20. augustil

Mida siis teinud olen? 14.aug käisin Endlas vaatamas Draamateatri etendust "Kolm õde". Ütlen, et ootused olid suuremad. Muljeid ei oskagi sõnastada. Kui spetsiaalselt Tallinnasse oleks pidanud sõitma, siis oleks vist pettumus olnud. