Ja ongi käes august. Kaks nädalat veel puhkust ja jälle töökeerisesse. Juulikuu viimastesse nädalatesse jäi kahe raamatu lugemine. Esimene neist Anton Nigovi "Harjutused", Tõnu Õnnepalu päevikuvormis Pariisis viibimise ajal kirjutatud raamat. Ei mingit helget suurlinnaelu, vaid 40se üksiku mehe elumõtte otsingud ja tagasivaade lapsepõlve. Nii nukker ja troostitu. Varem loetud"Fliandria päevikuga" sarnane. Mõlema raamatu lugemine ei läinud küll kiiresti, aga samas oli väga haarav, inimene kisuks oma hinge otsekui lahti. Samaealisena on samuti midagi äratuntavat. Tegelikult on lihtsalt huvitav teada ühe inimese arvamust maailmast ja erinevatest elunähtustest, inimestest.
Teiseks raamtuks oli B.Das "Päikesetõus Ameerikas"-aasta Bhutani Kuningriigis, kus peategelane viibis vabatahtlikuna, töötades haiglas füsioterapeudina. Ühelt poolt äärmine vaesus, mustus ja teiselt poolt kaunis loodus, iidsed tavad ja külalislahked inimesed. Arstiabi võimalused olid äärmiselt viletsad, elekter läks pidevalt ära, inimesed olid sunnitud tegema väga rasket tööd ja sellepärast ka rasked terviserikked. Samas olid võimalused inimeste aitamiseks viletsad. Füsioteraapias soojenduslambi all lesida ja oma vanu haigeid konte soojendada ja nii natukesekski oma valu unustada oli üks olulisemaid ravivõimalusi, kui ainult elektrit oli. Ometi ei jätnud see raamat nii head tunnet kui samas sarjas ilmunud Sueuri "Hotell maailma katusel"-viis aastat Tiibetis. Selle raamatu huumor ja absurdsus oli klass omaette.
No comments:
Post a Comment