Ilmataat täitis eestlaste lumesoovi

Jõululaupäeval oli meie kandis õhuke lumekiht maas, aga pärast punaseid kalendripäevi- laupäeval hakkas tuisk pihta. Kuna pühadeks varutud toidust oli veel üht-teist külmkapis alles, siis oma nina välja ei pistnud. Ilmataat oleks otsekui itsitanud meie, lumeootajate,  üle. Tahtsite lund? Võtke ja südamest! Õhtuks olid hanged ukse ees ja öösel kella ühest külastas meid päästev traktor, selle talve esimene. Täna oli ilm juba päris talvemuinasjutulik.  No jah, niikaua kui autoga kuhugi minema ei pidanud
. Kuni linnani oli tee suurepäraselt hooldatud ja siis muutus kõik vastikuks, klammerdusin rooli külge, higi hakkas jooksma, auto üks ratas oli natuke paljama koha leidnud, teine vänderdas kinnisõidetud jääkonarluse peal. Jäi imestada ainult neid uljaspäid, kes minust 60ga mööda kihutasid. Olen ikka väga ettevaatlik sõitja, vist.
Fotod tegin pärastlõunal.

Minu vaadatud filmid

Sel sügisel hakkasin kinos käima. "Preili Julie´d" vaatasin augustis teatrietendusena ja nüüd filmina. Huvitav on ju võrrelda.  Mulle meeldis selle näitleja mäng Juliena isegi rohkem kui teatrietenduses Kersti Heinloo. Filmis tuli muidugi selle koha õhustik ja olustik paremini esile. See loss, kus elati, oli suurem ja teenijate elu tundus ka uhkem. Meil oli see rohkem selline eestipärane ja etendus jättis  sellise traagilisema ja jubedama õhustiku. Kuna sellest filmist on juba päris palju aega möödas, siis on need muljed juba haihtunud.

Edasi siis eesti filmide juurde. Ilmar Raagi "Ma ei tule tagasi" tegevus viis Venemaale. Süžee ise ju lihtne ja üllatusteta. Minu jaoks tuli selle noorema tüdruku surm  kuidagi liiga järsku ja otsitult. See film pani mind mõtlema selle üle, kas Venemaal ka praegu selliseid lastekodusid on, nagu seal näidatud. Või on aeg midagi muutnud. Mis mulle selles filmis kõige rohkem meeldis, oli nende tüdrukute osatäitmine. See oli nii loomulik, eriti huvitav leid  oli see väiksem tüdruk oma välimuse ja olekuga.

"Kirsitubakas" oli ju ka sellise klišeeliku sisuga. Noor tütarlaps armub endast vanemasse mehesse. Selle filmi plussiks oli muidugi see rabaloodus ja Maris Nõlvaku mäng. Ta tundus  salapärane, meenutas noort hirve oma suurte silmadega.

"Poisipõli" nagu teada, jälgib ühe poisi kasvamist ja loob sellega sellise dokumentaalfilmi illusiooni. Jäingi mõtlema, milline see poiss oma tegelikus elus on, kui palju ta sellesse rolli iseend sai panna ja kui palju mängida kedagi teist. Tegelikult oli ju lugu täiesti tavapärane ja võib iseloomustada paljude noorukite kujunemist.Ja selliseid ema või isa uue suhte otsimist ja laste sattumist uue "isa" perekonda on meid ümbritsevas elus palju. Mulle meeldis selle filmi juures kõige rohkem just selle poisi puberteediiga, tema välimuse (punnid, sorakad juuksed jms )  ja mõtteviisi muutus, konflikt ümbritsevaga. See oli nii eluline ja loomulik.

