Puhkus- ilma kohustusteta ja pakiliste töödeta, hea küll, poes tuleb vahelduseks käia ja süüa ka vaaritada, eriti, kui kõik kodus on, noh ja natuke koristada tuleb ka. Aga muidu ei teekski mõnel päeval midagi, vaatan sinist taevast ja valgeid pilvi oma lemmikkohast- aiakiigelt, nuusutan ja naudin suvelõhnu. Küll on minu jaoks eriline päikeselise männimetsa lõhn, see on kusagilt lapsepõlvest minu sõõrmetesse jäänud ja naudin seda südamest, kui koeraga metsas jalutan või rattaga sõidan. Minu meditatsioon. Oma osa mängivad selles muidugi ka suvised õitsejad. Ma ei teagi, kas tunda end natuke halvasti, kui õde helistab ja räägib, et üks töö ajab teist taga varahommikust hilisõhtuni ja ... mina tuierdan niisama majas ringi, kui tahan, loen midagi, kui tahan, vaatan telekat, tegelen käsitööga. Aga sellist aega iseendale on tõesti ainult kuuke, poolteist, siis tuleb jälle oravarattasse asuda.
6.-11. juulini olin Soomes õekese juures, šoppasin südamest ja väsimuseni, nii et nüüd on tükiks ajaks see vajadus rahuldatud. Midagi pole teha, sealt lihtsalt leiab paremaid pakkumisi ja valikut. Sõitsin esimest korda Soomes rongiga. Väga mugav ja see 290 km möödus kiiresti. Kui pilet varakult ära osta, pole ka hind tappev. Muidugi, kui ma Helsinki kesklinnast mööda munakive raske kohvriga sadama poole vurasin ja natuke ära eksisin, siis polnud see eriti mõnus. Kohver otsustas selle vaevalise teekonna peale otsad anda, mingid torud olid igatahes lahti ja sisemus mingeid plastmassist killukesi täis, aga eks näeb, saab temast veel asja või ei.
Nüüd elame siis kuumuse lainel. Rannas olen ka käinud, et natuke ikka pruuni jumet ka peale saada, kuigi kuuma päikese käes peesitada on minu jaoks selline tegevus, mida eriti nautida ei oska. Üle 1,5 tunni ma seda kuidagi teha ei suuda. Aga rannas hakkab päike palju paremini peale kui 1 km kaugusel koduaias. Vesi on ka lõpuks ujumiskõlbulikuks (soojaks) läinud.
Lugenud olen ka:
Ruth Gilmartin elab koos väikese pojaga Oxfordis ning on harjunud mõttega, et tema ema on natuke veidra käitumisega ja üsna kinnine naine, kes siiski aeg-ajalt lapselapse meelsasti enda juurde võtab. Ühel päeval aga leiab Ruth emale külla sõites, et tolle käitumine on veidram kui tavaliselt ning kui ta lahkuma hakkab, annab ema Ruthile ümbriku täiskirjutatud lehtedega ning palub, et tütar need läbi loeks. Ruth sõidab koju, avab ümbriku ning talle saab osaks elu suurim vapustus. Selgub, et tema ema nimi ei ole mitte Sally Gilmartin, vaid Eva Delektorskaja ning ta on pooleldi vene, pooleldi inglise päritolu kunagine Briti salateenistuse spioon. Boyd jutustabki edasi paraleelselt ema ja tütre lugu, nii et lugeja ees avaneb pilt Briti salateenistuste tegevusest USA-s Teise maailmasõja algaastatel. 1940. aastatel poolelijäänud suhted ja klaarimata arved saavad lõpuks õiendatud 1980. aastate Oxfordis.
Põnev lugemine ajaviiteks (hinne 4), kuigi tütar ei jätnud nii erilist muljet, kuna kahe tegelase elukirjeldus vaheldus, siis pigem tekitas huvi see põnevam pool. Samas ei saanudki eriti aru, milline ema oli Sally oma tütrele olnud. Minu arvates polnud selles vanas naises enam seda spioonile omast iseloomu, kes ta tegelikult noorena oli.
See tõeliselt külluslik romaan näitab, et kirjandusteadus ei ole sugugi kuiv ja igav – kaks kirjandusteadlast, Maud Baliley ja Roland Michell, kohtuvad, sest neile näib, et nende uurimisobjektide vahel on olnud seni avastamata lähedane tutvus. Roland uurib kuulsa Victoria-aegse luuletaja Randolph Ashi loomingut, Maud aga tagasihoidlikuma ja rohkem varju jäänud Christabel La Motte’i muinasjutte ja luulet. See, mida nad avastavad, ähvardab pea peale keerata kõik, mida oli neist luuletajatest seni teada. Nende uurimistöö muutub neile isiklikult oluliseks ning nad leiavad end ammu elanud ja kirjutanud inimeste elu ja loomingu lummas.
Seda raamatut on kriitikud palju kiitnud, aga mind see nii ei köitnud. Hästi keeruline ja aegavõttev raamat, vaheldusid erinevad ajad, tegelased, kirjad, kirjanike looming, teiste tegelaste elu. Need olid nagu mingid mosaiigikivid ja sina lugejana pidid tervikliku pildi kokku panema, et sa terve loo saaksid kokku konstrueerida. Seda võib küll öelda, et meisterlikult kirjutatud raamat.
Kui luuletaja Mia Fredrickseni abikaasa palub pärast 30 aastat kestnud abielu pausi, kuna tal on suhe kauni prantslannast kolleegiga, murdub Mia vaim. Hullumeelsus annab maad raevule, mida naine sõidab maandama oma lapsepõlvekoju. Järk-järgult laseb Mia end tõmmata teiste eludesse: eaka ema hakkajad sõbrannad, nooruke kahe lapse ema naabermajast, salalikud teismelised tüdrukud tema luulekursuselt. Meesteta suve lõpuks teab Mia, mille nimel tasub võidelda – ja kelle määratud tingimustel. „Meesteta suvi“ on provokatiivne ja intelligentne tragikomöödia naistest ja tüdrukutest, armastusest ja abielust ning igipõlisest sugudevahelisest võitlusest
Võis lugeda (4), peategelane oskas huvitavalt ja analüüsivalt asju ja inimesi kirjeldada. Selles oli hästi palju irooniat.
Chris, Genesise kunagine trummimees, jättis oma bändi ja asus tööle lambapügaja ja reisikirjanikuna. Kui temast oleks saanud kuulus rokkstaar, poleks ta ehk mitte kunagi ostnud abikaasa Anaga mägitalu Andaluusias, mäelapikest täis oliivi-, mandli- ja sidrunisalusid, mis asub valel pool jõge ning kus puuduvad juurdepääsutee, vesi ja elekter. Siis aga oleksime meie ilma jäänud haruldaselt naljakast lugemisest ja muljest, et talupidamine Hispaanias on ilmselgelt mõistlik mõte.
Minu järjekordne e-raamat. Hästi humoorikas ja mõnus lugeda. Ainult liiga ruttu sai läbi. Nii et selline mõnus ajaviitmise raamat. Kahjuks polnud teist osa raamatukogus saadaval. Mulle meenutas see autor natuke Durrelli, kui ta erinevaid situatsioone ja huvitavaid inimesi enda ümber kirjeldas. Mõni võis küll paras suli olla, aga autor suhtus ikka temasse armastusega.
No comments:
Post a Comment