Lihtsalt olla

Viimane nädal 0n olnud tõeliselt suvine. Üleeile jõudsin kodulähedasse randa ka, suutsin seal olla 1 tund ja 15 minutit, nii põrgulikult palav oli. Oleks võinud rohkem mere lähedale minna ehk lagedamale, aga ei viitsinud ratast läbi tulise liiva vedada. Aga paraja päevituse sain ka selle ajaga, lõuna ajal on ju kiirgus kõige kõrgem. Järgmisel päeval silmad valutasid, kuigi kandsin päikeseprille. Muidu olen aias päikese käes lebotanud. Ei saa aru neist inimestest, kes suudavad tundide kaupa rannaliival lebaskleda. Pärnu rand on ülerahvastatud , nädalavahetusel ulatub rannaliste arv 16 tuhandeni. Eile oli tõeline leitsak, õues ei suutnud üldse olla. Õhtul hakkas siis müristama ja sadama. Täna on soe, aga pilves. Ilmajaam lubab kuumasid ilmasid. See ülearune kuumus on piinav.
Loetud raamatutest ka. Kõigepealt Lii Undi "Illusioonimeistrid" Varanesi päevaraamatu II osa. Mulle meeldib lugeda viimasel ajal sellist autobiograafilist, tõsielulist kirjandust, huvitav on teada saada teise inimese mõtetest ja arvamustest. Aga see raamat enam nii ei mõjunud kui I osa. India kohta sai rohkem jälle teada ja mulle selline elu üldse ei sobiks. Valgena on seal ikka raske elada, kui sind vaadatakse kogu aeg kui kõndivat rahakotti, samas igasugustest kokkelepetest kinnipidamisest ei tasu rääkidagi.
Teine raamat, mis mulle väga meeldis, oli Maria Kupinskaja "Minu Alaska". Olen neid "Minu... sarja raamatuid niipalju saanud lugeda, kui neid raamatukogust kätte saab, aga see jättis sellise mõnusalt informatiivse ja konkreetse mulje. Ja tõesti, kui palju me, eestlased, Alaskast teame? Kas või see, et ega ilmastik väga palju meie omast ei erinegi. Töö oli seal aga tõesti raske. Tubli, Maria! Peategelane jättis üldse sellise hästi hakkaja inimese mulje, tegemist oli noore üliõpilasest neiuga. Meeldis veel tema huumor. Eriti karm oli elu järgmisel aastal liustikul, kus elati tõesti nagu vangis ninapidi koos telkides. Psühholoogilselt hästi raske ja töö jälle tappev, samas maksti selle eest vähem. Sain päris palju teada, näiteks kõik "jäägid" tuli kokku korjata ja need saadeti tünnides "maale" tagasi. Üldse käis transport helikopteritega. Samas see töö koertega oli ka raske, sest pidid tegema sadat erinevat asja ja arvestama iga koera juures tema eripära. Koeri tuli päikesekreemiga määrida, silmatilkasid mitu korda päevas silma panna, papusid jalga sättida, rakendis olevaid koeri pidevalt vahetada, junne koristada, kuute tõsta, sest lumi sulas iga päevaga+ veel muidugi neid sööta ja joota. Mis veel? Kõige paremad juhtkoerad on emased, sest nad täidavad korralikult käske ega mõtle sellele, kes nende ümber on st ei hakka oma võimsust jms näitama.
Täna hommilu lõpetasin oma eelmisel aastal alustatud siidikleidi õmblemise, kummiots pääses ikka lahti, nii et harutasin ja nägin päris palju vaeva, et seda parandada. Tulemus on keskpärane, ma ei tea, kui palju ma seda kandma hakkan, aga eks kogemused õpetavad. Nüüd on veel lõpetamata kootud kampsun ja heegeldatud WC kardinad, mis tahavad veel umbes kolme-nelja tunni heegeldamist.

