„Lasnamäe valge laev“-muidu on selle sarja raamatud päris toredat lugemiselamust pakkunud, aga see jäi minu jaoks tagasihoidlikumaks. Autor keskendus pigem erinevatele inimestele, kes Lasnamäel on elanud ja tema enda persoon jäi tagaplaanile. Eks leidub selliseid värvikaid isikuid vist igas linnaosas. Seda kinnitas see raamat küll (mis muidugi ka enne teada oli), et Lasnamäe on ikka olnud riik riigis, isoleerides ennast muukeelsest Tallinnast. Aga ajaviiteks lugeda võib, lihtsalt mu ootused olid võib-olla suuremad.
„Ootamatud võimalused“ kuna raamatukogus jäi silm sellele raamatule peale, siis tekkis huvi, mida siis Harry Potteri „ema“ täiskasvanud lugejale pakub. Lugesin selle paksu raamatu läbi, vahepeal kippus lohisema ja pidin end natuke tagant sundima. Häiris, et tegelasi oli nii palju ja võttis vist kolmveerand raamatut aega, kui sain nad alles enda jaoks selgeks, kes see prajasti on, kellest juttu on. Selles raamatus vastandub täiskasvanute maailm laste maailmaga: pole ühtegi tervet normaalset perekonda, varjatud mured ja probleemid tulevad päevavalgele, samas on selle raamatu lapsed õnnetud ja „katki“, ükskõik, millises perekonnas nad ka kasvavad. Pealtnäha on suurem osa perekondadest „normaalsed“, on majad ja korralikud ametid, elatakse hästi, aga siis hakkab selguma iga perekonna kohta käiv tõde, mis näitab nende inimeste kahepalgelisust ja valelikkust või lihtsalt soovimatust probleemidega tegeleda.
„Minu Prantsusmaa“ – kindlasti üks lemmikuid sellest sarjast. Võib-olla on üheks põhjuseks ka see, et autor on „kirjaniku soonega“. Mulle meeldis, kuidas Prantsusmaa avatakse lugejale just toidu kaudu. Tahaks ise ka istuda seal suures köögis ja sellest kõigest osa saada. Autor teeb selle maa lugeja jaoks ahvatlevaks. Võib-olla üks asi, millest puudust tundsin, oli see, et autor nimetas oma raamatus lugematul hulgal kirjanikke, kunstnikke jt. Lõpus oleks võinud olla mingi loend, kus lühidalt kirjas, kellega täpsemalt tegu on ja millega ta kuulsuse on saavutanud. Kuna lugejaskond on ikkagi nii lai ja erinev oma harituse poolest, siis vaevalt, et kõik nimed kõigile midagi kohe ütlevad.
„Islandil ei ole liblikaid“ on minu soovinimekirjas juba pikemat aega olnud. Selle raamatu läbi lugenuna ei oskagi oma kogetut sõnadesse panna. Kohati meeldis ja kohati mitte. Hämmastav (kummastav?) raamat. Kirjutatud nn luulelise proosana, meenutab paljuski Põhjamaade romaane: karm loodus ja eluolustik, inimene, kelle igapäevaelu oleneb loodusest ja selle tujukusest, tugevad naised, mehed, kes palju kodust ära, lapsed. Lisaks müüdid ja legendid. Muidugi on selle raamatu mõjul oma osa selle kujundusel- see annab loole oma hingamise ja elu.
No comments:
Post a Comment