Puhkus on alanud

Nii, ongi suvi (mmhh SUVI?) jälle käes ja jaanipäev seljataga. Proovin hakata rohkem märke maha jätma.
Kõigepealt siis raamatud, mida kevadel ja ka juunis lugenud olen, kindlasti kõik pole enam meeles.

Mihkel Muti irooniline lähenemine on mulle alati meeldinud. See raamat kindlasti kõnetab rohkem neid, kellel on nõukogudeaegse elu kogemus olemas. Kõigepealt annab see raamat ülevaate kultuuritegelaste elust Vene võimu all. Teine pool raamatust keskendub aga uuele ajastule ja tekitab küsimusi. Miks ei suutnud need kirjanikud, kunstnikud jt kultuuritegelased uue ajaga kohaneda, kuigi elu iseseisvas riigis pakuks ju pealtnäha nii palju uusi võimalusi ja lootusi? Miks jäid nad ikka sellesse endisesse aega kinni ja võib-öelda, et isegi pettusid selles uues ajastus?

 Kuna olen suur loomasõber, siis meeldis just selle raamatu ülesehitus ja kujundus. Armas kinkeraamat mõnele kassisõbrale. Raamat koosneb erinevatest juttudest ja luuletustest, kus tegelasteks on kassid.






                                    Järgmise raamatu sisu kokkuvõte on järgmine:

Käib Teine maailmasõda ning Leningradi blokaad on kestnud juba mitu kuud. Krestõ vangla külmas kongis kohtuvad kaks hukkamist ootavat noort meest – Lev ja Kolja. Kuid NKVD polkovniku kummaline käsk päästab nad surmast ning viib pöörasele teekonnale läbi sõjast laastatud Leningradi, otse Saksa tagalasse, kus ebakindel ja häbelik teismeline ning uljas südametemurdja peavad silmitsi seisma nii kalkide partisanide kui ka jõhkrate Saksa eriväelastega. „Varaste linn“ on lugu sõjast ja kahe noore mehe sõprusest.

Jälle üks täiesti teistsugune raamat: põnev, õudne, kurb, kohati humoorikas. Mulle meeldis.

Järgmine raamat oli jälle huviga loetav:

Pingeline põnevusromaan „Ei. Tohi. Magama. Jääda“ jutustab 47aastasest Christine´ist, kes hommikuti ärgates ei tunne ära ei voodit, kus ta lamab, ega tuba, mis teda ümbritseb. Rääkimata mehest, kes on ta kõrval. Nimelt kannatab Christine raskekujulise amneesia all, mille tõttu puudub naisel võime moodustada uusi mälestusi. Oma elu riismetest kinni hoidmiseks peab Christine päevikut, mille lugemisega ta igat päeva alustab. Ajapikku hakkab ta aimama tegelikkuse varjus peituvat kohutavat tõde.

 Ja nüüd mu  kevade lemmik:

Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

See raamat on lihtsalt nii ilusas eesti keeles kirjutatud, nii huvitavad väljendid ja kujundid. Lisaks selline eriline detailide mäletamise ja märkamise oskus. Kuigi autor on ise noor ja Eestis ainult lapsena elanud, on see raamat nõukogudeaegse Eesti väga täpne kirjeldus.  See raamat jätab jälje lugejasse. Huvitav, kuidas mõjub see inimesele, kellel pole kokkupuuteid sellise eluga olnud. 

Ja nüüd veel terve hulk "Minu... " sarja raamatuid.

 Annan lihtsalt oma hinde viie-palli-süsteemis.  Ega enam eriti ei mäletagi, millest need täpsemalt rääkisid ja mida teada sain. "Minu Tokyo"- hinne 4.   "Minu Brasiilia"- hinne 4. Minu teadmised vihmametsa kohta täeinesid, huvitav oli lugeda, kuidas kohalikud ise vihmametsa suhtusid ja muidugi autori enda kohanemine teistsuguse kultuuriga riigis.

"Minu Vietnam" samuti hinne 4. See hinne tähendab minu jaoks täiesti loetavat raamatut,kuid millel puudub see omapära või miski, mis  selle eriliseks teeb.  

Kõige rohkem meeldis neist "Minu Inglismaa", eriti nende väiksete kohtade ja inimeste kirjeldused. Tekkis tahtmine sama kogeda. Hästi informatiivne raamat jälle, mis näitas, et ega Inglismaa pole London, vaid Inglismaa peitubki pigem nendes väikestes kohta ja inimestes. Hinne: 5-. Homme jätkan siis juunikuu raamatutega.

