Kuumus ja äike

Suvi on käes ja kuumus teeb liiga, aga eks seda aega me kõik oodanud oleme. Nii et ei virise keset taevast kuumava päikese pärast, igapäevase vihmahoo ega äikese pärast, näljaste sääskede pärast jne. Tegelikult on suvi ju NII MÕNUS, tööl on ka nüüdseks kõige suurem kiire läbi, nii et saab asja kergemalt võtta.

 Nüüd aga minu maikuu lugemistest. Kaks raamatut olid sellised, mida mul ammu juba plaanis oli lugeda, sest olin neist mõlemast I osa lugenud. Ja tulemus oli see, et mõlema raamatu II osa enam ei pakkunud midagi erilist. Esimese osa võlu ja uudsust enam polnud. Lootsin, et "Egiptimaa" II osa on esimese osa järjeks, aga pigem sisaldas see I osast välja jäänud kirjutisi. Nii et kohati tekkis tunne, et olen vist seda juba lugenud. Kõige rohkem meeldis võib-olla autori kirjutus sellest, milliste tunnuste järgi võib öelda, et temast on saanud nüüd egiptlane.
Heljo Männi mälestuste raamat "Kassikäpp" jätkas ka autori mälestustega. Lugesin läbi, aga ei oskagi öelda, miks see osa mind enam nii ei köitnud nagu esimene. Lugesin, et autorilt on ilmunud  juba III mälestuste raamat "Kurereha", nii et jääb vaid imestada autori produktiivsuse üle. Kui raamatukogus silma jääb, loen ka läbi.
A. Kasemaa on minu jaoks täiesti tundmatu nimi, aga mitmest erinevast kohast oli tema raamatu kohta jäävad positiivsed arvamused silma jäänud ja nii see minu lugemislauale jõudiski. Ega kahetse! Täiesti teistsugune raamat. Noor autor uurib ja jälgib suure armastusega Peipsi-äärsete leskede (vanade naiste) maailma, nende maju, mööblit, riideid. Nii et see raamat on nii ilukirjanduslik kui ka etnograafiline. Eriti imeline oli see, kuidas noor mees kirjeldab naisteriiete materjale, lõiget, detaile.
Üks stiilinäide:
Lese näos, mida ilmestavad suured prillid, oli väga palju kortse, juuksed olid pikad ja hallid, ta nägi välja nagu muistne Jüriöö-eelne eesti naine. Ta oli vana, kortsus ja plekilina nagu ta linadki. Seljas kandis ta alati lohvakat, määrdunud lillemotiividega särki, ta ei pesnud vist kunagi, ja selle peale sama määrdunud aluskuube ja koeripstehnikas kootud riides seelikut, mis ulatus talle pahkluudeni, seeliku peal oli pikitriibuline põll, sinna sisse meeldis talle oma nina ja käsi pühkida. Iial ei loobunud ta oma villasest pearätist, mis oli must nagu öö. Ainult sünnipäeval kandis ta peas valget pearätti. Harva võis teda näha hallide lahtiste juustega. Kuidas see on võimalik, et ilusast armsast lapsest saab kord selline lesk, kunagine noor neiu, kes on vahetanud oma rõivad pikkade lohisevate seelikute vastu, rinnad välja veninud, nii et ta ise ka ei taha ennast vaadata? Silmas kae, varvastel kooljaluu, kortsus soonilised pikad käed, suu harv nagu linnupuur, nii et sõnade asemel tuleb sealt vaid puss-puss. Nii kummaline oli teda vaadata, sest noorepõlve piltide peal, mida ma näinud olen, on ta väga ilus, armu või ära.

Ja nüüd mu lemmik: minu teine e-raamat Tõnu Õnnepalu"Mandala", mõtteline järg eelmisele raamatule. Raamat, mille lugemine tõi muige mu näole, raamat, mille lugematud kohad hinge läksid, autor, kelle kirjutusviisi ja väljendusoskust ma ainult imetlen. Kuidas üks autor oskab kirjutada peaaegu mittemillestki midagi sellist, mis puudutab lugeja hinge. Ja loomulikult  need kassid, kes kogu seda raamatut üleval hoiavad. Kassiomanikuna võib seda äratundmisrõõmu ainult nautida. Kahjuks ühtegi tsitaati välja ei kirjutanud, aga seda raamatut tahaks veel üle lugeda.