Suvi jääb seljataha

Jälle olen selle postitusega viivitanud, aga nüüd saab see tehtud. Augustikuu viimaste päevade ilmad oleks nagu suve viimased paitused: nii mõnusalt soojad on need olnud. Aga õhus on juba sügist, ööd on kargemad ja muru hommikul kaua märg. Pesu ei kuiva enam endise hooga.
Tegelikult mulle see suvi suisa meeldis oma paraja soojuse ja vihmaga (minu jaoks). Tapvalt kuumi ilmu oli vähe. Rannas käisin augustis, päike kõrvetas veel üllatavalt agaralt.
13.-20. juulini olin Soomes õe juures, seal olid küll ilmad vihmased ja jahedad, aga jalgrattaga sai linn läbi sõidetud ning ostelda ka parasjagu.
Juulikuu lõpus käisid külalised minu natuke ümmargusemal sünnipäeval. Vanad head kolleegid pole mind unustanud.
Eile viisin oma suure pojakese jälle Tartusse tarkust taga nõudma ja ise alustan selle kiire karusselliga ülehomme.  Enne harisin teda veel natuke kultuuri poole pealt, käisime vaatamas NO teatri etendust "Pedagoogiline poeem". Kuna olen NO käekirjaga juba tuttav, siis need kohustuslikud elemendid (vesi, üks "äge" ropendamine, alasti laval olemine, pikad stseenid jne)  enam nii raputavad polnud. Marika Vaarik, mu lemmik, ja noored olid head, tükk nõudis neilt väga tugevat füüsilist treenitust.
Palju oli seekord tuttavaid. Pool saali oli õpetajaid täis.
Nii et hüvasti, suvi!
Ja minu augustikuu lugemised.

 87-aastase Heljo Männi III mälestusteraamat on minu arvates parem kui eelmine, aga eks raske vist on autoril ikka, et ta end kordama ei hakkaks, kuidas täpselt meeles pidada, mis juba kirja pandud, mis mitte. Aga nende luuletustega, mis vahele olid pistetud, ma küll rahule ei jäänud, tase tundus  kuidagi punnitatud ja kaheldava väärtusega.







Mika Keräneni "Minu Supilinn" oli helge ja positiivne raamat.  Minu jaoks polnud selles raamatus mitte Supilinn nii oluline kui hoopis noore mehe kujunemislugu ja sobitumine Eesti ühiskonnaga. Ja kui kõik see on ausalt ja humoorikalt kirja pandud, siis on tulemuseks selline mõnus ajaveetmisraamat. Tore, kui meil on inimesi, kes muretsevad sellepärast, et see heas mõttes aguliõhustik ja tagahoovid oma kuurikeste ja pesukuuridega säiliksid. Looksid oma rahuliku ja väikelinliku miljöö, kus pole rahal ja rikkusel nii suurt tähtsust.



Riikka Pulkkineni esikteos „Piir” ilmus augustis 2006. Riikka oli teose ilmumise ajal 26-aastane, oli õppinud aasta filosoofiat Oulu ülikoolis ning liikunud sealt edasi Helsingi ülikooli filosoofiat ja kirjandust õppima.Debüütromaan “Piir” ilmus 2006. aastal. Raamat sai kriitikutelt ülisooja vastvõtu, kandideerides muu hulgas ajalehe Helsingin Sanomat kirjanduspreemiale. Vaid aastaga müüdi raamatut 40 000 eksemplari. 2007. aasta alguses sai raamat Akadeemilise raamatukaupluse debütandipreemia, samuti Gummeruse kirjastuse Kaarle-preemia, mida jagatakse Soomes juba alates 1970. aastast.
“Piiri” puhul on kirjanik hämmastanud nii kriitikuid kui ka tavalugejaid oma sundimatusega eri vanuses inimeste hingeelu kirjeldamisel. Selles kergesti loetavas romaanis käsitletakse raskeid teemasid nagu eutanaasia ning teismelise ja täiskasvanu vaheline keelatud suhe. Noore kirjaniku kohta on teos uskumatult elutark, kirjeldused on napid, aga tabavad, ning karakterite avamine hämmastavalt täpne. Teose ilmumise järel on üha uuesti küsitud, kuidas üks noor naine on osanud mõelda ennast nii erinevate inimeste kehasse, kust võtab ta kogemuse, et neid mõista?
Riikka Pulkkineni raamat "Piir" oli ka huviga loetav. Räägibki piiridest. Kus on piir täiskasvanud õpetaja ja alaealise  armastusest unistava neiu vahel? Millega nende suhe lõpeb? Noore enda piirid? Vanema piir lapsega suhtlemisel? Väikese tüdruku piir?