Jõulud ongi käes

Sügisvärve ma armastan, aga november on minu jaoks kõige raskem aeg, sügisene kaamos. Pimedus väsitab, sopp ja vihm väsitab. Kellakeeramine väsitab. Detsembris toimub väike muutus, kuigi pimedus on samasugune, muutub olemine natuke lihtsamaks. Mulle meeldib jõulueelne aeg rohkem kui jõulud ise. Sellel aastal oli kuidagi natuke rohkem aega, nii et jõulutuled said advendiajal ikka üles. Mulle meeldib, kui selles pimedas ajas näed oma majale lähenedes värvilisi ootavaid tulekesi. Kui terve küla oleks nii kaunistatud, oleks seda jõulu ka rohkem tunda.
Veel meeldib mulle valida jõulukaarte, mida ma ikka veel välismaa sugulastele ja mõnele teisele ka saadan. Õnneks valikut on, aga alati ei tule kõik kohad meeldegi, kus neid olla võib. Sel aastal märkasin, et raamatupoodides on päris suur valik ja hinnad odavamad kui postkontoris. Ühes kontoritarvete poes olid ka armsad kaardid, aga mul olid juba eelnevalt kõik ostetud. Nii ma seisan selle valiku ees ja mõtlen: see kaart sobib Rootsi, see õekesele Soome. Mingil ajal panin tähele, et mulle meeldivad igasugused linnukestega kaardid.
Tore on ka postkastist kaarti leida, näha, milline kaart kellelegi on meeldinud ja et ta just selle on minu jaoks valinud.
 Piparkoogitainast olen ka juba mitu aastat ise teinud. See lihtsalt on parem. Küpsetamine enam mulle nii ei meeldi, aga M abiga sai eile ka see tegu ette võetud. Kuuse kaunistamise rõõm pole ka enam see mis lapsena. Aga samas kuusk ise peaks ikka olema.
Mulle meeldib veel ise väikseid jõulukingitusi nikerdada, Nii valmisid õele siilikujulised pajalapid, vildist tegin kassiga järjehoidjaid ja riputatava linnukese. Nad pole küll midagi erilist, aga nende tegemine võtab omajagu aega. Aga see protsess ise on nauditav. Selleks peab ainult aega võtma.
Mis mulle jõulude ajal ei meeldi? Kauplustes käia, sest parklad on autosid täis tuubitud ja rahvamass tungleb sees. Olen valinud sellised varasemad ajad, et saaks oma ostlemised rahulikumalt ära teha. Toidujaht ka ei meeldi, aga sellega tuleb leppida. Ma ei kujuta ette, et minu meespere jõuluõhtul tervislikku kõrvitsasuppi helbiks ja magustoiduks näiteks võimalikult väherasvast porgandikooki näsiks.
Veel ei meeldi ajakirjanduse kohustuslikud jõuluteemalised kirjutised, mida saaks ju aasta-aastalt copy-pastida. Näiteks ülesöömise jms teemad.
Kuna viimane kirjutis oli suvel, siis hakkan aegamisi oma raamatuid jms meenutuseks üles panema. Blogger ei taha minuga koostööd teha ja eile keeldus pilte laadimast.
Minu teatriskäigud kõigepealt:
Vanemuise "Madisoni maakonna sillad" septembris. Kuna raamat kunagi loetud ja film vaadatud, siis oli huvi ka etendus ära vaadata. Kahjuks polnud peategelased minu kujutluspildi järgi. Lugu ise oli lihtsalt üles ehitatud. Üllatusmomente polnud. Võis vaadata, aga ei midagi erilist.

Novembri alguses käisin Linnateatris "Hamletit" vaatamas. Kuna süžee on ju ammu tuttav, siis selle poole pealt oli lihtsalt huvitav mõistatada, kas see koht oli tekstis juba algselt olemas või mitte. Maitseasi, aga mulle see tüki sidumine Eesti 30ndate kalurikülaga kohale ei jõudnud. Kuna linnateater on minu jaoks kindlasti juba kvaliteedimärgi näitaja, siis ootan neilt ka rohkem. Ütleme, et erilist vaimustust see etendus ei tekitanud, nagu mõni muu etendus enne seda on teinud, aga hästi tehtud oli see ikka.

Kuna kinos olen ka sel sügisel käinud ja raamatuidki lugenud, siis jätkan mingil ajal oma postitustega. Praegu ootavad mind hoopis praktilisemad askeldused. Nii et jällenägemiseni.