Eelmise postituse tegin oktoobrikuus, nüüd juba novembri lõpp. Tegelikult, jah, see aeg on kuhugi märkamatult kadunud. Üks asi asjab teist taga. Vana inimene ka juba, tervis pole korras, terve oktoober ja november on üks viirus lõppenud ja teine alanud. Päris haige nagu pole, aga terve ka mitte. Ilmad on ka vastavad, päeval hall ja öösel must, sajab, sajab ja sajab... Päikest pole peaaegu üldse näinud.
Mida teinud olen peale töökohustuste? Oktoobris käisin Tallinnas Linnateatris "Minu tädi" vaatamas. Mõnus: naerda sai, musta huumorit oli ja südamele pakkus ka midagi. Lugenud olen peamiselt kohustuslikku: "Meister ja Margarita", "Kuritöö ja karistus" ja "Hamlet". Enne magama jäämist suutsin kergemat kirjandust ka tarbida. Sattusin juhuslikult peale Raua "Musta pori näkku" peale ja lugesin ka selle "menu"teose läbi. Jah, nüüd pean vanainimeselikult tõdema, et pole päris minu jaoks ja musta pori näkku sain küll. Samas selle raamatu avameelsus on muidugi omaette väärt. Mõtlema pani aga see, miks on vaja noorel inimesel ometi nii raske tee kaudu suureks saada ja mida pidid tundma tema vanemad, kui pojast oli saanud padujoodik ja kodust isegi asjad minema tassiti, et viinaraha saada.
Ita Everi eluraamatu lugesin ka läbi paari õhtuga. Raamat ise tundub mahukas, aga fotomaterjal on rikkalik. Jälle raamat laiadele massidele, see eriline hõrkus puudus, pigem "ka rikkad nutavad" maitse jäi suhu. Jah, Ita Everist sain teada küll, tema arvukatest meessuhetest ja ikka tööst, tööst, millesse ta nii pühendunult suhtus. Meie arvame, et kuulsusega käib kaasas glamuur ja raha, samas on ta elanud oma eraelu väga tagasihoidlikult. Mis on inimese koht siin maailmas?-küsimus jääb ja kes sellele ikka vastata oskab.
Homme on esimene advent. Ehk see jõuluaja lähenemine muudab seda argipäevahalli...
No comments:
Post a Comment