Sel sügisel hakkasin kinos käima. "Preili Julie´d" vaatasin augustis teatrietendusena ja nüüd filmina. Huvitav on ju võrrelda. Mulle meeldis selle näitleja mäng Juliena isegi rohkem kui teatrietenduses Kersti Heinloo. Filmis tuli muidugi selle koha õhustik ja olustik paremini esile. See loss, kus elati, oli suurem ja teenijate elu tundus ka uhkem. Meil oli see rohkem selline eestipärane ja etendus jättis sellise traagilisema ja jubedama õhustiku. Kuna sellest filmist on juba päris palju aega möödas, siis on need muljed juba haihtunud.
Edasi siis eesti filmide juurde. Ilmar Raagi "Ma ei tule tagasi" tegevus viis Venemaale. Süžee ise ju lihtne ja üllatusteta. Minu jaoks tuli selle noorema tüdruku surm kuidagi liiga järsku ja otsitult. See film pani mind mõtlema selle üle, kas Venemaal ka praegu selliseid lastekodusid on, nagu seal näidatud. Või on aeg midagi muutnud. Mis mulle selles filmis kõige rohkem meeldis, oli nende tüdrukute osatäitmine. See oli nii loomulik, eriti huvitav leid oli see väiksem tüdruk oma välimuse ja olekuga.
"Kirsitubakas" oli ju ka sellise klišeeliku sisuga. Noor tütarlaps armub endast vanemasse mehesse. Selle filmi plussiks oli muidugi see rabaloodus ja Maris Nõlvaku mäng. Ta tundus salapärane, meenutas noort hirve oma suurte silmadega.
"Poisipõli" nagu teada, jälgib ühe poisi kasvamist ja loob sellega sellise dokumentaalfilmi illusiooni. Jäingi mõtlema, milline see poiss oma tegelikus elus on, kui palju ta sellesse rolli iseend sai panna ja kui palju mängida kedagi teist. Tegelikult oli ju lugu täiesti tavapärane ja võib iseloomustada paljude noorukite kujunemist.Ja selliseid ema või isa uue suhte otsimist ja laste sattumist uue "isa" perekonda on meid ümbritsevas elus palju. Mulle meeldis selle filmi juures kõige rohkem just selle poisi puberteediiga, tema välimuse (punnid, sorakad juuksed jms ) ja mõtteviisi muutus, konflikt ümbritsevaga. See oli nii eluline ja loomulik.
No comments:
Post a Comment