Sunday, August 29, 2010

Horvaatia- reis hingele

Reisist on möödas juba 2 nädalat, lõpuks leian aega ka sellest kirjutada. Välja sõitsin 7. augustil kell 6. 45 Pärnu hotelli eest, buss tuli Viljandist hilinemisega, nii et kell 7.15 jõudis kohale. Sain enda käsutusse terve pingi st 2 kohta, pika sõidu jaoks mugav. Esimene päev oli siis peamiselt sõit ja sõit. Pikkamisi selgus, et meie seltskonna keskmine vanus oli umbes 60, mina olin nooremate hulgas, minust noorem oli üks ema oma lapsega ja üks gümnaasiumi lõpetanud poiss. Giidiks oli Inger Stina Palmet.
Läti rahvuslill on karikakar ja rahvusputukas kaksiktäpp-lepatriinu. Leedus traditsiooniline peatus 17. kilomeetril. Poolas keerasime kella tunni võrra tagasi. Poola on läbisõitmiseks ikka suur ja igav maa, täis kummalisi reklaamtahvleid. Teed on küll palju paremaks läinud. Käis hoogne viljalõikus. Üks kolmandik toonekurgedest pidi elama Poolas, neid on seal tõesti palju. Varssavis olime ummikus, äärelinn on seal ikka väga räämas, kesklinn aga päris euroopalik. Ööbima jõudsime kella 10ks sealse aja järgi. Hotell poolalik: katkised, kuid puhtad linad, vannitoas läks pirn läbi, üle tee oli vabaõhukino, kus käis paras lärm ja räuskamine, hiljem hakkas vihma sadama. Uni 23. 15- 5.45. Kuna bussi õhkpadi oli eelmisel päeval katki läinud, sõitsime välja kell 9.00. Ilm oli jahe, 18 kraadi, kohati sadas vihma. Sellel päeval läbisime siis Tšehhit ja siis Austria oma väikeste majakeste, mägede ja arbuusipõldudega. Ööbimine Grazis. Läbisime 10km tunneli, kus võis 100ga sõita. Ööbimiseks tõusime kottpimedas 1200 meetri kõrguseni. Hotell oli armas, oli üksi toas.

Järgmisel hommikul kell 9 olime Sloveenias. Kõigepealt külastasime Postojna koopaid, mis on 5 km ulatuses inimestele avatud. Väga vägev vaatepilt, muinasjutuline, sajandite jooksul looduse poolt loodud imed, sarnanesid need näitusesaalidele oma võimsate skulptuuride ja kujudega. Pildistada seal ei tohtinud. Veel käisime Predjamski koobaslossis. Väljaspoolt huvitav, seest tavalisem.
Edasi sõisime juba Horvaatia poole ja ööbisime ilusas kohas mere lähedal Opatijas. Õhtul väike jalutuskäik ja veinijoomine rannakohvikus. Rahvast oli palju ja elu käis.


Järgmisel päeval külastasime Horvaatia suurimat saart 409 ruutkilomeetrist Krk saart, mida ühendab maismaaga sild, 16. sajandist on saar horvaatide all. Krk linn kujunes keskajal, seal on riismeid roomlaste ehitistest ja termidest. Muidu see saar midagi erilist polnud, meenutas tõesti natuke Hiiumaa Kassari maastikku, ainult seal olid kadakate asemel teised pinnakattetaimed ja puud. Edasi sõitsime Spliti suunas.