Tere,blogi, üle pika-pika aja

                                   Asun siis võlgasid likvideerima. Eks alguses sai blogi ikka selleks loodud, et saaksin hiljem mingi ülevaate raamatutest, mida olen lugenud. Mõte oli hea. Nüüd tagantjärele panen üles siis septembrist detsembrini loetu. Kuna tööaeg on olnud (nagu ikka) kiire, siis lugeda olen vähe saanud. Õhtul lihtsalt silm vajub kinni või ei suuda enam sisule kaasa mõelda ja nii jõuavadki tihti mu lauale sellised kergesisulised raamatud.
Kuna aeg on limiteeritud, siis annan lihtsalt hinde ja väikese kommentaari.
"Minu Tšiili" koolilapse 3, meie vanusevahe on liiga suur.
"Minu Toba" hinne 4-, tegelikult on päris kurb, satud vabatahtlikuna ühte pisikesse mitte midagi ütlevasse kohta. Muidugi inimesed on ikka huvitavad ja teistsugused ning ettekujutuse vaeste elust saab.  "Minu maailmameri" hinne 4. Imetlen inimeste julgust nii rasketes oludes end proovile panna. Olla üksi keset ookeani tormide vallas.
"Pandora Kongas"  hinne 5. Lummav raamat, oleks nagu ulme, aga pole ka. Tegevus võtab ootamatuid pöördeid. Ma pole üldiselt selline fantaasia- ja ulmesõber, aga see raamat lihtsalt on nii teistsugune.
"Plahvatus" hinne 4. Huvitav teema, arsti abikaasa on enesetaputerrorist ja alguses tundub see mehele nii arusaamatu ja mitteusutav, aga aegamisi hakkab selguma, et ta ei tundnudki seda naist, kellega koos elas.

Ja nüüd üks pikem kirjutis.

Kõige rohkem meeldis "Minu ...." raamatutest Kaja Kahu poolt kirjutatud  „Minu Guatemala“.

Sellest raamatust õhkus armastust ja soojust selle riigi ja inimeste  vastu. Ja nagu autor ise ütleb, et need olid õnnelikud aastad, siis lugejana ma usun seda, ta suudab selles mind veenda. Samas on tegemist riigiga, mille kohta paljud eestlased kindlasti peaaegu midagi ei tea. Minugi eelteadmised olid ähmased, pähe turgatasid vaid sõnad: soe, kohv, vaesus.

Mulle tundub selle raamatu põhjal, et sellel riigil on kaks poolt: kuritegelik, hirmutav ja soe ning sõbralik. Autor puutus kokku eelkõige selle õnneliku poolega,  kuritegelikud faktid jõudsid temani õnneks ainult kellegi teise kaudu. Aga see, et sul peab väljaminekuks olema ihukaitse ja nende kohtade arv,  mida sa külastada saad, on piiratud, näitab, et tegelikult võib su elu ohus olla. Peategelaseni jõudis see teadmine alles pikkamööda.

Nii selles kui teisteski selle sarja raamatutes ilmneb, et tegelikult ei tähenda vaesus ju seda, et sa oled automaatselt õnnetu. Pigem tulebki inimesel osata rõõmu tunda väikestest asjadest ja nautida igat päeva, mitte ainult sellele lootma jääda, et ehk homne tuleb parem.  Ka Kaja Kahu räägib raamatus sellest, et see koht õpetas teda teisiti mõtlema ning oma väärtushinnanguid muutma.

Huvitav oli jälgida ka seda, kuidas need ihukaitsjaist poisid, kellega Kahude perekond lõpuks hästi läbi sai, muutusid. Kindlasti olid nad alguses  segaduses, kui nende tööandja neisse hoopis teisiti suhtus, nagu nemad eeldasid ja ootasid,  ning neid  rasketesse olukordadesse pani, näiteks kutsus söögikohta „kõrgema klassi“  inimeste hulka sööma.

Mulle on alati meeldinud reisida või lugeda sellistest kohtadest, kus on võimas loodus. Nii tekitas see raamat minus soovi näha ise neid vulkaanilisi mägesid, vihmametsi ja vaateid, kus „vikerkaar saab oma värvid“.

Praegu halli  ja lörtsist Eestimaa talve taludes teeb kadedaks  Guatemala kliimagi, mis on kogu aasta kestel mõnusalt 25 kraadi juures, mitte ka liialt soe. Nii et poest pole mõtet termomeetrit otsida ja ilma kohta neil eraldi sõna polegi.

Kaja Kahu oli selles riigis koduperenaine ja tema päevad möödusid keelt õppides, tennist mängides ja osteldes, võõrastega suheldes. Mina oleksin tahtnud teada saada ka seda, kuidas tema tütrel sealne koolielu möödus, mille poolest erines Guatemala kool meie omast. 

Eks „Minu...“ sarja raamatuid lugedes ongi huvitav jälgida, mida üks või teine võõral maal oluliseks peab ja millist maad tahab lugejatele näidata. Kas keskenduda selle riigi probleemidele või muredele või näidata selle koha päikeselist poolt?  See on autori valik. 

