Kurbus ja rõõm käivad käsikäes

Elu täis vastuolusid- on viimase aja deviis. Kolm halba asja juhtusid järjestikku: reedel maksin hamba parandamise eest üle 800 krooni, täitsa jube roim rahakotis, millega ei osanud enne arvestada. Kõige jubedam oli muidugi täditütre ja tema mehe hukkumine süstavõistlusel. Me pole küll ja täiskasvanuna eriti kokku puutunud, aga rööpast välja lõi ikka. Matuseaeg pole ka veel selgunud.

Eile hakkasid riburada tulema riigieksamitulemused, mis olid üllatavalt head. Ka murelapsed tegid ära. Olin väga õnnelik, sest proovisin neid tõesti südamest õpetada ja see oli ju minu uus kogemus. Aga ometi täna hakkas mu rõõmutunne alanema. Otse nagu rusikas silmaauku on üks tsitaat raamatust "Arsti kirjad", mida tahan ka edaspidi tsiteerida.

"Pidutseda mõttes. Tundub küll, et kui jagad rõõmu teisega, siis võib see ivake kadedust tekitada ja teine haukab su rõõmu otsast tükikese ära."

Lugenud olen viimasel ajal rohkem. "Peksta ja kallistada" mõtteid eestlastest, võis ju lugeda, aga erilist muljet ei jätnud, paljud arvamused on juba sellised "kulunud" . Teine raamat, mis meeldis ja mille lugemine ruttu läks, olgu ka siin nimetatud -Bulgakovi "Noore arsti märkmed"

Vahel ma talun elu...

Noppisin Tiina Jõgeda Eesti Ekspressis ilmunud artiklist välja ühe tsitaadi: William Golding iseloomustab raamatus "Vaba langemine" ühte tegelast: ta "ei elanud, vaid talus elu", pärast eilset õhtut ja peaaegu magamata ööd tunnen seda. Täna pärast laupäevast tööpäeva võttis mind kodus vastu peatät välja magav A, tühjad köögikapid ja näljas lapsed. Elu on lill... Et natukenegi end paremini tunda, lisan foto meie armsast Kiizust.

Maikuu viimasel päeval

Lubasin endale hoolsam olla ja ilusti postitusi teha. Täna oli selline emotsionaalne päev: maavanema vastuvõtt. Minu jaoks polnud see muidugi uudne sündmus, sest eks ole viimase 5 aasta jooksul saanud seal käia küll, aga uues koolis jälle esimest korda. Ja ütleme, et mul oli seda vaja... oma enesetunde parandamiseks, et pole ainult nii, et endises koolis näitasin tulemusi. Ka palju väiksemas koolis on see võimalik ja eks jumal oli seekord minu poolel. Nägin endisi töökaaslasi, no midagi pole teha, aeg teeb oma töö ja üha kaugemaks nad minu jaoks jäävad. 2 vastikult halenaljakat seika ka tänasest päevast.Käisin täna juuksuris juukseid esimest korda elus sirgendamas, et ikka kabedam välja näha ja kas või oma endisele ülemusele näidata, et pole maakaks muutunud. Enesetundele andis palju juurde, aga kui saali etteotsa maavanema käepigistust saama marssisin, piilus või õigemini tungis minu uhiuue helelilla boolero käisest erkroosa rinnahoidja õlapael tervele saalile vaatamiseks. Üks tuttavast õpetaja ütles, et proovis küll märku anda, aga kus mina seda tähele panin. Aga eks sama värvi olid ka roosid minu mustal kleidil, nii et ehk võis ka seda kleidi õlapaelaks lugeda. Ühe tähtsa onu kõne ajal otsustas mu kõht järsku oma arvamust avaldada ja korises kõvasti, nii et endale tundus, et kõik kõrvalistujad seda kuulsid. Teine seik polnud õnneks minuga seotud, bensukas üks sümpaatne noor naine hakkas minema sõitma, endal voolik alles tankimas. Sai õnneks õigel ajal pidama ja kui ta sealt autost välja tuli, oli ta näost küll tulipunane ja ehmatanud. Jah, juhtub ka teistega...



