Lihtsalt olla

Viimane nädal 0n olnud tõeliselt suvine. Üleeile jõudsin kodulähedasse randa ka, suutsin seal olla 1 tund ja 15 minutit, nii põrgulikult palav oli. Oleks võinud rohkem mere lähedale minna ehk lagedamale, aga ei viitsinud ratast läbi tulise liiva vedada. Aga paraja päevituse sain ka selle ajaga, lõuna ajal on ju kiirgus kõige kõrgem. Järgmisel päeval silmad valutasid, kuigi kandsin päikeseprille. Muidu olen aias päikese käes lebotanud. Ei saa aru neist inimestest, kes suudavad tundide kaupa rannaliival lebaskleda. Pärnu rand on ülerahvastatud , nädalavahetusel ulatub rannaliste arv 16 tuhandeni. Eile oli tõeline leitsak, õues ei suutnud üldse olla. Õhtul hakkas siis müristama ja sadama. Täna on soe, aga pilves. Ilmajaam lubab kuumasid ilmasid. See ülearune kuumus on piinav.
Loetud raamatutest ka. Kõigepealt Lii Undi "Illusioonimeistrid" Varanesi päevaraamatu II osa. Mulle meeldib lugeda viimasel ajal sellist autobiograafilist, tõsielulist kirjandust, huvitav on teada saada teise inimese mõtetest ja arvamustest. Aga see raamat enam nii ei mõjunud kui I osa. India kohta sai rohkem jälle teada ja mulle selline elu üldse ei sobiks. Valgena on seal ikka raske elada, kui sind vaadatakse kogu aeg kui kõndivat rahakotti, samas igasugustest kokkelepetest kinnipidamisest ei tasu rääkidagi.
Teine raamat, mis mulle väga meeldis, oli Maria Kupinskaja "Minu Alaska". Olen neid "Minu... sarja raamatuid niipalju saanud lugeda, kui neid raamatukogust kätte saab, aga see jättis sellise mõnusalt informatiivse ja konkreetse mulje. Ja tõesti, kui palju me, eestlased, Alaskast teame? Kas või see, et ega ilmastik väga palju meie omast ei erinegi. Töö oli seal aga tõesti raske. Tubli, Maria! Peategelane jättis üldse sellise hästi hakkaja inimese mulje, tegemist oli noore üliõpilasest neiuga. Meeldis veel tema huumor. Eriti karm oli elu järgmisel aastal liustikul, kus elati tõesti nagu vangis ninapidi koos telkides. Psühholoogilselt hästi raske ja töö jälle tappev, samas maksti selle eest vähem. Sain päris palju teada, näiteks kõik "jäägid" tuli kokku korjata ja need saadeti tünnides "maale" tagasi. Üldse käis transport helikopteritega. Samas see töö koertega oli ka raske, sest pidid tegema sadat erinevat asja ja arvestama iga koera juures tema eripära. Koeri tuli päikesekreemiga määrida, silmatilkasid mitu korda päevas silma panna, papusid jalga sättida, rakendis olevaid koeri pidevalt vahetada, junne koristada, kuute tõsta, sest lumi sulas iga päevaga+ veel muidugi neid sööta ja joota. Mis veel? Kõige paremad juhtkoerad on emased, sest nad täidavad korralikult käske ega mõtle sellele, kes nende ümber on st ei hakka oma võimsust jms näitama.
Täna hommilu lõpetasin oma eelmisel aastal alustatud siidikleidi õmblemise, kummiots pääses ikka lahti, nii et harutasin ja nägin päris palju vaeva, et seda parandada. Tulemus on keskpärane, ma ei tea, kui palju ma seda kandma hakkan, aga eks kogemused õpetavad. Nüüd on veel lõpetamata kootud kampsun ja heegeldatud WC kardinad, mis tahavad veel umbes kolme-nelja tunni heegeldamist.