Suvelõhnad

Imeilus suvepäev. Käisime metsas jalutamas. Millised lõhnad ümberringi! Meenuvad kohe lapsepõlvesuved, kus suurem osa päevast sai väljas veeta ja need lõhnad on siiani kusagil lõhnamälestuste riiulil olemas. Proovisin pärast neid taimi ka natuke identifitseerida: põldjumikas, imikas, mesikas, äiatar. Kas pole kaunid nimed selle -kas liitega? Kõige suuremat lõhna tootiski arvatavasti see mesikas. Kui kaunis on praegu loodus! Päikest sai ka täna võetud. Igatahes on lühikeste pükste ääretriip ilusti näha ja kintsud õhetavad punaselt.
Eile õhtul tuli Tv 3 pealt film, mis mulle väga meeldis. Nii harva on ju telekast midagi head vaadata. Filmiks oli "Põlenud mälestused" USA/ Suurbritannia 2007, melodraama noorest kahe lapsega imekaunist naisest, kes kaotab mehe. Mehe sõbraks on narkootikume kasutav mees Jerry, kellest Brian hoolib. Pärast surma kutsub naine ta enda garaaži elama. Samas on tal väga valus vaadata, kuidas see võõras tema laste jaoks tähtsaks muutub ja ta ajab ta minema. Jerry hakkab uuesti uimasteid kasutama. See, kuidas Audrey aitab tal sellest välja rabeleda ja kuidas ta kannatab, läkski hinge+ veel Audrey lein oma mehe pärast. Näitlejatööd olid suurepärased: Halle Berry ja Benicio Del Toro.

Hurraa, puhkus!

Olen juba mitmendat päeva puhkusel ja tunnen end mõnusalt, ei mingeid tööga seotus kohustusi, tundide ettevalmistamisi, tööde parandamist- urrr! Ja ilm on ilus ja taevas nii sinine. No jah, eile oli küll kohustuste päev: pesumasinatäis pesu, pesu õue, triikima jne kaks korda, pluss veel vana triikimata pesu, lisaks natuke koristamist, söögitegemist, nõude pesemist, õues lillepeenral naatidega võitlust jne, jne.

Kui nüüd tagasi vaadata, siis teisipäeval, 22.06 olid lõpuaktused, kus ma pidin aktuse ajal teadustama ja käskkirja ette lugema. Nii et terve külarahvale vaatamiseks ma seal suures saalis seisin, aga sain hakkama. Ma ei tea, miks igasugused sellised "jõuproovid" minu jaoks nii muretsema panevad on, sisimas ju tean, et võtan vastu ainult selliseid asju, millega hakkama saan. Maksimalist? Jaanilaupäeval olime Martini ja Merlega Kuiel. Ilus soe ilm oli, aga õues suutsin olla ainult kella 11ni, sest kihulasi ja sääski oli nii palju, et nad ainult sumisesid karjas ümber pea.

25. ja 26. käisin hansapäevadel, tore üritus, rahvast oli Pärnu-suguse linna kohta meeletult. Selline suurlinna tunne tuli peale. Sellised üritused elavdavad ikka seda elu, palju tuttavaid nägi ka, eriti reedel.

Lugenud olen viimasel ajal ka. Üks vana võlg on "Mina, vandersell", seljakotituristina rändab autor Lõuna- Ameerikas ja iseloomustab sealset elu. Lõpuks on ka ise sellisest eluviisist väsinud.

Täna lõpetasin Arvo Valtoni "Saksofoni" 24 novelli. Hästi erineva sisuga, täitsa huvitav on novelle lugeda, igaüks omamoodi terviklik. Oli neid, mis meeldisid ja neid, millest lihtsalt silmad üle lasin. Aga paar tarkusetera novellist "Juhendaja". "Õnn on üks viiv õnnetuste jadas, aga ta värvib siiski su elu talutavaks. Õnne tuleb osata tunda ja seda annab ka õppida. Aga kui see oskus on juba praegu sulle kaasa antud, siis hoia sellest kinni" ja teine veel "Mida paremini sa ära harjud ka nende asjadega, mis algul näivad kas kahjulikud või täiesti mõttetud, seda enam leiad sa rõõmuvälgatusi oma elus ja ehk koguni südamerahu."

