Tere,blogi, üle pika-pika aja

                                   Asun siis võlgasid likvideerima. Eks alguses sai blogi ikka selleks loodud, et saaksin hiljem mingi ülevaate raamatutest, mida olen lugenud. Mõte oli hea. Nüüd tagantjärele panen üles siis septembrist detsembrini loetu. Kuna tööaeg on olnud (nagu ikka) kiire, siis lugeda olen vähe saanud. Õhtul lihtsalt silm vajub kinni või ei suuda enam sisule kaasa mõelda ja nii jõuavadki tihti mu lauale sellised kergesisulised raamatud.
Kuna aeg on limiteeritud, siis annan lihtsalt hinde ja väikese kommentaari.
"Minu Tšiili" koolilapse 3, meie vanusevahe on liiga suur.
"Minu Toba" hinne 4-, tegelikult on päris kurb, satud vabatahtlikuna ühte pisikesse mitte midagi ütlevasse kohta. Muidugi inimesed on ikka huvitavad ja teistsugused ning ettekujutuse vaeste elust saab.  "Minu maailmameri" hinne 4. Imetlen inimeste julgust nii rasketes oludes end proovile panna. Olla üksi keset ookeani tormide vallas.
"Pandora Kongas"  hinne 5. Lummav raamat, oleks nagu ulme, aga pole ka. Tegevus võtab ootamatuid pöördeid. Ma pole üldiselt selline fantaasia- ja ulmesõber, aga see raamat lihtsalt on nii teistsugune.
"Plahvatus" hinne 4. Huvitav teema, arsti abikaasa on enesetaputerrorist ja alguses tundub see mehele nii arusaamatu ja mitteusutav, aga aegamisi hakkab selguma, et ta ei tundnudki seda naist, kellega koos elas.

Ja nüüd üks pikem kirjutis.

Kõige rohkem meeldis "Minu ...." raamatutest Kaja Kahu poolt kirjutatud  „Minu Guatemala“.

Sellest raamatust õhkus armastust ja soojust selle riigi ja inimeste  vastu. Ja nagu autor ise ütleb, et need olid õnnelikud aastad, siis lugejana ma usun seda, ta suudab selles mind veenda. Samas on tegemist riigiga, mille kohta paljud eestlased kindlasti peaaegu midagi ei tea. Minugi eelteadmised olid ähmased, pähe turgatasid vaid sõnad: soe, kohv, vaesus.

Mulle tundub selle raamatu põhjal, et sellel riigil on kaks poolt: kuritegelik, hirmutav ja soe ning sõbralik. Autor puutus kokku eelkõige selle õnneliku poolega,  kuritegelikud faktid jõudsid temani õnneks ainult kellegi teise kaudu. Aga see, et sul peab väljaminekuks olema ihukaitse ja nende kohtade arv,  mida sa külastada saad, on piiratud, näitab, et tegelikult võib su elu ohus olla. Peategelaseni jõudis see teadmine alles pikkamööda.

Nii selles kui teisteski selle sarja raamatutes ilmneb, et tegelikult ei tähenda vaesus ju seda, et sa oled automaatselt õnnetu. Pigem tulebki inimesel osata rõõmu tunda väikestest asjadest ja nautida igat päeva, mitte ainult sellele lootma jääda, et ehk homne tuleb parem.  Ka Kaja Kahu räägib raamatus sellest, et see koht õpetas teda teisiti mõtlema ning oma väärtushinnanguid muutma.

Huvitav oli jälgida ka seda, kuidas need ihukaitsjaist poisid, kellega Kahude perekond lõpuks hästi läbi sai, muutusid. Kindlasti olid nad alguses  segaduses, kui nende tööandja neisse hoopis teisiti suhtus, nagu nemad eeldasid ja ootasid,  ning neid  rasketesse olukordadesse pani, näiteks kutsus söögikohta „kõrgema klassi“  inimeste hulka sööma.

Mulle on alati meeldinud reisida või lugeda sellistest kohtadest, kus on võimas loodus. Nii tekitas see raamat minus soovi näha ise neid vulkaanilisi mägesid, vihmametsi ja vaateid, kus „vikerkaar saab oma värvid“.

Praegu halli  ja lörtsist Eestimaa talve taludes teeb kadedaks  Guatemala kliimagi, mis on kogu aasta kestel mõnusalt 25 kraadi juures, mitte ka liialt soe. Nii et poest pole mõtet termomeetrit otsida ja ilma kohta neil eraldi sõna polegi.

Kaja Kahu oli selles riigis koduperenaine ja tema päevad möödusid keelt õppides, tennist mängides ja osteldes, võõrastega suheldes. Mina oleksin tahtnud teada saada ka seda, kuidas tema tütrel sealne koolielu möödus, mille poolest erines Guatemala kool meie omast. 

Eks „Minu...“ sarja raamatuid lugedes ongi huvitav jälgida, mida üks või teine võõral maal oluliseks peab ja millist maad tahab lugejatele näidata. Kas keskenduda selle riigi probleemidele või muredele või näidata selle koha päikeselist poolt?  See on autori valik. 

Mulle see raamat meeldis ja kindlasti on minu teadmised selle riigi kohta nüüd suuremad.