Pärast kiiret nädalat

Olen Ahvenamaalt tagasi (15.-19.aprillini), reis oli töine, loengud ingliskeelsed st mulle jäi nii mõndagi arusaamatuks, eriti kui loengusisu oli väga spetsiifiline. Vaatasime ühte armsat filmi "Iris", selle filmi režissöör meile loengut pidaski. Olime Mariehamnis, Ahvenamaa pealinnas- väike rahulik linn, kus õhtul kella seitsmeks oli elu juba välja surnud. Toidukohad pandi kinni, leidsime ühe rokkarite baari, mis oli avatud vist kella 10-ni. Muide kohv maksis seal 1.50! Muud asjad ikka Soome hindade järgi. Meie hotell Cikada oli kohe jõe ? ääres, igaüks sai endale eraldi kahelise toa. Meie Maiga otsustasime kokku jääda, üksi on minu arvates igav. Üksi võib kodus ka olla. Ühel päeval näidati natuke Mariehamni ümbrust ka, käisime vana kindluse juures. Õhtul jalutasime niisama väljas, meie hotelli kõrval oli jalutusrada, mis kulges mööda kivist kallast. Päike hakkas just loojuma.

Vaikne Mariehamn hommikul kella 10 paiku

Vana kaitsekindlus

Vaade kindlusest

Päikeseloojang Mariehamni jalutusrajal

Hotelli kõrval oli üks vana laev

Ärasõit oli öösel kell 1. Laev oli rahvast juba tühi, aga magama sai ikka alles vastu hommikut. Nii et autoga kojusõit oli päris raske, silmad kipitasid vähesest unest.
Ja siis oligi juba peaaegu nädalalõpp käes, mis tegelikult kulus nende tööde ülevaatamiseks, mida lapsed vahepeal teinud olid. Nii et oli väsitav nädalavahetus ja uus nädal möödus kursuste tähe all, lisaks muidugi põhitöö. Reede lõpetasin filmikoolitusega: montaaži tegemine. Ausalt öeldes, vaatasin küll kõrvalt, ühe filmiklipi tegemine on ikka päris aega- ja vaevanõudev, muidugi ka huvitav. Aga minu tehnikaalaseid oskusi ja teadmisi arvestades ainult kauge unistus.
Kuna käin praegu ka arvutikoolitusel, siis lisan siia ka ühe"tuunitud" pildi meie pereliikmest, kes saab 1. mail 10aastaseks.

Mäng

Click here for larger version

Kiire postitus

Aina lubab ja lubab ilma soojenemist, aga ei midagi. Lihavõtted on seljataga. Ilm oli jälle üllatusi täis: reede ja laupäev vastik tuuline ja niiske. Pühapäeva hommikul kardinaid eest tõmmates vaatas vastu valge maa ja härmas puud. Tõeline talv!  See nädal on äärmiselt pingeline: esmaspäeval arvuti ja soome keel, täna jälle 3 tundi arvutit, homme pärast tunde Tallinnasse teatrisse, laupäeval olümpiaad ja reedel reisile.
Paar fotot ka 8.aprillist:

Mida veel?

Tegin eelmisel nädalavahetusel 2 kevadpilti ka õuest. Nüüdseks on see lumi juba kadunud ja aed üleni roheline, aga nädalavahetuseks lubas veel lörtsi ja lund, nii et hõisata pole midagi. Aga eelmise nädala teises pildis on juba kevad olemas, päike kohe oli teistsugune. Muidu on see nädal olnud kuidagi eriti karm, kas on üks süüdlane ka kellakeeramine, ei oskagi kommenteerida.

Peavalu on mu viimaste päevade saatjaks olnud.   Mu suur poja oli haige: 4 päeva järjest üle 38 palavik, enne alla ei läinud, kui arst antibiootikumid peale pani. Täna on A palavikus. Kass on ka kuidagi väga imelik sel nädalal olnud, magas terve päeva üleval ja toidu vastu ei tundnud mingit huvi.
Minu väike "lõvikarbist" auto jonnis sel nädalal nii, et ei läinud pärast tööd üldse käima. Vana viga lõi eriti tõsiselt välja. Istusin 3 tundi ja proovisin teda tööle saada, aga ei, keeldus. Palusin ilusasti ja olin väga vihane , aga ei midagi. Nii et lõpuks tuli bussiga koju tulla, nutt kurgus. Järgmise päeva lõunal keeldus ta jälle koostööst, aga  meesterahvad olid valmis mind aitama. Üks käis kapoti all tema juhtmeid paitamas, teine istus sisse ja  auto läks  käima. Kevad? Olen valmis uskuma, et lähenesin talle juba oma negatiivse energiaga ja usuga, nii et ei saanudki käima. Lasin paagi poolenisti bensiini täis ja nüüd on ta jälle minuga sõber olnud, aga kui kauaks. Varsti tahab jälle vist mees näha? Kasutasin eelmise nädala viimast lund ära ja pildistasin kaks oma käsitööd ka üles. Vest on natuke liiga ümber, aga muidu pole viga, muster Käsitööst ja Annise sall on ka juba ammu kootud, nuppude kudumine on ikka algajale väga ebameeldiv. Muidu mulle see sall väga meeldib, mugav õlgadele tõmmata.

