Hurraa, puhkus!

Olen juba mitmendat päeva puhkusel ja tunnen end mõnusalt, ei mingeid tööga seotus kohustusi, tundide ettevalmistamisi, tööde parandamist- urrr! Ja ilm on ilus ja taevas nii sinine. No jah, eile oli küll kohustuste päev: pesumasinatäis pesu, pesu õue, triikima jne kaks korda, pluss veel vana triikimata pesu, lisaks natuke koristamist, söögitegemist, nõude pesemist, õues lillepeenral naatidega võitlust jne, jne.

Kui nüüd tagasi vaadata, siis teisipäeval, 22.06 olid lõpuaktused, kus ma pidin aktuse ajal teadustama ja käskkirja ette lugema. Nii et terve külarahvale vaatamiseks ma seal suures saalis seisin, aga sain hakkama. Ma ei tea, miks igasugused sellised "jõuproovid" minu jaoks nii muretsema panevad on, sisimas ju tean, et võtan vastu ainult selliseid asju, millega hakkama saan. Maksimalist? Jaanilaupäeval olime Martini ja Merlega Kuiel. Ilus soe ilm oli, aga õues suutsin olla ainult kella 11ni, sest kihulasi ja sääski oli nii palju, et nad ainult sumisesid karjas ümber pea.

25. ja 26. käisin hansapäevadel, tore üritus, rahvast oli Pärnu-suguse linna kohta meeletult. Selline suurlinna tunne tuli peale. Sellised üritused elavdavad ikka seda elu, palju tuttavaid nägi ka, eriti reedel.

Lugenud olen viimasel ajal ka. Üks vana võlg on "Mina, vandersell", seljakotituristina rändab autor Lõuna- Ameerikas ja iseloomustab sealset elu. Lõpuks on ka ise sellisest eluviisist väsinud.

Täna lõpetasin Arvo Valtoni "Saksofoni" 24 novelli. Hästi erineva sisuga, täitsa huvitav on novelle lugeda, igaüks omamoodi terviklik. Oli neid, mis meeldisid ja neid, millest lihtsalt silmad üle lasin. Aga paar tarkusetera novellist "Juhendaja". "Õnn on üks viiv õnnetuste jadas, aga ta värvib siiski su elu talutavaks. Õnne tuleb osata tunda ja seda annab ka õppida. Aga kui see oskus on juba praegu sulle kaasa antud, siis hoia sellest kinni" ja teine veel "Mida paremini sa ära harjud ka nende asjadega, mis algul näivad kas kahjulikud või täiesti mõttetud, seda enam leiad sa rõõmuvälgatusi oma elus ja ehk koguni südamerahu."

Ja veel üks selline ajaviiteraamat, kus meeldis see huumor, mille läbi peategelane oma elu kujutab. Fiona Neill "Noore ema pihtimused"
Lucy Sweeneyl on kolm poega, temperamentne mees ja tal kipub kodune majapidamine käest minema. Musta pesu virn oli viimati alla meetri kõrgune mitme aasta eest, oma mehega seksis ta viimati mitu kuud tagasi ning juba mitu nädalat kasutab üks ta lastest prügikasti tualeti asemel. Lucyl ajab üks õnnetus teist taga ning ta ei suuda hästi meenutada, miks ta oma eduka karjääri ja selge pea selle segaduse vastu on vahetanud. Lisaks hakkab üks tubli ja kodustatud isa (samuti koolist) Lucyle järsku väga ahvatlev tunduma ning lugu läheb õige hulluks, kui oma lapse toovad Lucy lapse kooli tõelised kuulsused. Väikesed süütud valed kuhjuvad järsku koledal kombel ja ees paistab vältimatu katastroof - või ehk siiski mitte...