Suvepuhkus on alanud

 Ja ongi esimene nädal puhkusest läbi, ilm on olnud imekena, kuigi homme lubas vihma. Jaanipäev möödus seekord rahulikult kodus, õhtu oli nii soe ja mõnus.

Aga nüüd loetu juurde:

 

Petrone Ajaloo sarjas ilmunud raamat, kuid ometi nii erinev teistest, selles raamatus on lummust, kirjutatud eelkõige autori tunnete kaudu. Kui teised kirjanikud proovivad küllalt täpselt ja detailselt oma lapsepõlve kirjeldada, siis selles raamatus on eelkõige oluline see tunne, mis vastavast sündmusest hinge jäi. Kristiina Ehini jaoks on oluline suguvõsa, inimese juured, tema lapsepõlvekodu ja –kohad, mis taaskohtudes manavad esile mälestusi ja tundeid. Oma ilu annavad raamatule muidugi juurde kirjaniku enda luulekatkendid, aga ka tema ema ja isa omad. Üks katkend raamatust, mida siin lühemaks hekseldasin, aga mõte peaks välja tulema: Kui mul meest kodus ei ole, siis ärkab minus mõne päevaga keegi, keda võib nimetada seguks nõukogude naisest ning eestiaegsest tublist talupereemast./............/ Mehega koos olles toimub mingi plõks, mingi arhetüüpne muutus ja oledki äkki „õrnem sugupool“ ning tema on tegusam. Mina muutun kuidagi meditatiivsemaks ja seejuures, jah, tõepoolest ka abitumaks. Taas on see vägevuse ja abituse virvarr mingi muster, mille üle, ma tunnen, mul lõpuni kontroll ei ole. /....../ Miks valus? Sest mulle tundub, et sellise üleinimliku vägevusega võib endale kergesti liiga teha, võib tekkida mingi armistunud ja tundetu koorik, masinlik orav rattas jooksmine, mis vigastab inimest. /....../ Mehed, kes pere juurest ära lähevad, mõtlevad sageli: küll nad ikka kuidagi hakkama saavad.Ja tavaliselt saavadki. Aga mis hinnaga?
Ja veel ei saa üle ega ümber ühest imekaunist luuletusest, mille teise salmi ka siia kirja panen: Nikolai Gumiljovi luuletus „Kaelkirjak“, tõlge Andres Ehin.

Ta siredust, sihvakust, õrnust on pilgeni täis,

ta lummutav muster on ehtimas nahka.

Võrdkaunina täiskuu vaid sumedal suveööl näib,

kui järvevee peeglist ta väreleb kahkjalt.

 Järgmine raamat "Vihmasaatjad" oli Tänapäeva jutuvõistluse võitja ja sp tekkis huvi lugeda, aga midagi erilist kahjuks see ei pakkunud. Selle raamatu ainuke tugevus oli võib-olla see, et kujutas Eesti tänapäeva riigiametniku elu, kus sind kui töötajat on vaja ainult nii kaua, kui sa suudad endast maksimumi anda ja tööle elada. See on maailm, kus inimene on inimesele hunt. Seepärast oligi natuke kummaline selline must- valge maaeluga vastandamine. Autori kirjutamisstiil oli selline muutlik, kohati kujunditega üles puhutud, töötust minategelane loeb eneseabiraamatuid ja autor on vist ka nendega päris hästi kursus, sest nendest pärit mõtteid on raamatus päris palju kasutatud. Minu jaoks jäi ikkagi arusaamatuks naistegelase saarele jõudmise mõte, toimus nagu liiga äkki. Aga kergeks suveraamatuks sobib.

 

Järgmine maiuspala minu jaoks:

