2 nädalat septembrist on läinud linnutiivul. Esimene nädal oli suisa õnnelik, tundsin end üle pika-pika aja nii hästi, suisa kummaline. Teisel nädalal hakkas juba reaalsus sisse murdma nagu ikka siin elus. Uue töökoha üle nurisema veel ei hakka, aga erinevused on ikka päris suured. Vanas oli kogu aeg kohustuste ja tegemiste tähtajad ees, pidevalt oli mingi asi kindlaks ajaks ära teha. Siin aga kulgeb elu kuidagi omasoodu ja rahulikult. Meilindust üldse ei toimugi! Nii naljakas! Lapsed on siiani ka kuidagi rahulikud ja vaiksed. Ei suuda uskuda, et see nii jääb. Eks see igahommikune 30km sõitmine on raske,bensiininäit kahaneb hirmkiirusel. Pealegi viimastel hommikutel on kohtumised surnud kährikulaipadega garanteeritud. Tagasisõit läheb kuidagi kiiremini,töömõtted saab ära mõelda, seda aeg oleks isegi nagu vaja.
Eelmisel reedel käisime rabas, sai ka räätsasid proovida, ilm oli ilus. Kartsin hullemat, aga tegelikult pole räätsadega liikumises midagi rasket, tahab ainult natukeharjutamist. Korra suutsin ikka käpa maha panna. Jalad jäid täitsa kuivaks ja pärast koos supi ja kisselliga kohupiima söömine oli turgutav.
Tänane ilm oli suisa suvine, kuigi õhus on seda jsügist jäisust, käisime metsas, korjasime natuke seeni,tegin seenepirukat. Nämma! Muidu on ju nädalavahetuseks nii palju tegemisi: tööplaanid tahavad teha, raamatud lugeda, tunnid ette valmistada. Koristamine jms veel lisaks! Mind ajab suisa vihale, et tahaks nii väga nädalavahetusel kauem magada, aga täna olin 6.15 üleval ja enam magama ei jäänudki. Fiiksam tahtis ka õue ja siis jälle tuppa, see segas ka kindlasti.
No comments:
Post a Comment