Ja veel üks selline ajaviiteraamat, kus meeldis see huumor, mille läbi peategelane oma elu kujutab. Fiona Neill "Noore ema pihtimused"
Lucy Sweeneyl on kolm poega, temperamentne mees ja tal kipub kodune majapidamine käest minema. Musta pesu virn oli viimati alla meetri kõrgune mitme aasta eest, oma mehega seksis ta viimati mitu kuud tagasi ning juba mitu nädalat kasutab üks ta lastest prügikasti tualeti asemel. Lucyl ajab üks õnnetus teist taga ning ta ei suuda hästi meenutada, miks ta oma eduka karjääri ja selge pea selle segaduse vastu on vahetanud. Lisaks hakkab üks tubli ja kodustatud isa (samuti koolist) Lucyle järsku väga ahvatlev tunduma ning lugu läheb õige hulluks, kui oma lapse toovad Lucy lapse kooli tõelised kuulsused. Väikesed süütud valed kuhjuvad järsku koledal kombel ja ees paistab vältimatu katastroof - või ehk siiski mitte...

Kurbus ja rõõm käivad käsikäes

Elu täis vastuolusid- on viimase aja deviis. Kolm halba asja juhtusid järjestikku: reedel maksin hamba parandamise eest üle 800 krooni, täitsa jube roim rahakotis, millega ei osanud enne arvestada. Kõige jubedam oli muidugi täditütre ja tema mehe hukkumine süstavõistlusel. Me pole küll ja täiskasvanuna eriti kokku puutunud, aga rööpast välja lõi ikka. Matuseaeg pole ka veel selgunud.

Eile hakkasid riburada tulema riigieksamitulemused, mis olid üllatavalt head. Ka murelapsed tegid ära. Olin väga õnnelik, sest proovisin neid tõesti südamest õpetada ja see oli ju minu uus kogemus. Aga ometi täna hakkas mu rõõmutunne alanema. Otse nagu rusikas silmaauku on üks tsitaat raamatust "Arsti kirjad", mida tahan ka edaspidi tsiteerida.

"Pidutseda mõttes. Tundub küll, et kui jagad rõõmu teisega, siis võib see ivake kadedust tekitada ja teine haukab su rõõmu otsast tükikese ära."

Lugenud olen viimasel ajal rohkem. "Peksta ja kallistada" mõtteid eestlastest, võis ju lugeda, aga erilist muljet ei jätnud, paljud arvamused on juba sellised "kulunud" . Teine raamat, mis meeldis ja mille lugemine ruttu läks, olgu ka siin nimetatud -Bulgakovi "Noore arsti märkmed"

Vahel ma talun elu...

Noppisin Tiina Jõgeda Eesti Ekspressis ilmunud artiklist välja ühe tsitaadi: William Golding iseloomustab raamatus "Vaba langemine" ühte tegelast: ta "ei elanud, vaid talus elu", pärast eilset õhtut ja peaaegu magamata ööd tunnen seda. Täna pärast laupäevast tööpäeva võttis mind kodus vastu peatät välja magav A, tühjad köögikapid ja näljas lapsed. Elu on lill... Et natukenegi end paremini tunda, lisan foto meie armsast Kiizust.