„Ööbikut ei tohi reeta“ Rein Marani elu filmides.
Vahendanud Alo Lõhmus.
Raamat, millele mul polnud erilisi ootusi ja mis täitsa juhuslikult mu lugemislauale jõudis, aga mis ometi väga meeldis. Marani ellusuhtumine on nii eluterve ja – kogenud. Nagu ta ise enda kohta ütleb, et on soome-ugri aluspõhjaga. Lisaks temale on raamatus juttu paljudest huvitavatest inimestest, nii teadlastest kui lihtsatest, kuid huvitavatest metsameestest, loodusega koos elavatest inimestest. Rein Maran esindab tõesti sellist loodust väärtustavat ja austavat eluviisi, see annab talle nagu mingi erilise oskuse maailma näha ja eluterve suhtumise ümbritsevasse. Mulle tundub, et sellised mehed on meie praeguses maailmas jäänud vähemusse, aga just selliseid inimesi oleks Eestile vaja.
Me oleme kindlasti praegu märksa tuimemad ja vaimses mõttes vaesemad, kui me olime varem. Looduslikus keskkonnas elav inimene peab olema teataval määral kontaktis teiste elusolenditega, kes elavad samas keskkonnas. Kuid tänapäevases Tallinnas, olgugi et tegu on pisilinnaga, on nii palju müra ja kära, et ainus võimalus end kaitsta on muutuda üha tuimemaks. Sulguda endasse ja teist oma kõrval mitte märgata.
Rein Marani loodusfilmide saatel möödus ka minu lapsepõlv. „Laanteguse suve“ olen mitu korda näinud, rästikufilmi mäletan ka eredalt, sest see tundus oma muusikaga nii õudne, eriti see maohunnik oli lapse jaoks suisa õudusfilmilik. Olen kogu aeg arvanud, et Rein Maranil on ülikooliharidus bioloogias vms, tegelikult teab ta loodusest nii palju tänu tarkadele inimestele või iseõppimisele. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate filmide tegemine käis.
Rein Maran oli nooruse vangilaagris ja see andis talle suure elukogemuse. Sellistest inimestest oli raamatus veelgi juttu.
 Irdiga oli nagu paljude selleaegsete meestega: elukogemused, mis nad said, purustasid nende senise maailma. Ja nad pidid endale leidma midagi asemele. Esiteks olid nad metsas elades puutunud loodusega kokku rohkem kui teised inimesed. Peale selle oli vaevalt neil kellelgi erilisi illusioone inimloomuse suhtes. Nad teadsid väga hästi, mismoodi inimene mitmes tahus välja näeb ja kes ta olla võib. Ja Ird ei läinud enam õpetajaks, vaid hakkas rabavanaks.

Ühe luuleraamatu lugesin ka läbi.

Jürgen Rooste „Higgsi Boson“.

Mulle meeldis „Cristabelli lauluke“ - lugu luulevormis sellest, kuidas ta pojaga Pärnus käis ja muuhulgas poeg Munamäelt endale sõbra sai.
Siia panen aga ühe luuletuse:

                                                    „Elu on õis“

Loen džuudokooli seina päält,

et elu on nagu kirsiõis

(või oli see vastupidi,

unustan samal hetkel)

ja iga päeva tuleb elada,

nagu see oleks

su elu suursündmus.

 

Kardan, et olen seda teinud,

aga ma võtan neid suursündmusi

nii pagana tõsiselt-

seepärast olengi

ramp- ja hunt- ja läbiväsind.

 

Tahaks täna tavalist päeva,

nii tahaks,

ilma erilise suursündmuseta:

ei midagi tähistada,

ei midagi, mille pärast rõõmustada.

Või kurvastada.

 

Lihtsalt, et kuidagi

vaikselt venitaks

õhtuni välja.

Vaikselt venitaks

õhtuni välja.

Vaikselt venitaks

õhtuni välja.

Beltran ja  "Mässav Barcelona" oli selline ilukirjanduslik Barcelonat ja selle ajalugu tutvustav raamat, lugesin läbi, aga polnud minu maitse.  Kirjanik ise ei oskagi ennast määratleda: on ta hispaania või eesti kirjanik.

Isamaa-armastus ei sünni kindlast usust, vaid lihtsast kiindumusest ümbruskonda, milles on noorusaja mälestuste veetlus ja hämarad varjud, ning harjumustest- seepärast on see petlik nagu iga minevik. Sest möödunud allikad on alati sogased ja juured liialt haprad. Sama tunnet kogeb ka pärisori või eluaegne vang oma seisuse vastu, millest ta ei suuda loobuda, sest pelgab vabadust nagu suurt õnnetust. Nii nagu mõni kardab kodust eemal elamist ega harju iial uue kodumaaga, nii ripub ta nagu koer armunult ja truult oma isanda küljes, kes teda aeg-ajalt piitsutab. /----/

Isamaa- armastus hõljub meie kohal koos vanade kommetega- sageli pole see midagi muud kui sissekäidud rada, konservatiivsus ja pelg uue ja tundmatu ees. Kuid eks ühe hirmust lõikab keegi teine kasu.