugenud olen küll, nagu eelmine postitus näitab, ja üks viimase aja parimaid leide on Viivi Luige esseede ja artiklite kogumik "Kõne koolimaja haual". Parem kui "Varjuteater" minu arvates.

Kirjutasin enda jaoks üht-teist välja ja täna läksin ning ostsin endale ka selle raamatu Apollost (õnneks Pärnus veel oli!).

Seda raamatut iseloomustab 2 märksõna: mure looduse pärast ja tõrjutud mälestused.

Ja minu tsitaadid:

"Kirjutamata seadus"

Orjaajast pärit ahnus lööb jälle välja. See on ennegi välja löönud. Kui poleks olnud ahnust, oleks küüditamiste ajal olnud vähem pealekaebusi. Ahnus on sünnitanud olevused, keda on juba raske inimeseks nimetadagi, sest neil puudub empaatiavõime, häbitunne, aumõiste. Mida kõike ei olda valmis tegema, kui sest on kasu ja kui see midagi sisse toob.Seni, kuni need olevused kuskil vaikselt omaenda pugu täidavad, pole asi veel nii hull, hulluks läheb siis, kui nad saavad troonile. Selle tõu jaoks ei kehti ükski kirjutamata seadus. Jutt kirjutamata seadustest tembeldatakse eluvõõraste intelligentide virinaks. (Kellele ei meeldi, ärgu vaadaku. Meie lööme oma peldiku püsti!)

Kuni nii palju asju on Eestis selgeks rääkimata, kuni nad on uinunud olekus, sünnitab teadmatus koletisi, kes ainult TEADMATUSE varal sigineda saavadki. Kas isegi nii lihtsat asja peab LAHTI SELETAMA, et kultuuri või südametunnistust ei saa osta ühegi raha eest, ja et iseseisvat, vaba inimest ei saa sundida ükski võim tegema seda, mis on tema südametunnistusega vastuolus?
See ongi põhjus, miks osa raamatuid teatud aegadel ära põletatakse või puruks raiutakse. Kas peab lahti seletama, et see on sümboolne akt?! Mitte raamatuid ei raiuta ega põletata, vaid häbi ja südametunnistust. Et pealekasvavad põlvkonnad teada ei saaks, et häbi ja südametunnistus olid olemas.
Kultuur pole iluasi ega ajaviide, kultuur, seltsimehed, on rahvaste elu ja surma küsimus. See asi on kirjutamata seadus.

„Tõrjutud mälestused“
Kuskil meie rahva alateadvuses on pime kelder, kust kostab nuttu, oigeid ja roppu sõimu.Vahel pressivad vereplekid läbi värske krohvi. Kõik need asjad on avalikult lahti rääkimata.
Mis meie lähedastega tegelikult juhtus, seda me ei tea tänini. Alandus ja häbi on tõrjutud sügavale alateadvusse ja pärandatakse järgmistele põlvkondadele edasi, ilma et keegi enam teaks, miks Eestis valitseb vihkamise õhkkond ja miks üksteise kallal ilgutakse.
Kui üks eestlane teise kallal ilgub, siis on põhjus lahti rääkimata minevikus, allasurutud alanduses. Alateadlikult hakkab ohver matkima mõrtsukat, ja nii olemegi ohus, et meie rahvast saavad needsamad metslased, kes meid omal ajal piinasid ja alandasid.

Ka näiteks nn rebaste retsimine kuulub autori arvates sellesse valdkonda.
Veel meeldis Delfi kommentaariumi võrdlemine Viha- Allikaga.
„Kadunud kodu“
Viivi Luik rääkis Hando Runneliga inimese eluaegsest igatsusest oma lapsepõlvekodu järele. Et hilisemas elus püüab inimene alateadlikult luua oma lapsepõlvekeskkonda.
Hando Runnel on leidnud, et magamisgetodes ja paneelmajades üles kasvanud noored hakkavad looma keskkonda, mida nad peavad turvaliseks, mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse ja nii pöörduvadki nad looduse vastu, kuna see, mida nimetatakse „looduse iluks“, tundub talle võõras ja vastik.
Nii meenutavad need maltsa täis tühermaadele ehitatud papimajad lahti võetud Lasnamäed, kandes nüüd nime eramaja.
Samuti tekitab neis ebamugavust vaikus, sest et lapsepõlvekodud kostsid läbi ning see lärm tekitas pigem turvalisustunde.

„Vaene loom, kui inetu sa oled“
Imelik, et eestlasel ei olegi ühtainukest kodumaad, vaid on kaks, mis tähendab, et niisugusel maal sündinud ja kasvanud inimene peab olema vastuoluline nagu maa isegi. Või kahepalgeline.
Üks on talvine pale ja talvine kodumaa, teine suvine pale ja suvine kodumaa. Talvel vahemaad kasvavad, kõik kohad jäävad kaugele, olenemata autost ja mobiilist, sest ikka on teid, mis tuiskavad täis, ja ikka on kohti, kus mobiil ei võta. Talvel tuleb tsaariaeg tagasi, kompsude ja nutsudega eidekesed komberdavad ringi, tüdruku laps läheb vargile, viin viib hauda, magatakse vana palitu all ja põetakse tiisikust. Siin sa oled ja siia sa jääd.
Talvel on Eestis kõik inimese kätega loodud inetus alasti, ja seda on palju. Kõik need mustmiljon moonakamaja ja sigalat ja putkat ja kuivatit.
Siinkohal ei saa kuidagi mööda ühest pildist, mis on jumal-teab-mis aasta talvel nähtud Tallinna Keskturul. Selline pilt: väike vilets vanaeideke, keda tuul tõukab, püüab turuväravas libedal jääl kuidagiviisi püsti jääda. Siis järsku ta näeb hulkuvat kassi ja kutsub: "Kiiss-kiiss-kiiss."
Kass on niisama niru ja vilets nagu eidekegi, aga tuleb julgelt juurde, sest eidekesel on temaga head kavatsused. Nimelt kougib ta tuult ja tuisku trotsides oma nutsukesest välja kaks värsket räime, vaatab rõõmuga, kuidas kass neid kugistab ja räägib talle heldinult: "Vaene loom, kui inetu sa oled."
Täpselt sedasama võiks ka kass eidekesele ütelda. Must jää läigib, inimesed lähevad, karvamütsid kuklas ja suitsutatud loomaribid kaenlas. Minna pole kuhugi.
Igal pool on üks ja seesama must jää, kõle tuul, odavad majad ja pomin: "Vaene loom, kui inetu sa oled."