Wednesday, July 28, 2010

Jälle aasta vanem

Eile sain aasta vanemaks. Mäletan, kuidas lapsena sai neid sünnipäevi oodata, nüüd pigem jätaksin vahele. Sünnipäev möödus rahulikult, õhtul grillisime pereringis. Imelik oli see, et Merilil ja Mergol polnud mu sünnipäev isegi meeles, igatahes nad ei helistanudki mulle. Kurvaks tegi... Ilm oli lämmatavalt palav ja enne 12 öösel oli ümberringi äike, mis lõi taeva täiesti valgeks, müristas, aga õnneks mitte päris siinsamas. Naersin, et see on minu sünnipäeva ilutulestik looduse poolt. Sünnipäeva eelsel ööl nägin unes, kuidas ma magamistoa voodit sõnnikuga vooderdasin....??? Täitsa kreisi! Sõnniku nägemine unes tähendab edu, nii et ei tea, kust otsast see nüüd tuppa astub.
Nüüd aga loetud raamatutest, mida jälle terve hunnik kogunenud. Üks reisikiri Indrek Jääts
"Aasia päevikud" Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani

Apollo tutvustus: See raamat on võrsunud kahel Aasia-reisil saadud eredatest elamustest meie omast sootuks erinevast elust. Tähelepaneliku vaatlejana jälgib autor kohalikku elu ja vahendab seda lugejatele, mille muudab eriti huvitavaks tema laialdane teadmistepagas ajaloolase ning etnoloogina. Autor püüab uurida kaasaegse tegelikkuse erinevaid aspekte ning võtta maailma sellisena nagu ta on: kogu tema kirevuses ja vastuolulisuses.
Neil, kes samuti esimest korda Põhja-Indiasse või Lõuna-Hiinasse minemas, võib siit küllaga praktilist kasu tõusta, sest raamatus antud pilt neis piirkondades lihtsat „individuaalturisti” eesootavast on üpris realistlik. Kõik ei pruugi olla alati meeldiv, ent tähelepanuvääriv ja huvitav ikkagi.
Indiaga olen tuttav juba Lii Undi raamatute kaudu ja ausalt öelda ihaldusväärse kohana see mulle ei tundu, see suhtumine valgesse inimesesse ja pidev pettasaamisoht, rahvamassid ja pidev tülitamine. Aga raamat oli täiesti loetav ja informatiivne, nii et kel endal selline reis ees, saaks abi küll.


Kiitsin siin paar postitust tagasi Kukumäe elulooraamatut, nüüd jätkan samaga, aga raamatuks on "Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul" Sellele raamatule on lähenetud südamega, endale kirjutamise ajal kaasa tuntud ja südant valutatud. Kreismann on pärit väikesest kohast Talist ja see nagu on tervet tema edasist elu mõjutanud, hästi raske on suurlinna eluga kohaneda, kui su taust on hoopis midagi muud. Ja kui palju mõjutavad meie maailmavaadet ja edasist elu meie lähedased. Huvitav oli ka kooselu Mati Undiga. Kahte asja ei saa hästi teha: lapse jaoks olemas olla ja samal ajal suurepärane näitleja olla.


Järgmiseks raamatuks oli Hille Karmi "Midagi head", mis koosnes erinevatest juttudest, mis käsitlesid peamiselt naist ja tema igapäevast elu, tema valikuid ja unistusi, mõtteid. Tihti tegi just lõpp sellise väikese pöörde sisse. Alguses ei olnud nagu minu raamat, aga lõpus tõdesin, et päris armas, selline positiivsus jäi kõlama. Autor on väga hea elu ja inimeste vaatleja minu meelest ning elukogemus ja küpsus mängib ka kaasa.


Nii et lood elust enesest.


Viimaseks raamatuks sel korral Varraku sarjast Moodne aeg Llouyd Jonesi raamat "Mister Pip" Päris loetav raamat jälle, sõjakoledused tulevad sisse.
Apollo tutvustus ka: Lopsakal troopilisel saarel, mis õhust paistab väike nagu lehmakook keset üüratusuurt sinist ookeanitaevast, loeb viimane valge mees käputäiele lastele Dickensi „Suuri lootusi”, sellal kui kodusõja püssiragin painavalt läheneb…
Kuid lugedes saarel improviseeritud koolitundides lastele „Suuri lootusi”, avab mister Watts neile teise maailma – maailma, kus pole mässulisi, kus pahad räägivad nagu mereröövlid ja kus leidub üks sepikoda, kuhu lapsed võivad pageda öötundidel, mil hirmuärev sõjaootus kõige vähem asu annab. Sõja liginedes kasvab lugu mister Pipi suurtest lootustest laste ellujäämiselooks keset kasvavat kaost – looks, mis napi, kuid rabava poeetikaga põimib kokku mustade ja valgete lood ning rajab väljapääse seal, kus kõik näis olevat hävinud.
Romaani autor, Uus-Meremaa kirjanik Lloyd Jones kattis 1990. aastatel ajakirjanikuna Paapua Uus-Guinea Bougainville’i saare kodusõda, saades seal kogemusi, mis said aluseks „Mister Pipi“ kirjutamisele.
Romaan võitis 2007 Commonwealthi auhinna ja sai samal aastal Man Bookeri auhinna lühinimekirja.:

No comments:

Post a Comment