Väike märk sellest nädalast ka maha...

Poisid pole mitu nädalat kodus käinud, kuidagi rahulik see nädalavahetus, kuigi teha oleks oi kui palju... Ühe kampsuni tuunimise lõpetasin küll ära, hea seegi. Aga tegelikult tahtsin kirja panna selle, et igikelts (ühest blogist leitud väljend) hakkab maast kaduma,  neljapäeval ladistas vihma ja reedel ka kuigipalju. Lumikellukesed igatahes õitsevad (  no jah, kui aus olla, siis sügiseste kuivanud lillevarte vahel). Ja õunapuude juurest paistab lume alt juba päris suur laik mädanenud õunavaipa. Reedel tööle sõites kössitasid suure liiklusega maantee ääres 4 toonekurge ja jälgisid nagu tunnimehed läbi halli vihmakardina autodevoolu. Kurgede telekas?  Paar toonekurge paistsid taga põllu peal toidu hankimisega tegelevat. Töölt tagasi sõites jooksis üks kits auto nina eest üle tee, pidurdasin juba, oleks teine ka tulnud, oleks kokkupõrge vältimatu. Aga seekord siis niipidi...
Kolmapäeval linnas käies oli  veel päris talvine, kuigi päeval paistis päike juba kevadiselt. Keset suuri elumaju ühe peatänava ääres  kühveldas või pühkis üks suurem mehemürakas midagi, palja ülakehaga. Kontrast lume ja teiste- vammustes inimestega oli päris suur.
Nii et kevademärgid on olemas. Kui see poriaeg ka nüüd üle saab elatud...

Jääaeg või mis?

Üks reisiraamat veel, mis läbi sai loetud. Noor perekond rändab koos väikese lapsega läbi Brasiilia, Argentina, Uus-Meremaa, Austraalia, Tai, Vietnami, Hiina jt. Tõeline unistuste reis. Kuna sinna ise vaevalt et saab, siis miks mitte rännata kellegi teise silmade kaudu. Kui palju suudab inimene elamusi vastu võtta? Kõik tundus küllalt idülliline, see laps pidi küll väga leplik olema. Väsimus tekitab ju stressi nii täiskasvanus kui lapses. Vahepeal võtsid nad muidugi aja ka maha. Eelkõige oldi huvitatud just uutest toiduelamustest ja raamatus oli ka palju kohaliku toiduga seotud retsepte. Kerge ja huvitav lugemine. Praegu loen "Mandalat".

Muidu on elu kuidagi tasakaalutu. Pidevalt juhtub midagi ja kahjuks mitte häid asju. Tugeva allergilise reaktsiooni tõttu (multivitamiinidest?) olen end varsti juba kuu aega kratsinud, nagu oleks tuulerõugetes olnud. Apteegi tablettidest küll kasu polnud. 

Veel raamatuid

Jätkan eelmist postitust. Millegipärast on minu viimased lugemised seotud memuaaridega. Daniel Vaariku "Praktikaaruanne" kirjutab tema ajakirjanduse  õpingutest ja noore inimese elupõletamisest. Tema õpingud ja esimesed tööaastad jäid nn hullumeelsesse üleminekuaega, 90-ndate esimesse poolde. Samal ajal käisin ka mina ülikooli vahet. Rohkem pani see raamat mõtlema oma pojale, kes sama eriala tudeerib. Loodan emana, et tema elu nii kirjuks ei kisu. Ja Pulleritsu nõudlikkusega on tal ka oma kokkupuuted juba olnud.


   Hannes Võrno "Poisi lugu" oli selline armas ja lihtne  raamat, mis teeb selle peategelase ka lugejale lähedasemaks. Ei kirjuta ta nii avameelselt kui Hvostov või mõni teine autor ega pole ka sellist erilist nõukogude aja painet.  Mulle tundub, et see raamat olekski nagu selle ajastu poiste lapsepõlvelugude üldistus. Elati ju sel ajal peredes küllalt sarnast elu.