Jõulud ongi käes

Sügisvärve ma armastan, aga november on minu jaoks kõige raskem aeg, sügisene kaamos. Pimedus väsitab, sopp ja vihm väsitab. Kellakeeramine väsitab. Detsembris toimub väike muutus, kuigi pimedus on samasugune, muutub olemine natuke lihtsamaks. Mulle meeldib jõulueelne aeg rohkem kui jõulud ise. Sellel aastal oli kuidagi natuke rohkem aega, nii et jõulutuled said advendiajal ikka üles. Mulle meeldib, kui selles pimedas ajas näed oma majale lähenedes värvilisi ootavaid tulekesi. Kui terve küla oleks nii kaunistatud, oleks seda jõulu ka rohkem tunda.
Veel meeldib mulle valida jõulukaarte, mida ma ikka veel välismaa sugulastele ja mõnele teisele ka saadan. Õnneks valikut on, aga alati ei tule kõik kohad meeldegi, kus neid olla võib. Sel aastal märkasin, et raamatupoodides on päris suur valik ja hinnad odavamad kui postkontoris. Ühes kontoritarvete poes olid ka armsad kaardid, aga mul olid juba eelnevalt kõik ostetud. Nii ma seisan selle valiku ees ja mõtlen: see kaart sobib Rootsi, see õekesele Soome. Mingil ajal panin tähele, et mulle meeldivad igasugused linnukestega kaardid.
Tore on ka postkastist kaarti leida, näha, milline kaart kellelegi on meeldinud ja et ta just selle on minu jaoks valinud.
 Piparkoogitainast olen ka juba mitu aastat ise teinud. See lihtsalt on parem. Küpsetamine enam mulle nii ei meeldi, aga M abiga sai eile ka see tegu ette võetud. Kuuse kaunistamise rõõm pole ka enam see mis lapsena. Aga samas kuusk ise peaks ikka olema.
Mulle meeldib veel ise väikseid jõulukingitusi nikerdada, Nii valmisid õele siilikujulised pajalapid, vildist tegin kassiga järjehoidjaid ja riputatava linnukese. Nad pole küll midagi erilist, aga nende tegemine võtab omajagu aega. Aga see protsess ise on nauditav. Selleks peab ainult aega võtma.
Mis mulle jõulude ajal ei meeldi? Kauplustes käia, sest parklad on autosid täis tuubitud ja rahvamass tungleb sees. Olen valinud sellised varasemad ajad, et saaks oma ostlemised rahulikumalt ära teha. Toidujaht ka ei meeldi, aga sellega tuleb leppida. Ma ei kujuta ette, et minu meespere jõuluõhtul tervislikku kõrvitsasuppi helbiks ja magustoiduks näiteks võimalikult väherasvast porgandikooki näsiks.
Veel ei meeldi ajakirjanduse kohustuslikud jõuluteemalised kirjutised, mida saaks ju aasta-aastalt copy-pastida. Näiteks ülesöömise jms teemad.
Kuna viimane kirjutis oli suvel, siis hakkan aegamisi oma raamatuid jms meenutuseks üles panema. Blogger ei taha minuga koostööd teha ja eile keeldus pilte laadimast.
Minu teatriskäigud kõigepealt:
Vanemuise "Madisoni maakonna sillad" septembris. Kuna raamat kunagi loetud ja film vaadatud, siis oli huvi ka etendus ära vaadata. Kahjuks polnud peategelased minu kujutluspildi järgi. Lugu ise oli lihtsalt üles ehitatud. Üllatusmomente polnud. Võis vaadata, aga ei midagi erilist.

Novembri alguses käisin Linnateatris "Hamletit" vaatamas. Kuna süžee on ju ammu tuttav, siis selle poole pealt oli lihtsalt huvitav mõistatada, kas see koht oli tekstis juba algselt olemas või mitte. Maitseasi, aga mulle see tüki sidumine Eesti 30ndate kalurikülaga kohale ei jõudnud. Kuna linnateater on minu jaoks kindlasti juba kvaliteedimärgi näitaja, siis ootan neilt ka rohkem. Ütleme, et erilist vaimustust see etendus ei tekitanud, nagu mõni muu etendus enne seda on teinud, aga hästi tehtud oli see ikka.

Kuna kinos olen ka sel sügisel käinud ja raamatuidki lugenud, siis jätkan mingil ajal oma postitustega. Praegu ootavad mind hoopis praktilisemad askeldused. Nii et jällenägemiseni.

Veel paar päeva...

Üks vana võlg ootab klaarimist. 16. augustil käisin Lottemaal vaatamas Strindbergi näidendit „Preili Julie“- tõsine etendus, mis jättis lõppedes sellise sünge tunde hinge.  Aga pärast etendust ootas meid rahvarohke Augustiunetus, nii et see etenduse mõju hajus.Head näitlejad ja mõtlemapanev sisu.

Milleni võib elu viia, kui astutakse üle piiri? Julie unustab oma positsiooni  ja seisuse ning laskub lihtrahva tasemele, õrritades nii oma avameelse  käitumisega  Jeani, teenijat, MEEST, kelle salaunistuseks on kunagi söögikoht ja hotell avada. Kus on selle mehe piirid? Alguses meeldivas ja kombelises noormehes lahvatab viha, kättemaks ning ta muutub otse  vaatajate silme all  julmaks ja külmaks. Maksab Juliele tema mõtlematu käitumise eest kätte.  Aga väljapääsu pole selle teoga enam kummalgi...