Täna, kui töölt koju sõitsin, oli 2 päris ohtlikku olukorda, kus rekad möödasõitu tegid ja  minu suunas mulle otse vastu tulid. Teisel korral isegi andis juba teine rekajuht oma tuledega märku, et ma ettevaatlik oleks. Sõitsin juba teeserva. See oli kõige kummalisem, et need juhtusid 10km vahedega. Nii et ole pidevalt valmis elule vürtsi lisama. Liikluses toimub viimasel ajal kogu aeg surmasõite, aga sellele pole vist mõtet mõelda.

Täna 7.14 algas kevad

Eile näitas talv veel, mida suudab. Hommikul sadas paduvihma, õhtul algas päris lumetorm. Õnneks võttis tänane hommik mind vastu päikeseliselt. Käisin filmikoolitusel, väga tore inimene Mikk Rand juhendas. Päris huvitav oli, tegime kambakesi ühe liitsõna õppefilmi valmis. Naerda sai südamest, eriti kui kaks koba arvuti taha lubati klippi valmis tegema. Küll kaotasime osa pilte lihtsalt ära, kuigi pärast selgus, et meie kadunud "prügi" oli lihtsalt "kühvli" alla sattunud ega paistnud sealt välja.

Mida lugenud olen? Haruki Murakamit olen enne ka lugenud. Aga nüüd novellikogu "Elevant haihtub". Lugesin seda päris kaua. Ei saaks nüüd öelda, et vaimustuses olin, aga ütleme, et võis lugeda. Meeldis "Teine rünnak pagariärile" - naine räägib mehele, et oli noorena oma selleaegse peigmehega pagariäri röövinud, nüüd otsustavad nad seda korrata, aga kuna ühtegi muud kohta lahti pole, siis lähevad MacDonaldsisse. Sealsed inimesed ei suuda kuidagi uskuda, miks nad tahavad hamburgeid saada, mitte raha. "Lederhosen" (nahkpüksid) oli ka hea ja veel meeldis "Vaikus". See oli seotud ka koolivägivallaga mingis mõttes. Alati leidub selliseid inimesi, kes sisemise kadeduse sunnil maksavad teistele varjatult kätte, aga samas jätavad avalikkusele ülihea mulje.

"Mina kardan pigem neid, kes Aoki-suguste juttu ilma igasuguse kriitikata uskuma jäävad. Nad usuvad pimesi Aoki-suguste libedat ja ladusat juttu, ilma et ise midagi ette võtaksid või millestki aru saaksid. Nad ei taipa isegi seda, et nad midagi valesti teevad, ega vaevu selle üle järele mõtlema. Nad ei tule selle pealegi, et võivad kellegi igaveseks hävitada ega vastuta oma tegude eest vähimalgi määral. Need on inimesed, keda ma kõige rohkem kardan. Need on inimesed, kes ilmuvad mulle unenägudes."

Kõige muinasjutulisem oli "Tantsiv härjapõlvlane". Peategelane töötas elevanditehases, kus erinevates tsehhides valmistati elevandi erinevaid osasid, mis pärast kokku pandi, näiteks ühes osakonnas pandi elevandi jalgade külge küüsi, teises valmistati koos täpsete kortsudega kõrvasid. Tantsiva härjapõlvlasega polnud sel küll erilist seost, ma mõtlen sellel tehasel. Jutul endal küll.

Teine väga hea raamat oli Aime Hanseni "Eestlasena Londonis: kübar jalas, saabas peas". Väga hea pildi saab Londonist, tulevad välja nii probleemid kui ka see, miks London on põnev: näitlejad, kunstnikud, luuletajad, nende peod ja kokkusaamised, Londoni vähetuntud, kuid huvitavad kohad. Lähemalt räägib autor muidugi pubidest, siis veel metroost ja kodututest, Londoni bürokraatiast, skvottimisest ehk majades kükitamisest (väga huvitav nähtus, millest muidugi enne ka kuulnud olen). Eraldi peatükk on teemal "where are you from?". Teine pool läks natuke faktirohkeks, aga kirjutaja "kodune töö" oli hästi tehtud.