Paar vana võlga. Käsitööga tegelen ikka ja 2 suuremat tööd on presenteerimata. Üks nendest on lapitehnikas tekk väiksele õepojale Kasparile, kes sündis 23. märtsil ja oma käsitööringis tegelesin õmblemisega ikka tükk aega, aga lõpptulemusega jäin rahule.






Teiseks tööks on kootud sall, mille üle olen suisa uhke, sest arutasin seda päris palju, aga tulemus ja vaev on seda väärt ja pärast venitamist sai ta veel suuremaks.

Olen viimasel nädalal saanud aega ka raamatute lugemiseks. Sain raamatukogust juhuslikult Peeter Volkonski raamatu. Minu jaoks on ta liialt rõve, aga loetud sai ruttu. See raamat on paras kompott, pildimaterjali on palju, lapsepõlvemälestusi ja muid eluseikasid, lisaks veel loomingut. Ei ütleks, et selle raamatu lugemine midagi erilist andis, toredad olid need noorusaja fotod ja mahlakas keelepruuk muidugi ka.


Teise raamatu Tiia Toometi "Loomalood"sain Selverist 50 krooniga. Mulle kui loomaarmastajale päris hea kompvek. Nalja sai ka nende koertega. Kerge ja ladus lugemine. Loomamaailma tõi samuti lähemale. Tiia Toometi ema Inna Tarmak oli ju tuntud kosmeetik Vene ajal ja tõeline daam. Aga tema suur loomaarmastus oli üllatus ja see, kuidas ta oma koeri hellitas, oli tore lugeda. Veneaegne veterinaaria oli ikka jube küll ja kuidas loomaarstid pidid end ise harima ja täiendama, et väikeloomadega üldse tegelema hakata.

Tagasivaade talvele

Viimasest postitusest on möödas nii palju aega, häbi-häbi! Lumine ja külm talv on seljataga, suisa imelik sellest praegu, nädal pärast suvekuumust, juttu teha. Aga talv oli selline, mille peale vanainimesed st ka minusugused ütlevad, et see oli minu lapsepõlve talv. Lund oli südamest ja küttearved ulatusid 3 tuhande kroonini. Aga pärast seda sügist pimedust ja soppa oli see ikkagi päris kena, kuigi pikapeale oli see külm päris tüütav. Proovin homme kirjutada, mida huvitavat lugenud ja teatris vaatamas olen käinud.

Appi, kuhu see aeg on läinud?

Eelmise postituse tegin oktoobrikuus, nüüd juba novembri lõpp. Tegelikult, jah, see aeg on kuhugi märkamatult kadunud. Üks asi asjab teist taga. Vana inimene ka juba, tervis pole korras, terve oktoober ja november on üks viirus lõppenud ja teine alanud. Päris haige nagu pole, aga terve ka mitte. Ilmad on ka vastavad, päeval hall ja öösel must, sajab, sajab ja sajab... Päikest pole peaaegu üldse näinud.
Mida teinud olen peale töökohustuste? Oktoobris käisin Tallinnas Linnateatris "Minu tädi" vaatamas. Mõnus: naerda sai, musta huumorit oli ja südamele pakkus ka midagi. Lugenud olen peamiselt kohustuslikku: "Meister ja Margarita", "Kuritöö ja karistus" ja "Hamlet". Enne magama jäämist suutsin kergemat kirjandust ka tarbida. Sattusin juhuslikult peale Raua "Musta pori näkku" peale ja lugesin ka selle "menu"teose läbi. Jah, nüüd pean vanainimeselikult tõdema, et pole päris minu jaoks ja musta pori näkku sain küll. Samas selle raamatu avameelsus on muidugi omaette väärt. Mõtlema pani aga see, miks on vaja noorel inimesel ometi nii raske tee kaudu suureks saada ja mida pidid tundma tema vanemad, kui pojast oli saanud padujoodik ja kodust isegi asjad minema tassiti, et viinaraha saada.
Ita Everi eluraamatu lugesin ka läbi paari õhtuga. Raamat ise tundub mahukas, aga fotomaterjal on rikkalik. Jälle raamat laiadele massidele, see eriline hõrkus puudus, pigem "ka rikkad nutavad" maitse jäi suhu. Jah, Ita Everist sain teada küll, tema arvukatest meessuhetest ja ikka tööst, tööst, millesse ta nii pühendunult suhtus. Meie arvame, et kuulsusega käib kaasas glamuur ja raha, samas on ta elanud oma eraelu väga tagasihoidlikult. Mis on inimese koht siin maailmas?-küsimus jääb ja kes sellele ikka vastata oskab.
Homme on esimene advent. Ehk see jõuluaja lähenemine muudab seda argipäevahalli...

