Lubasin endale hoolsam olla ja ilusti postitusi teha. Täna oli selline emotsionaalne päev: maavanema vastuvõtt. Minu jaoks polnud see muidugi uudne sündmus, sest eks ole viimase 5 aasta jooksul saanud seal käia küll, aga uues koolis jälle esimest korda. Ja ütleme, et mul oli seda vaja... oma enesetunde parandamiseks, et pole ainult nii, et endises koolis näitasin tulemusi. Ka palju väiksemas koolis on see võimalik ja eks jumal oli seekord minu poolel. Nägin endisi töökaaslasi, no midagi pole teha, aeg teeb oma töö ja üha kaugemaks nad minu jaoks jäävad. 2 vastikult halenaljakat seika ka tänasest päevast.Käisin täna juuksuris juukseid esimest korda elus sirgendamas, et ikka kabedam välja näha ja kas või oma endisele ülemusele näidata, et pole maakaks muutunud. Enesetundele andis palju juurde, aga kui saali etteotsa maavanema käepigistust saama marssisin, piilus või õigemini tungis minu uhiuue helelilla boolero käisest erkroosa rinnahoidja õlapael tervele saalile vaatamiseks. Üks tuttavast õpetaja ütles, et proovis küll märku anda, aga kus mina seda tähele panin. Aga eks sama värvi olid ka roosid minu mustal kleidil, nii et ehk võis ka seda kleidi õlapaelaks lugeda. Ühe tähtsa onu kõne ajal otsustas mu kõht järsku oma arvamust avaldada ja korises kõvasti, nii et endale tundus, et kõik kõrvalistujad seda kuulsid. Teine seik polnud õnneks minuga seotud, bensukas üks sümpaatne noor naine hakkas minema sõitma, endal voolik alles tankimas. Sai õnneks õigel ajal pidama ja kui ta sealt autost välja tuli, oli ta näost küll tulipunane ja ehmatanud. Jah, juhtub ka teistega...
Paar vana võlga. Käsitööga tegelen ikka ja 2 suuremat tööd on presenteerimata. Üks nendest on lapitehnikas tekk väiksele õepojale Kasparile, kes sündis 23. märtsil ja oma käsitööringis tegelesin õmblemisega ikka tükk aega, aga lõpptulemusega jäin rahule.
Teiseks tööks on kootud sall, mille üle olen suisa uhke, sest arutasin seda päris palju, aga tulemus ja vaev on seda väärt ja pärast venitamist sai ta veel suuremaks.
Olen viimasel nädalal saanud aega ka raamatute lugemiseks. Sain raamatukogust juhuslikult Peeter Volkonski raamatu. Minu jaoks on ta liialt rõve, aga loetud sai ruttu. See raamat on paras kompott, pildimaterjali on palju, lapsepõlvemälestusi ja muid eluseikasid, lisaks veel loomingut. Ei ütleks, et selle raamatu lugemine midagi erilist andis, toredad olid need noorusaja fotod ja mahlakas keelepruuk muidugi ka.
Teise raamatu Tiia Toometi "Loomalood"sain Selverist 50 krooniga. Mulle kui
loomaarmastajale päris hea kompvek. Nalja sai ka nende koertega. Kerge ja ladus lugemine. Loomamaailma tõi samuti lähemale. Tiia Toometi ema Inna Tarmak oli ju tuntud kosmeetik Vene ajal ja tõeline daam. Aga tema suur loomaarmastus oli üllatus ja see, kuidas ta oma koeri hellitas, oli tore lugeda. Veneaegne veterinaaria oli ikka jube küll ja kuidas loomaarstid pidid end ise harima ja täiendama, et väikeloomadega üldse tegelema hakata.
loomaarmastajale päris hea kompvek. Nalja sai ka nende koertega. Kerge ja ladus lugemine. Loomamaailma tõi samuti lähemale. Tiia Toometi ema Inna Tarmak oli ju tuntud kosmeetik Vene ajal ja tõeline daam. Aga tema suur loomaarmastus oli üllatus ja see, kuidas ta oma koeri hellitas, oli tore lugeda. Veneaegne veterinaaria oli ikka jube küll ja kuidas loomaarstid pidid end ise harima ja täiendama, et väikeloomadega üldse tegelema hakata.
No comments:
Post a Comment