LOVESONG
ühe armastuse lugu
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Koreograaf: Raido Mägi
Valguskunstnikud: Ivar Piterskihh ja Villu Konrad
Tõlkija: Liis Aedmaa
Mängivad: Luule Komissarov, Adeele Sepp, Peeter Jürgens, Martin Mill
"Lovesong" on ühe kooselu lugu, mida me näeme justkui läbi nelja erineva silmapaari. Meie ees on William ja Margaret noore abielupaarina oma pika kooselu alguses lootusrikkalt tulevikku vaatamas ja samas pool sajandit hiljem oma ühistele aastatele tagasi vaatamas. 1964 ja 2014. Olevik ja minevik põimuvad omavahel, aeg liigub algusest lõppu ja lõpust algusesse.
Käisin seda etendust vist juba jaanuaris vaatamas. Nii et need värsked muljed on ammu jahtunud, aga üldjoontes meeldis, eriti Luule Komissarovi mäng, midagi ei saa teha, need „vana kooli“ näitlejad on hea diktsiooniga. Eriti südamlik koht oli tema tants noore Martin Miiliga. Noorte näitlejate mäng jättis mind külmemaks. Tükk ise oli armas ja kurb. Me kõik saame vanaks ja oleme kunagi olnud noored oma unistuste ja lootustega. Ja kas eluõhtul elule tagasi vaadates oleme ikka õnnelikud või tunneme kurbust, et .... selline mu elu siis oligi. Nii palju jäi tegemata. Noored ja vanad olid ka koos laval või vahetasid kohti, vahepeal magasid kõik koos juba voodis- see oli küll minu jaoks juba „üle võlli“. Hinne 4.
Nüüd aga selle aasta nelja kuu loetud raamatud:
Lauri Sommer "Räestu raamat"
Võromaa sydames on
kaardilt leitamatu Räestu kylä, autori maailma keskpunkt. Lõunaeestilistes
panoraamides saavad hääle Virunuka kalme inimesed ja rahvasuu, kohalikud
romantikud Adson ja Jaik, vanavanemad, lapsepõlv, kassid, jõed, kivid, teised,
kolmandad ja veel Keegi.
Mudlum "Tõsine inimene"
Mudlumi esimene avalikult
ilmunud novell "Minu tädi Ellen" nomineeriti Tuglase auhinnale. See
raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad
sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib
elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel
ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal
killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor
ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui
kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele
visata.
Jälle tore raamat,
eriti meeldisid need isiklikud mälestused. Jah, jälle see äratundmisrõõm ka
lugeja jaoks.
Andrus Kivirähk ja "Maailma otsas"- lõpuks sain ka selle raamatu raamatukogust kätte. Raamat tavalistest inimestest, kes elavad oma lihtsat igapäevast elu ja unistavad aeg-ajalt, kui elu liialt väsitab, ümbermaailmareisist, kuhu nad nagunii kunagi ei jõua. Arvan, et igaüks meist on mõne selles raamatus esineva inimtüübiga kokku puutunud. Loomulikult on ka selles raamatus autorile omast liialdamist, huumorit.