Mulle see raamat meeldis ja kindlasti on minu teadmised selle riigi kohta nüüd suuremad.

Suvi jääb seljataha

Jälle olen selle postitusega viivitanud, aga nüüd saab see tehtud. Augustikuu viimaste päevade ilmad oleks nagu suve viimased paitused: nii mõnusalt soojad on need olnud. Aga õhus on juba sügist, ööd on kargemad ja muru hommikul kaua märg. Pesu ei kuiva enam endise hooga.
Tegelikult mulle see suvi suisa meeldis oma paraja soojuse ja vihmaga (minu jaoks). Tapvalt kuumi ilmu oli vähe. Rannas käisin augustis, päike kõrvetas veel üllatavalt agaralt.
13.-20. juulini olin Soomes õe juures, seal olid küll ilmad vihmased ja jahedad, aga jalgrattaga sai linn läbi sõidetud ning ostelda ka parasjagu.
Juulikuu lõpus käisid külalised minu natuke ümmargusemal sünnipäeval. Vanad head kolleegid pole mind unustanud.
Eile viisin oma suure pojakese jälle Tartusse tarkust taga nõudma ja ise alustan selle kiire karusselliga ülehomme.  Enne harisin teda veel natuke kultuuri poole pealt, käisime vaatamas NO teatri etendust "Pedagoogiline poeem". Kuna olen NO käekirjaga juba tuttav, siis need kohustuslikud elemendid (vesi, üks "äge" ropendamine, alasti laval olemine, pikad stseenid jne)  enam nii raputavad polnud. Marika Vaarik, mu lemmik, ja noored olid head, tükk nõudis neilt väga tugevat füüsilist treenitust.
Palju oli seekord tuttavaid. Pool saali oli õpetajaid täis.
Nii et hüvasti, suvi!
Ja minu augustikuu lugemised.

 87-aastase Heljo Männi III mälestusteraamat on minu arvates parem kui eelmine, aga eks raske vist on autoril ikka, et ta end kordama ei hakkaks, kuidas täpselt meeles pidada, mis juba kirja pandud, mis mitte. Aga nende luuletustega, mis vahele olid pistetud, ma küll rahule ei jäänud, tase tundus  kuidagi punnitatud ja kaheldava väärtusega.







Mika Keräneni "Minu Supilinn" oli helge ja positiivne raamat.  Minu jaoks polnud selles raamatus mitte Supilinn nii oluline kui hoopis noore mehe kujunemislugu ja sobitumine Eesti ühiskonnaga. Ja kui kõik see on ausalt ja humoorikalt kirja pandud, siis on tulemuseks selline mõnus ajaveetmisraamat. Tore, kui meil on inimesi, kes muretsevad sellepärast, et see heas mõttes aguliõhustik ja tagahoovid oma kuurikeste ja pesukuuridega säiliksid. Looksid oma rahuliku ja väikelinliku miljöö, kus pole rahal ja rikkusel nii suurt tähtsust.



Riikka Pulkkineni esikteos „Piir” ilmus augustis 2006. Riikka oli teose ilmumise ajal 26-aastane, oli õppinud aasta filosoofiat Oulu ülikoolis ning liikunud sealt edasi Helsingi ülikooli filosoofiat ja kirjandust õppima.Debüütromaan “Piir” ilmus 2006. aastal. Raamat sai kriitikutelt ülisooja vastvõtu, kandideerides muu hulgas ajalehe Helsingin Sanomat kirjanduspreemiale. Vaid aastaga müüdi raamatut 40 000 eksemplari. 2007. aasta alguses sai raamat Akadeemilise raamatukaupluse debütandipreemia, samuti Gummeruse kirjastuse Kaarle-preemia, mida jagatakse Soomes juba alates 1970. aastast.
“Piiri” puhul on kirjanik hämmastanud nii kriitikuid kui ka tavalugejaid oma sundimatusega eri vanuses inimeste hingeelu kirjeldamisel. Selles kergesti loetavas romaanis käsitletakse raskeid teemasid nagu eutanaasia ning teismelise ja täiskasvanu vaheline keelatud suhe. Noore kirjaniku kohta on teos uskumatult elutark, kirjeldused on napid, aga tabavad, ning karakterite avamine hämmastavalt täpne. Teose ilmumise järel on üha uuesti küsitud, kuidas üks noor naine on osanud mõelda ennast nii erinevate inimeste kehasse, kust võtab ta kogemuse, et neid mõista?
Riikka Pulkkineni raamat "Piir" oli ka huviga loetav. Räägibki piiridest. Kus on piir täiskasvanud õpetaja ja alaealise  armastusest unistava neiu vahel? Millega nende suhe lõpeb? Noore enda piirid? Vanema piir lapsega suhtlemisel? Väikese tüdruku piir?