Juba oktoober

Aeg on nii kiiresti läinud. September ongi läbi. Nüüd vast olengi uue elukorraldusega juba rohkem harjunud, aga tundide ettevalmistamiseks läheb ikka palju aega. Varahommikused autosõidud, mis viimasel ajal on kulgenud paduvihmas ja tuules, pole eriti mõnusad olnud. Üldse tundub, et see nädal on kuidagi reaalsuse kohalejõudmine. Paljud häirivad asjad on silma hakanud, aga üldkokkuvõttes pole siiski väga vigagi.
Kuna Mõmps on ju nüüd Tallinnas ja oma koolikulutused on Matulgi olnud, siis on väljaminekud kasvanud. Palgapäev alles 10. okt. Praegu on veel Selveris ja Rimis ostupäevad, nii et võib väga kergelt ahvatlustesse sattuda, seda oleks vaja ja seda ja... Lõnga lõksu ma juba läksin ja soetasin seda juurde. Täna oli "Minu Argentiina" Selveris 50kroonise hinnaga. Ei saanud jälle "ei" öelda ja panin kovi. Raamutukogust on selle sarja raamatuid raske kätte saada.
Ah jaa, Matule usaldasin rebaste nädalaks Muna mängimiseks oma valge lemmiktalvemütsi ja ta suutis selle ära kaotada! Ja loomulikult te seda järgmisel päeval teistelt küsima ei hakanud. Olin ikka tõeliselt pahane.
Nädalavahetus tundub, et tuleb natuke rahulikum, aga lubasin teha osaoskuste olümpiaadi ülesanded, nii et pean sellega tegelema hakata. 12.kl kirjandid ootavad ka.

Kibekiire aeg

2 nädalat septembrist on läinud linnutiivul. Esimene nädal oli suisa õnnelik, tundsin end üle pika-pika aja nii hästi, suisa kummaline. Teisel nädalal hakkas juba reaalsus sisse murdma nagu ikka siin elus. Uue töökoha üle nurisema veel ei hakka, aga erinevused on ikka päris suured. Vanas oli kogu aeg kohustuste ja tegemiste tähtajad ees, pidevalt oli mingi asi kindlaks ajaks ära teha. Siin aga kulgeb elu kuidagi omasoodu ja rahulikult. Meilindust üldse ei toimugi! Nii naljakas! Lapsed on siiani ka kuidagi rahulikud ja vaiksed. Ei suuda uskuda, et see nii jääb. Eks see igahommikune 30km sõitmine on raske,bensiininäit kahaneb hirmkiirusel. Pealegi viimastel hommikutel on kohtumised surnud kährikulaipadega garanteeritud. Tagasisõit läheb kuidagi kiiremini,töömõtted saab ära mõelda, seda aeg oleks isegi nagu vaja.
Eelmisel reedel käisime rabas, sai ka räätsasid proovida, ilm oli ilus. Kartsin hullemat, aga tegelikult pole räätsadega liikumises midagi rasket, tahab ainult natukeharjutamist. Korra suutsin ikka käpa maha panna. Jalad jäid täitsa kuivaks ja pärast koos supi ja kisselliga kohupiima söömine oli turgutav.


Tänane ilm oli suisa suvine, kuigi õhus on seda jsügist jäisust, käisime metsas, korjasime natuke seeni,tegin seenepirukat. Nämma! Muidu on ju nädalavahetuseks nii palju tegemisi: tööplaanid tahavad teha, raamatud lugeda, tunnid ette valmistada. Koristamine jms veel lisaks! Mind ajab suisa vihale, et tahaks nii väga nädalavahetusel kauem magada, aga täna olin 6.15 üleval ja enam magama ei jäänudki. Fiiksam tahtis ka õue ja siis jälle tuppa, see segas ka kindlasti.