Huvitav, et Eestis on tekkinud selline uus põlvkond, kelle elu ongi üks suur rändamine ühest riigist teise: uute elamuste ja tutvuste otsimine, enda proovilepanek. Pere loomise peale ei mõelda nii nagu vanasti. Millal ja kas üldse saabub see hetk, kus arvatakse, et nüüd on kõik- aeg on ühes paigas oma elu sisse seada? Kas üldse suudetakse rutiini jääda, ühel kohal olla? Ja kui palju on neid mälestusi, mida pärast meenutada ja oma lastelastele rääkida, aga kas nendeni üldse jõutakse... Paneb mõtlema: mida olen mina oma elus näinud ja kogenud? Kui paljust ilma jäänud?

Märts ongi käes, kas ka kevad?

Selle nädala ilmad olid küllalt krõbedad, öösel 10 miinuskraadi, päeval säras päike. Aga tänane ilm on vastik, vihmasadu ja hall taevas. See nädal oli suisa lühike, sest kaks olid tasuta streigipäevad. 8.märtsi, naistepäeva veetsin koristades, keegi jalus ei kakerdanud, peale kassi ja koera. Voodialused, kapipealsed ja -tagused said tolmuimejat ja -lappi üle pika aja näha. Samuti sai riiulitel korda luua, asju õigetele kohtadele paigutada. Neli ja pool tundi läks kui lennates. Kust ma selle aja muidu oleks võtnud? Puhtas toas on hea olla, aga tee selleni on aeganõudev ja nõuab kättevõtmist. Mulle meeldib, kui päike koristamise ajal paistab, annab palju rohkem valgust ja energiat kui muidu. Teed veel akna paokile ja lased värsket õhku puhtaks pestud põrandatele. Ülimõnus! Pärast veel autasuks kohv ja koogitükk ning nende nautimine keset puhast päikeselist tuba.

Reedel oli mul õpilastega filmikoolitus:stsenaariumi kirjutamisest Peep Pedmansoni juhatusel. Päädis see väikese filmimisega. No jah, mina olin autojuht, kes sõidab alla ühe poisi, kes tahtis minna oma viimasele suitsule-sinna ta ei jõudnudki.

Igatahes terve öö tegelesin veel unes filmi tegemisega.

Tõnis Mäe elulooraamat õnnestus ka raamatukogust koju tuua. Poes on see üle 30 euro. Seda raha küll välja ei käiks. Imestama paneb see, et leheküljed on halli värvi ja säbrulise mustriga kaetud ning sinna peale on tähed trükitud, nii et raske on lugeda. Sisu oli päris sümpaatne. Mingit hingepuistamist ei toimunud ja laulja ei võtnud end nn alasti, saladusi ei paljastatud, klatši polnud, aga mulle meeldis see eluküpsus, mis sellest raamatust õhkus. Kui palju on Tõnis Mägi oma elu jooksul muutunud? Praegu tundus, et tasakaalu on ta saavutanud. Kui see oleks ilmunud näiteks 20 aastat varem, milline tema maailmanägemine siis oleks olnud? Ülesehitus oli natuke kaootiline, aga meeldisid lisatud laulusõnad, sest erinevatel aegadel kirjutatuna peegeldasid need kirjutaja arengut sellel ajal, sõnumit.

Streigile tagasi mõeldes oli minu jaoks ehmatav ikkagi kommentaatorite viha ja kadedus, lahmimine. Kui palju on selle taga enda ebameeldivad koolimälestused? Kui sa ikkagi selle töö raskusest midagi ei tea, siis kas on mõtet nii negatiivne olla? Kokkuvõtte loetust ja oma ühe nägemuse panin ka kirja:
Peaminister: Kuidas küll õpetajad aru ei saa, et raha pole?
Haridusminister: Raha saab juurde haridusreformi läbi viies (loe: maakoole sulgedes ja mammutlinnakoole luues).
Jürgen Ligi: 85 protsenti Eesti naistest saavad veel madalamat palka.
Kommentaatorid: mida need õpetajad virisevad? Kella kahest ollakse vabad, kolm kuud suvevaheaega, lisaks muud vaheajad, tasuta reisid lastega, ITIC kaardiga allahindlused jne. (Suisa unelmate töö?) Mida peavad tegema Maxima kassapidajad, kojamehed, hooldajad ja teised madalapalgalised?
REAALSUS : Ja mida teeb vaene õpetaja, kui ärkab streigipäeva palgata päeval? Mõtleb, vaeb: kas parandada see vihikuhunnik täna või jätta laupäevaks? Kohustusliku kirjanduse raamat tuleks ka üle lugeda, emakeelenädala üritused peab läbi mõtlema ja ette valmistama, õpikut pole veel ilmunud, tuleb tunniks materjal ise kokku panna jne, jne, jne. Ei, kasulik on need asjad täna ära teha, siis saab nädalavahetusel lihtsamalt.