Heljo Männi "Nõgesed ja nartsissid" jõudis mu koju Apollo alemuselt. Tegemist on raamatuga, mis sobib vist rohkem vanematele ja keskealistele st mulle sobis hästi. Fotod, mälestusekillud erinevatest inimestest, kirjanikest, toimetajatest jne, väikesed loomingulised vahepalad- raamat  on ilus ja  huvitavalt kokku seatud. Heljo Mänd on ikka väga produktiivne kirjanik olnud, kirjutab siiani. Ainult imetle. Minu lapsepõlve kõige armsam luulekogu oli Heljo Männi "Pillerpall", hiljem  ka noortekas "Miks sa vaikid?". Lugesin, et ta on tõlkinud ka norra  raamatu "Vaikivad trollid", mis on jälle kuidagi eriliselt meelde jäänud, kuigi seda mul kodus polnud.
Raamatus oli juttu tema Pioneeris töötamise aegadest, kokkupuudetest nii meeldivate kui ebameeldivate inimestega st ka natuke klatši. "Jah, ka nõgeseid peab olema, sest nende taustal on nartsissid veelgi heledamad."
Lugesin, et sellele raamatul on olemas ka II osa, jälle hästi tabava pealkirjaga-"Kassikäpp".

Talv, talv, talv- ikka lumi, jää ja külmakraadid. Eile oli üks tore film (lihtne ajaraiskajast naistekas) Kanal 11-s - "Jane Austeni raamatuklubi", olen lugenud seda raamatuna, aga film oli huvitavam, aga ei teagi, kui seda enne lugenud poleks, kas ma sellest filmist siis midagi arvanud oleks.

Selle aasta esimene

Püüan meenutada viimasel kolmel kuul loetud raamatuid. Lugemiseks jääb tavaliselt enne magamaminekut aeg st  ei suuda midagi eriti tõsist ja rasket lugeda. Millegipärast jõudsid minuni 3 Petrone Prindi lapsepõlveraamatut. Huvitav oli jälgida, kuidas erinevad inimesed oma lapsepõlvele tagasi vaatavad, mida oluliseks peavad.

Loone Ots „Mustamäe valss“ Mulle meeldis see raamat, see oli nagu selle ajastu kroonika, nii detailne oma mäletamise ja kirjeldustega. Imestan neid inimesi, kes suudavad oma lapsepõlvest nii palju meenutada ja mäletada. Kas ta pidas päevikut? Hästi täpselt oli juba Loone esivanemate elust kirjeldatud: igavesti hea ülevaade sellest ajast ja eredatest inimestest. Mulle tundus, et tegemist oli varaküpse lapsega, aga see jäi natuke küsitavaks, et tihti oli antud lapse mõtetele pigem täiskasvanud inimesele omane selgitus või üldistus. Kas laps ikka suudab nõukogude aega st lapsepõlve võtta sellise teadlikkusega? Mina näiteks võtsin oma lapsepõlve nii, nagu ta oli, mõtlemata, et saaks ka teisiti olla, kuigi vanemad rääkisid kodus võib olla vahel ka muud. Aga see polnud minu jaoks oluline. Autori keelekasutus oli ka huvitav, nautisin tema võrdlusi. Raamat oli paks ja hästi sisutihe, andis sellest nõukogudeaegsest elust väga hea pildi. „Projektilaps Pärnust“ Toimumisaeg ja koht enam-vähem sama mis minul st oli hea võrrelda enda ja tema mälestusi lapsepõlve Pärnust. Võrreldes Loone otsaga oli detaile vähem ja koolielul ja õpetajatel peatuti tagsihoidlikumalt, pigem keskendus Kati enda arenemisele. Mind pani mõtlema just see, kui palju tegelikult on üldse neid inimesi, kel lapsepõlv nii kudne ja muretu on, et sealt ühtegi kompleksi kaasa ei saa. Kati tundis puudust oma isast, aga kui palju oli tema kõrval neid inimesi, kellega ta rääkida sai ja keda usaldada. Tal oli võimalik käia reisimas, tegeleda erinevate huvialadega, kohtuda huvitavate inimestega. Ei pidanud mõtlema ka pidevale rahapuudusele. Välismaalt saadeti riideid ja muudki, mis oli sel ajal ikka väga suur pluss. Eks me igaüks tuleme oma lapsepõlvest ja võtame sealt kaasa päris suure pagasi suhetest, harjumustest, ellusuhtumisest. Kindlasti mõjutab see meie tulevast elu, aga kui palju oleneb meist endast? Peaasi, et me suudaksime oma lastele paremat pakkuda ja mitte oma vanemate vigu teha. Aga kas me suudame? Lugemine läks kiiresti, jutt jooksis, palju oli ka viiteid Kati praegusele elule Aga raamatu ülesehitus kohati häiris natuke, ei suutnud tabada seda loogikat.