Maikuu viimasel päeval

Lubasin endale hoolsam olla ja ilusti postitusi teha. Täna oli selline emotsionaalne päev: maavanema vastuvõtt. Minu jaoks polnud see muidugi uudne sündmus, sest eks ole viimase 5 aasta jooksul saanud seal käia küll, aga uues koolis jälle esimest korda. Ja ütleme, et mul oli seda vaja... oma enesetunde parandamiseks, et pole ainult nii, et endises koolis näitasin tulemusi. Ka palju väiksemas koolis on see võimalik ja eks jumal oli seekord minu poolel. Nägin endisi töökaaslasi, no midagi pole teha, aeg teeb oma töö ja üha kaugemaks nad minu jaoks jäävad. 2 vastikult halenaljakat seika ka tänasest päevast.Käisin täna juuksuris juukseid esimest korda elus sirgendamas, et ikka kabedam välja näha ja kas või oma endisele ülemusele näidata, et pole maakaks muutunud. Enesetundele andis palju juurde, aga kui saali etteotsa maavanema käepigistust saama marssisin, piilus või õigemini tungis minu uhiuue helelilla boolero käisest erkroosa rinnahoidja õlapael tervele saalile vaatamiseks. Üks tuttavast õpetaja ütles, et proovis küll märku anda, aga kus mina seda tähele panin. Aga eks sama värvi olid ka roosid minu mustal kleidil, nii et ehk võis ka seda kleidi õlapaelaks lugeda. Ühe tähtsa onu kõne ajal otsustas mu kõht järsku oma arvamust avaldada ja korises kõvasti, nii et endale tundus, et kõik kõrvalistujad seda kuulsid. Teine seik polnud õnneks minuga seotud, bensukas üks sümpaatne noor naine hakkas minema sõitma, endal voolik alles tankimas. Sai õnneks õigel ajal pidama ja kui ta sealt autost välja tuli, oli ta näost küll tulipunane ja ehmatanud. Jah, juhtub ka teistega...



Paar vana võlga. Käsitööga tegelen ikka ja 2 suuremat tööd on presenteerimata. Üks nendest on lapitehnikas tekk väiksele õepojale Kasparile, kes sündis 23. märtsil ja oma käsitööringis tegelesin õmblemisega ikka tükk aega, aga lõpptulemusega jäin rahule.






Teiseks tööks on kootud sall, mille üle olen suisa uhke, sest arutasin seda päris palju, aga tulemus ja vaev on seda väärt ja pärast venitamist sai ta veel suuremaks.

Olen viimasel nädalal saanud aega ka raamatute lugemiseks. Sain raamatukogust juhuslikult Peeter Volkonski raamatu. Minu jaoks on ta liialt rõve, aga loetud sai ruttu. See raamat on paras kompott, pildimaterjali on palju, lapsepõlvemälestusi ja muid eluseikasid, lisaks veel loomingut. Ei ütleks, et selle raamatu lugemine midagi erilist andis, toredad olid need noorusaja fotod ja mahlakas keelepruuk muidugi ka.


Teise raamatu Tiia Toometi "Loomalood"sain Selverist 50 krooniga. Mulle kui loomaarmastajale päris hea kompvek. Nalja sai ka nende koertega. Kerge ja ladus lugemine. Loomamaailma tõi samuti lähemale. Tiia Toometi ema Inna Tarmak oli ju tuntud kosmeetik Vene ajal ja tõeline daam. Aga tema suur loomaarmastus oli üllatus ja see, kuidas ta oma koeri hellitas, oli tore lugeda. Veneaegne veterinaaria oli ikka jube küll ja kuidas loomaarstid pidid end ise harima ja täiendama, et väikeloomadega üldse tegelema hakata.

Tagasivaade talvele

Viimasest postitusest on möödas nii palju aega, häbi-häbi! Lumine ja külm talv on seljataga, suisa imelik sellest praegu, nädal pärast suvekuumust, juttu teha. Aga talv oli selline, mille peale vanainimesed st ka minusugused ütlevad, et see oli minu lapsepõlve talv. Lund oli südamest ja küttearved ulatusid 3 tuhande kroonini. Aga pärast seda sügist pimedust ja soppa oli see ikkagi päris kena, kuigi pikapeale oli see külm päris tüütav. Proovin homme kirjutada, mida huvitavat lugenud ja teatris vaatamas olen käinud.