Järgmisel päeval sõitsime juba kohaliku bussiga, sest meie bussil mikrofon, makk ja telekas enam ei töötanud. Splitis on imperaator Dioclataniuse palee, mis on paremini säilinud palee Rooma maailmast ja selle võimsa ehitise sai ta valmis 10 aastaga. Seal asuvad erinevad templid, kellartorn, erinevad väravad, kõik on ümbritsetud paksu müüriga.
Edasi sõitsime juba 350 km kaugusel Dubrovnikusse, mis on üldse üks tähtsamaid turismisihte. Alles 1991. aastal pommitati seda Jugoslaavia vägede poolt. Seal on siis vana linnakeskus, mis on ümbritsetud kohati 6 meetri laiuste ja 1940 meetri pikkuse linnamüüriga. Eriliseks teeb selle koha veel see, et seal ülemistel korrustel elatakse veel praegugi, aluspesu rippus rõõmsalt kitsaste tänavate kohal. See oli päris kena koht, aga aega oli jälle väga vähe. Käisime ka söömas.
Õhtul hilja jõudsime tagasi. Aga sinnasõidul olid imeilusad Aadria mere äärsed vaated, kaljused mäed jne. Väga- väga lummav, istud ja ahmid seda ilu endasse.
Ööbisime 3 ööd Troginis sellises suures kahetiivalises nõukogudeaegset hotelli meenutavas maja, mis oli küllalt räämas, vesi tilkus kraanidest, konditsioneeri polnud. Aga see oli mere lähedal, merekohinat oli kuulda tuppa ja väljas saagisid ritsikad, nii et see oli suisa kõrvulukustav. Õhtuti olid rannas avatud poed ja baarikesed, elav muusika. Elu käis.
Järgmisel päeval läksime laevaga merele ühe teise rühmaga koos, nii et oli küllalt kitsas. Käisime kahel saarel. Esimeses kohas oli veepõhi nii teravate kividega, et vette minna ei saanudki, siilikuid nägime ka vees. Võtsime pool tundi päikest. Nägin ka õitsvat kaktust aias kasvavat. Järgmises peatuskohas toimus kalapiknik ja siis läksime randa. Seal sai juba ujuda. Hästi ruttu läks sügavaks, aga vesi oli nii ilus sinine ja läbipaistev, soolane. Hästi mõnus oli seal, isegi meie pensionärid lõbutsesid täiega, võtsid laulugi üles ja tegid kividega saatemuusikat. Päikest sai ka, nina oli õhtuks punane.
Järgmisel päeval sõitime Plitvise rahvusparki- 300 ruutkilomeetrit ja 1949 loodud, kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja 1979. a peale. Seal on 16 järve. Läksime seal mitu kordsa valesti, nii et mul on tunne, et midagi väga ilusat jäi veel nägemata. Kõige rohkem jäi meelde läbipaistev vesi, nii et kõik kalad olid näha. Ja muidugi need kosed, mis ülevalt alla tulid. Päris palju oli vaja seal käia jalgi.
Zagreb võttis meid vastu paduvihmaga, nii et planeeritud kesklinna jalutuskäik jäi tegemata. Muidu on see linn väga nõukogulik ja räämas.
Ungari, meie sugulasrahvas ja Euroopa Liidu riik, võttis meid vastu ebameeldivalt, intsident piiril, tunniajane ootamine ja siis algas paduvihm. Jõudime Balatoni äärde pimedas, äike lõi. Kui tuppa jõudsime, lõi äike jubeda kärakaga hotelli lähedal olevasse masti. Hommikul tõusime hästi vara, Balaton oli udus, midagi silma paitavat küll polnud.
See päev oli üks jube-jube sõitmine, läbi Ungari ja Slovakkia. Ungaris oli kaubakeskuse peatus. Hinnad on seal küllalt madalad, aga rahakurss väga madal. Ostsin 7900 Ungari raha eest, meie rahas üle 400 krooni. Slovakkias oli vähemalt loodus väga ilus, mäed ja suusahotellid. Varssavi lähedale hotelli jõudsime pärast keskööd. Väga armas pisike korralikult remonditud hotell oli kusagil bensiinijaama juures. Hommikusöök oli ka hea, sai mitut erinevat salatit, hommikusest saiast oli juba kõrini.
Ja viimane päev- Poola, Leedu ja Läti. Koju jõudsin üheksa ajal. Järgmine päev kell 11.30 pidin juba olema Tallinnas koolitusel. Aga reis, mis alguses oli täis kõhklusi, oli imekaunis ja andis väga palju energiat, ma ei kahetse üldse, et üksi selle tee ette võtsin.

No comments:

Post a Comment