„Minu Dublini“ valisin lugemiseks sellepärast, et mu vend elas samuti neli aastat võõrtöölisena Dublinis ja kolm aastat tagasi käisin tal seal külas. Ostsin selle raamatu talle jõulukingiks nn nostalgitsemiseks ja lugesin ka selle ise eelnevalt läbi. Kristiina ja minu venna elus on palju sarnast, näiteks seegi, et mõlemad said eestlastega kokku internetikohvikus, olles ise tööta, elamispaiga ja rahata. Samuti see karjakesi kooselamine ja ja talvine tubades külmetamine. Nüüd aga raamatust endast. Raamat oli kirjutatud ladusalt, lugemine edeneb kiiresti. Alguses on autor kirjutamisel isiklikum ja üksikasjalikum, raamatu teine pool muutub rabedamaks. Kuna raamat keskendub ainult Dublinile, siis ei saagi ju autorilt nõuda, et oleks rohkem tahtnud Iirimaast teada või iirlastest endist. Kuna olen ise Dublinis käinud ja peamiste vaatamisväärsustega tutvunud, siis raamatust ma rohkem nende kohtade kohta teada ei saanud. Autor keskendub rohkem kodu-töö-õhtune pidutsemiskoht trajektoorile. Sellelt tulenevalt saab lugeja täpsema ülevaate Dublini linna transpordivõimalustest ja pidutsemiskohtadest. Oleksin tahtnud rohkem teada saada noortest iirlastest, nende haridusest, millest nad unistavad ja kas nad on oma kodumaaga rahul. Tean, et praegu on Iirimaal suureks probleemiks see, et elanikkond väheneb, iirlased suunduvad mujale maailma oma õnne otsima. Kõige muhedamalt oli kirja pandud autori esimene tööpäev bensiinijaamas, samuti kliendiabi WC-s. Kohati häiris raamatu lõpu poole sisu hüplikkus, näiteks on ühe peatüki pealkiri „Bussist, salatist ja paastust“. Tundus, et kui neist asjadest pikemalt juttu teha polnud, siis tuli need teemad ikka raamatusse ära paigutada. „Minu Dublin“ oli selline raamat, mis ei tekitanud erilisi emotsioone, kuid neile, kes kavatsevad Dublinist tööd ja elamiskohta leida, on see hea teejuht. Dublinit ennast see raamat minu jaoks atraktiivseks ei teinud.

Juhan Peegel „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ Seda raamatut pidin lugema oma töö pärast. Ja see raamat on hea, pole küll „Läänerindel muutuseta“, aga võib leida palju sarnast. Sõda on julm ja selliseid raamatuid peaks iga inimene lugema, et saada aru sõja mõttetusest. Noor peategelane on 22-aastane ja peab kohanema sõjaga. Kõige selle jubeduse juures, mida sõda kaasa toob, pole see raamat õudne, vaid südamlik, leiab ka väga humoorikaid kohti. Mehed oma ütlemistes ja tähelepanekutes olid andekad, kuid samas näitab see teos, et inimnelul pole sõja ajal mingit väärtust ja iga järgnev minut võis tuua surma. Lõppes see raamat lahinguga, kus oli juba ette teada, et sealt keegi elusana tagasi ei tule. Tuli teha veel viimane suits ja minna... vastu surmale. „Meie elu on julmalt kitsas ja ebainimlik: me oleme marsil, me kaevume, me tulistame, meid tulistatakse, me matame oma surnuid ja saadame ära haavatuid. Me vaatame maastikku mitte kui inimesed, vaid kui sõdurid: siin on hea varjuda, siin on hea tulepositsioon/-------/ Me tahame üle olla surmastki- või on see esivanemailt pärinev ebausk kasutada õigete nimetuste asemel midagi muud, nõnda et me üsna küüniliselt ütleme: sai kabelimatsu, arvati maha toidult ja seebilt, sinililled silma pea, läks parematele jahimaadele ja nõnda edasi. Kuid kõigepealt oleme vaesed ja poolikud sellepärast, et me oleme koduta ja armastuseta. /--------/ Ja seegi poolik elu, mis meil veel on, on vapustavalt habras nagu põlenud niit.“

Kuna tahtsin lugeda Jan Kausi "Koju", aga seda raamatukogus polnud, siis võtsin "Õndsate tunni", mis kuulub tema varasemasse loomingusse. Lugesin läbi, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Peegeldas seda aega, mil ta kirjutatud oli.