Ja veel kaks maiuspala, mida lugesin ja nautisin:

Jones „Hüljatu“

1957. aasta suvepäeval seisab üheksateistkümnene Lewis Aldridge üksinda Waterfordi raudteejaamas. Ainus, kes teda tagasi ootab, on viieteistkümneaastane Kit Carmichael. Sarnaselt noormehele on ka tema pidanud veetma oma lapsepõlve ängi täis Inglise külakeses, mille elanikud üritavad toibuda Teise maailmasõja koletustest. Kümme aastat tagasi oli Lewis see, kes ootas isa naasmist sõjast. Tema ema, glamuurne seltskonnadaam ja boheemlashing, hoiab nii abikaasat kui ka poega oma lummas. Ent kui maailm koost laguneb, osutub isa ja poja vaheline kuristik liiga sügavaks, ning nende võimetus teineteist leinas lohutada paiskab nad teineteisest veel kaugemale. Kit ja Lewis peavad oma varasema elu mõranenud riismetest ehitama enda jaoks uue tuleviku. “Hüljatu” on ühest küljest painav, teisalt kaunis portree patust ja lunastusest. Sadie Jones (sünd 1967) on inglise kirjanik, kelle 2008. aastal ilmunud esikromaan „Hüljatu“ (Outcast) sai kõrgelt kiita nii kriitikutelt kui ka lugejatelt. Paljude auhindade seas võitis romaan maineka Costa First Novel auhinna (endine Whitbreadi auhind). Ka tema järgmised romaanid „Väikesed sõjad“ (Small Wars) ja „Kutsumata külalised“ (Uninvited Guests) võeti soojalt vastu.

Raamat katkistest inimestest, kes teevad oma käitumisega haiget ka teistele. Lewis on sunnitud üle elama oma ema uppumise, ta ei suuda teda vee alt päästa. Pärast sellist katsumust ei toeta teda keegi, isa näeb temas sarnasuse põhjal abikaasat, ta ei suuda poisiga emast rääkida ja võõrandub temast täielikult. Poiss on hinges nii üksik ja katki, et sellest saab aru ka isa uus naine, aga ta lihtsalt ei oska poissi aidata.

Teise suure teemana lähebki raamatust läbi inimeste omavahelised suhted, kuidas suhtutakse teistest erinevatesse, kui tähtis on see, millise mulje sa teistele jätad. Seda väikeses külaühiskonnas. Samas see, milline inimene teistele paistab, ei näita midagi selle kohta, milline despoot ja vägivallatseja ta kodus võib olla.

 

„Me peame rääkima Kevinist“ autorilt Lionel Shriverilt lugesin raamatut "Suur vend", mis mulle väga meeldis.

„Suur vend“ on  raamat toitumisprobleemidest, aga mitte ainult. Pandora, peategelane ja jutustaja, meeldib mulle väga. Ta on eneseirooniline, energiline, külma meelega, väga hea analüüsija. Tema silmade ja suu kaudu tuuakse lisaks toitumisprobleemidele ka palju muidki ühiskonna valukohti. Kuigi ühiskond on nii kiiresti arenenud, ei oska inimesed enam nii lihtsat asja kui söömine. Lisaks käsitleb autor peresuhteid, kui kaugele võime minna, et aidata teist inimest, oma õde või venda. Kuidas aidata venda, kui tead, et tema aitamisega võid kaotada oma abikaasa. Isa kaudu tulevad raamatusse sisse ka TV-seriaalide teema ja kuulsuste laste elu.

 Mõtlema pani see, kui saadi kokku väga paksu vennaga, ei julgenud keegi sellel teemal temaga rääkida või midagi selle kohta küsida. Samas suhtub ühiskond sellistesse inimestesse väga negatiivselt, teadmata tegelikult põhjusi, mis selleni on viinud.

Äike ja vihm

Kuumalainest pole enam jälgegi ja saab jälle asisemate asjadega tegeleda. Või kui ma toatemperatuuri millegagi võrdleksin, siis võin öelda, et kookosrasv, millega ma ennast aeg-ajal sisse määrin ja mis pidi väga kasulik olema , sest nahk on pärast päikesevanne kuiv, on jälle tahkeks läinud.
 Terve nädal olen tegelenud õmblemisega ja eilseks sain kleidiga ühele poolele. Kuna olen alles algaja õmbleja, siis katsetan ja harutan, sel korral isegi jäin lõpptulemusega enam-vähem rahule.  Kui ma poest midagi ostan, siis ma tavaliselt ei vahi igat õmblust ega kohta, nagu ma kriitiliselt oma töö puhul teen.
Kuumaga ei edenenud lugemine kõige paremini, aga midagi ikka.