Vihm ja lörts

Paar rida järjekordselt. Õues on see nädal olnud väga heitlik. Igal hommikul on hirm südames, mida see 31 km mulle täna pakub. Tuisku ja lumist teed, öösel külmetanud soola ja jääkonarlusi või suisa jääsära autotulede vihus? Valik pole minu, mis siis et ekstreemsused on mind alati külmaks jätnud. Tööle jõudes on käed rooli hoidmisest krampis ja huultel küsimus: "Miks ma seda teen?". Autosõidule krooniks on veel üha kõrgenev bensiinihind, arvad küll, et ei pane korraga paaki palju, et kindlasti hakkab hind langema, aga tegelikult on vastupidi. Nii et võtadki selle hinnatõusu juba "külma kõhuga" vastu, sest see on ületanud normaalsuse piiri.

Reedel käisin maavanema ja linnapea ühisel vastuvõtul. Taevast tuli paduvihma, segamini lörtsiga. Juba Tammsaare valgusfoori juures oli autode ummik. Kõrvalteed pidi sõites lasin nagu tankiga läbi pudruse tänava, vihmasegune lumi üle taeva lendamas. Mu armas pisike punn ei jäänud õnneks kinni. Aga kõrvalteed on ikka jubedad. Kontserdimaja ümbrus oli täis kohti otsivaid autosid ning kiirustavaid inimesi, kes üle märgade lumevallide ja läbi hiiglaslike lompide maja sissepääsu poole rühkisid. Üritus ise? Linnapea kõne ajal tundsid end pahandust teinud poisikesena, kes sarjata saab. Ausalt, ma pole ühtegi asja linna lõhkunud, pigem ei mahu mulle pähe, kes need inimesed on, kes nii teevad, ja prügi sorteerin ka päris usinalt. Väikeste laste emad lasen alati üle tee. Kas tõesti peab nende tublide inimeste südametele koputama, kes niigi ma arvan, südametunnistusega on? Maavanema jutt oli isiklikum, kantud sündinud pisipojast. Rosanna laulis ilusasti, ma usun teda, kui ta laulab, see tuleb südamest, on aus.

Neljapäevane aktus töö juures pakkus mulle rõõmu, sest luulekava õnnestus, no oli ilus ja pidulik, mulle meeldis. Nii tore, kui lapsed suudavad end vajalikul hetkel kokku võtta ja asja korralikult ära teha. Issand, kuidas ma selliseid hetki naudin. Minu isiklikud töörõõmud! Ja neid on tegelikult harva.

Nüüd lugemisest. Paar nädalat tagasi lõpetasin soome autori Elina Hirvoneni raamatu "Et tema mäletaks sedasama". Kokkuvõtvalt mulle meeldis. Mulle ei tundunud üldse, et autor oleks soomlane või tegevus kuidagi Soomes toimuks. Muidugi jäin mõtlema, kui palju on võimalik kirjutada raamatuid lapsepõlve painavatest tagajärgedest. Naistegelane ei suutnud unustada isa vägivalda, vaimuhaiget venda, kelle haigus võis alguse saada kodusest elust. Teise tegelase elule jättis jälje isa, kes pärast sõjast tagasipöördumist ei olnud enam tema ise, muutus vaimselt. Kurb ängi täis raamat. Täna lõpetasin ka ühe lihtsa lugemise- Tiina Rekandi "Krimmi päeviku". Autor kirjutas selles oma tööst eesti keele õpetajana Krimmi stepikülas Krsanodarkas. Ikka tõeline vene külaelu ja ega need lapsed sellest eesti keele õppimisest huvitatud polnud. Igasugune asjade ja dokumentide ajamine oli väga katsumusterohke. Lenini kujud igas suuremas kohas, aukudega peldikud nii koolis kui mujal, täis tuubitud koolibussid, peaaegu olematu Internet, pidevad elektrikatkestused, joodikutest külamehed. Nõukogude elust on ju mul ettekujutus olemas, aga kusagil elatakse niimoodi siiani.