"Sillamäe passioon" oli siis kolmas lapsepõlveraamat, mida tahtsin ammu juba lugeda. Huvitavalt kirjutatud ja põhjalik. Sillamäe on minu jaoks täiesti tundmatu koht, ma vist pole seal isegi käinud, aga jälle langeb autori ja minu lapsepõlv enam-vähem samasse aega. Aga minu lapsepõlv oli selles õiges Eestis. Mulle jäid sellest raamatust millegipärast meelde kaks kohta: üks see, kui poiss läheb koos emaga vanavanemate juurde ja nad ei räägi paari kilomeetri jooksul mitte midagi, sest millest neil ikka rääkida oleks, ja teine see, kui poiss läheb raamatukogusse, mis on tema jaoks nii oluline koht st seda võib võrrelda kui mingi templiga. Olen lugenud viimasel ajal just päris palju selliseid raamatuid, mis näitavad, kui olulised olid RAAMATUD noore inimese elus nõukogude ajal.

Üle pika aja

Koolivaheajal sai natuke lugeda, teatris ja kinos käia. McEwanilt lugesin kahte raamatut.

„Tsementaed“ pereisa tellib suure koormatäie tsementi, et  sellega aed ära valada, kuid isa sureb ja varsti ka ema, kes on pikka aega juba haige olnud.

Lapsed viivad ema keldrisse ning tsementeerivad ta kasti, et keegi ei saaks teada, et nad omapead elavad. Siitpeale hakkavad kehtima uued reeglid. Pere vanim laps, Julie, peab hakkama nooremate eest hoolitsema.  Minategelane Jack masturbeerib pidevalt, ei pese ennast enam, jälgib kogu seda elu kõrvalt. Sue põgeneb oma raamatute maailma ning kirjutab vihikusse  emale kirju. Pesamuna Tom hakkab kandma tüdrukuteriideid ning hakkab oma ema igatsuses järjest enam Julie küljes rippudes titat mängima.  Igaüks elaks nagu seda vanemate kaotust ja iseseisva elu hirmu omamoodi läbi. Pöördepunktiks saab hoopis Julie ja Jacki intsest, mille tahtmatuks tunnistajaks saab Julie peigmees Derek. Derek läheb  võimudele teatama ja kõik lapsed on ühes voodis ja ootavad seda, mida see kõrvaline "muu maailm" nendega nüüd peale hakkab ning Julie ütleb Tomile: "Kas polnud mitte kena uni."

See raamat oli sisult vastik, aga samas kaasahaarav ja huvitav.

 

Ja teine raamat samalt autorilt:

„Lubadus“

Raamat, mille lugemine võttis päris palju aega, aga oli selline salapärane ja lummav. Raamatu tegevustikku vaadataks mitu korda läbi erinevate vaatepunktide.

1934. aasta  suvepäeval näeb 13-aastane Briony pealt, kuidas tema vanem õde Cecilia võtab oma lapsepõlvesõbra Robbie silme all riidest lahti ja sukeldub purskkaevu. Ta hakkab Robbiet (kes tema õesse armunud on) kahtlustama, et tegemist on mingi jubeda maniakiga.
Sama päeva lõpuks on nende kolme elu jäädavalt muutunud. Robbie ja Cecilia on ületanud piiri ja neist saavad noorema tüdruku kujutlusvõime ohvrid. Briony paneb toime kuriteo, millele ta kogu oma ülejäänud elu andeksandmist otsib. Ta ütleb, et noormees on vägistanud noore tüdruku Lola ja Robbie saab vanglakaristuse. Edasi läheb lugu sõjas: sõjakoledused, Briony suureks saamine ja hingepiinad.