„Kui tuvid kadusid“ on mind päris kaua raamaturiiulis oodanud, nüüd lõpuks jõudsin selle läbi lugeda, alustasin Soomes. Selle raamatu lugemise tegid keeruliseks juba Oksasele omaseks saanud jutustaja vaatepunkti ja ajastu muutus, samuti keerulised igasuguste organite, asutuste nimed. Mind täitsa huvitabki, kui keeruliseks osutub see kõik inimese jaoks, kellel pole kokkupuudet Nõukogude Liiduga ja Eesti ajalooga. Kui hästi tema sellest aru saab? Mulle pole põnevus- või spooniromaanid kunagi meeldinud, aga seda raamatut võib vist sellesse žanrisse asetada. Samuti jäi naistegelane Juudit natuke mitteusutavaks. Võib lugeda, aga midagi erilist ei pakkunud, kõige suuremaks plussiks minuu jaoks oli selle aja inimeste valikuküsimuste ja ajastu üleüldine tutvustamine lugejale. Loetud!

 "Minu Jaapan" meeldis väga, just selliselt kirjutatuna ma seda sarja ette kujutangi. Olen lugenud ennegi Jaapani-teemalisi raamatuid, aga meeldis, et autor oli keskendunud ka selle riigi kitsakohtadele ja mitte üldse irisevalt, vaid pigem analüüsivalt. Mul tekkiski küsimus, mis saab sellest küllalt kammitsevate reeglitega pika ja rikka ajalooga riigist, kui noored üha enam astuvad nendele reeglitele vastu ja annavad märku muutuste vajalikkusest?  Nad ei taha enam elada nii nagu nende vanemad põlvkonnad.

 Mis meelde jäi ja mõtlema pani?

Huvitav oli lugeda jaapanlaste suhtumisest Hiroshimasse ja Nagasakisse. Ohvritesse suhtutakse kui rituaalselt määrdunutesse või lihtsamalt väljendades nagu aidsihaigetesse sp kannatanud varjavad arme jms , sest kardetakse teiste eemalehoidmist, aga nn heidikustaatus on  rühmale orienteeritud ühiskonnas üks hullemaid. Samuti pole „pommipäevad“ Jaapanis kuulutatud mälestuspäevadeks, kuigi tõid kaasa nii palju süütuid ohvreid.

Noortekultuur ja nunnu-esteetika

• Äärmiselt populaarsed on mangad st piltide kaudu jutustatud narratiivid, sadadel lehekülgedel lahti rulluvad jutustused. 

• Kollektivistliku mina kasvatamine, noored tahavad vastanduda vanemale põlvkonnale, mina- otsimine nn kultuurilisest supermarketist. Inimene võib endast kujundada ükskõik kelle, valides endale sobiliku identiteedi. Cosplay ehk kostüümimängud on noorte seas väga populaarsed, samuti on võimalik eksperimenteerida nii range riietuse nagu koolivormiga, tuua esile nii lapselikkuse kui seksikuse ühel ajal.

• Kawaii-esteetika on tunginud ka ärimaailma, kus kõige lihtsamad asjad püütakse kujundada nunnudeks, et tagada müügiedu ( näitkes pandaistmed rongides). Autori arvates tasakaalustab see Jaapani võistluslikust ühiskonnast tingitud depressiivset olukorda.

• Dresscode, mis peab vastama ühiskondlikule positsioonile ja mille järgi on võimalik arvata sinu positsiooni ning ametikohta ning selle eiramine võrdub peaaegu kuriteoga.

"Minu India" on jälle selline toreda stiiliga kirjutatud raamat. Kohati jääb selline mulje, et see polegi tegelikult juhtunud, vaid välja mõeldud ilukirjanduslik lugu. Autor on väga hea inimeste kirjeldaja. Jääb imetleda ainult autori julgust ja südikust keset Indiat üksi rännata. India on ikka üks väga "hull" koht ja ma kujutan ette, et väga paljud põhjamaalased sh mina lihtsalt ei suudaks seal hakkama saada, sõita täis tuubitud vagunites, kannatada inimeste erilist huvi valgete vastu, kokku puutuda äärmise vaesusega. Ja töötamine sellises ajalehetoimetuses oleks suisa crazy.

Eelmisel reedel käisime A-ga väikesel tripil Lätis, välismaal. Piiriületamine ei läinud kõige lihtsamalt, sest A oli unustanud koju ID- kaardi ja nüüd ta enam sel aastal ilma isikutunnistuseta meie lõunanaabrite juurde ei saa.
Meie marsruut kulges mööda Läti väiksemaid kohti: Mazcalaca- Valmiera- Cesis- Limbaži. Turaidasse me enam ei jõudnud. Tõeline maaidüll. Ääretud kuldsed viljapõllud, viljakombainid, kõndivad kured neid jälitamas. Ja nii palju lehmi pole ma Eestis enam ammu näinud.
Cesises (Võnnus)  käisme rohkem ringi, käisime kindlusevaremetes ja ka "uues" lossis, kus on ka torn imelise vaatega ümbruskonnale.