Vaatasin kohe üle ka selle raamatu järgi tehtud filmi, mis mulle samuti väga meeldis, kuigi andis edasi selle põhisisu, aga ikkagi: see ajastu ja näitlejad olid nauditavad.

22. okt käisin vaatamas NO teatri komöödiat "Võtame uuesti". Ega pikalt sellest rääkida pole, naerda sai, näitlejad olid head, etendus nõudis näitlejatelt õigel ajal õiges kohas olemist. Kuhugi teise linna selle etenduse pärast küll ei sõidaks, aga kui etendus tuleb koduõuele, siis miks mitte. Aga kui publik pärast  etendust püsti tõuseb ja aplodeerib, siis... Kas see ongi tipp?

Risto Kübar oli tõesti hea!

Ja ma käisin ka üle pika aja KINOS vaatamas eesti filmi "Eestlane Pariisis". Pikad kaadrid... Meelde jäid Laine Mägi pätid ja rahvusmustrites padi, mis tal Pariisi kaasa oli võetud. Aga sisu poolest oli see ikka nii lihtne, ei ühtegi üllatust.

 

 

Akna taga on pime sügis

Sügisvihmad ja pimedus ongi käes. Lugeda pole eriti aega olnud, sest töö nõuab oma, aga midagi ikka. Lapsed ongi pesast lahkunud ja naudin rahulikke õhtuid, teen süüa seda, mis maitseb mulle endale, ja millal tahan. Tartu laps nõudis pärast kahenädalast makaroni söömist koduse toiduna kartulit. Kartulit?! Kartul pole siiani tema lemmikute hulka kuulunud, aga nüüd järsku oskab ta seda hinnata. Eks nüüd olengi juba see ema, kes põll ees, liha ahjus, kartulipott pliidil keemas, lapsi vastu võtab.
Muidu pole midagi head juhtunud, pigem vastupidi: reedel avastasin oma kaelalt pisikese puugi, ehk läheb õnneks. Laupäeval sõitsin autoga ühest loiguga kaetud löökaugust läbi. Vägev, kuidas ma ikka oskasin selle augu üles leida. Igatahes koju jõudes oli rehv pooltühi, rehv ise polnudki katki, hoopis velg oli kõver. Täna hommikul oli tagumine kumm tühi. Kaks päeva autoga ei sõitnud, seepärast ei tea, millal see end lõssi lasi. Igatahes pärast täispumpamist ta tühjaks ei jooksnud ja lubas sõita.
Aga nüüd raamatutest:
Punase raamatu sarja kuuluva raamatu haarasin raamatukogust juhuslikult, sest oli kiire ja midagi erilist silma ei jäänud.

„Chesili rannal“

FLORENCE, eduka ärimehe ja Oxfordi ülikooli õppejõu tütar, on andekas viiuldaja. Ta unistab karjäärist kontserdilaval ning täiuslikust elust mehe kõrval, kellega on just abiellunud.
EDWARD on üles kasvanud Oxfordi lähedal maal, õppinud Londoni ülikoolis ajalugu ning pöördunud pärast lõpetamist koju tagasi. Tema isa oli kohaliku kooli direktor ja ema peatraumast pisut veidraks läinud koduperenaine.
NAD abielluvad 1962. aastal ning sõidavad mesinädalaid veetma Dorsetisse, mereäärsesse hotelli, muretsedes küll mõlemad eesseisva pulmaöö pärast, kuid teadmata, et seal, Chesili rannal, muutub nende elu mõne hetkega väga põhjalikult.

Raamat, mis ei jätnud mingit erilist elamust, aga lugeda võis. Tegevus algab noorte pulmade järgse õhtuga, vaadatakse tagasi nende lapsepõlvele ja sirgumisele, kohtumisele. Kuna pulmaöö kukub eelkõige naise pärast läbi, minnakse lahku. Edasi kirjeldab autor  Edwardi pidetut elu, naise saatus jääbki lõplikult selgusetuks. See raamat vaatabki eelkõige mehe ja naise erinevust, meelde tuli Tuglase „Suveöö armastus“.

  Meelis Friedenthal  "Mesilased"

Teose sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.

Lugesin läbi, sest autoriks oli 2012. aasta  parimaks  kirjanikuks kuulutatud  Meelis Friedenthal.  Raamat ise on selline... kummaline: modernistlik keskkond. Pime ja sopane, külm Eesti ilm, vaesunud ja näljas inimesed, peategelane on haige, näeb kummitusi ja nägemusi, tunneb pidevalt ninas õudset hingematvat haisu. Nõidus ja lihtinimeste nõiakartus. Ja nii see peategelase nädal veereb haigusest kantuna, kokkupuuted teiste üliõpilaste ja õppejõududega.

„Hing tuleb meile väljast ja käib kogu aeg meist väljas, nagu hingeõhk, nagu mesilased tarust. Tuleb kui mesilasülem tühja tarusse, ehitab selle täis kärgesid, kogub sinna mett. Ja läheb samamoodi kui mesilased tarust, palaval päeval äkki sülemina lahkudes, kuhugi.” (lk 184)

Jälle töö, armas töö...

Keerlen jälle töökarussellil, kuid kuna homme pean raamatud raamatukokku tagasi viima, siis panen augustikuu lugemised ka kirja. Praegu nagunii eriti aega lugeda pole.  Riho ja Kertu Bramanise Jaapani elu kirjeldav raamat oli lihtne ja huvitav lugemine. Kui palju ikka eestlane Jaapanist teab? Meeldis just perekonna austus selle maa ja rahva vastu. Huvitav oli jälgida, kuidas tekst oli vahepeal mehelik, siis jälle selline naiselik, kirjelduste ja detailiderohke. Võib-olla teen siin autoritele liiga, aga mulle lihtsalt tundus nii. Kõik probleemid, mis perekonnal kerkisid, lahendati jaapanlaste poolt kiiresti.  Mis negatiivse poole pealt meelde jäi? Noored tüdrukud ( 5 protsenti), et endale kalleid kaubamärke vm  lubada, hakkavad kohtama "toetuse saamiseks".Tavaliselt toimub see keskealiste meeste ja keskkoolineidude vahel. Igast putkast on võimalik osta koomikseid või ajakirju, kus kujutatakse vägivaldset seksi ja muud vägivalda. Palju on selliseid kortermajades asuvaid "love" hotelle.
Jaapanis on tavaks, et ühel ametipostil tehakse tööd kolm kuni viis aastat, seejärel vahetatakse tööposti asutusesiseselt, minnakse ka selle ettevõtte teistesse kontoritesse st kolitakse. Eriti keeruline on see siis, kui lapsed on juba kooliealised ja naistel on uut töökohta samauti raske leida, kui mees mujale tööle suunatakse. Jaapanis paljud naised töötavad ainult poole kohaga ja firmades on neil väga raske karjääri teha. Paljud neist töötavad kontorites "töökoha lillekestena". Aga üdkokkuvõttes jättis Jaapan ikka positiivse mulje.
Roy Strideri "Minu Mongoolia" erineb teistest "Minu..." raamatutest, seda võib pidada selliseks ilukirjanduslikuks reisikirjaks. Mongoolia ise jääks nagu taustaks armastusloole ja muidugi oli tore lugeda koerast- tõelisest bankharist, kellega tuli ikka erilist vaeva näha, et ta riigist välja saaks lennata. Roy Striderilt on ilmunud ka uus raamat, mida võiks ka lugeda, kui kätte jääb. Eks see "Minu ..." sarja juures ongi just see huvitav, kuidas autor on mingi kohaga omaks saanud, mida tema oluliseks peab, ja kui sinu kui lugeja ootused olid teistsugused, siis on see ju sinu probleem.
"Minu Moskva" sain ka raamatukogust ja päris ime, sest vahepeal olid sellele raamatule päris pikad järjekorrad, ju siis oli juurde tellitud. Eks neile, kel mingigi nõukogudeaegne elu seljataga, pakkus see raamat tuttavaid asju rohkem, aga kui meile, eestlastele, on selline elu jäänud minevikku, siis Moskvas tundub seda meie jaoks unustatut veel palju. Ja ikka on selles riigis ikka päris palju sellist, mis on omane totalitaarsele ühiskonnale, kas või igasugune asjaajamine. Päris informatiivne ja huvitav raamat.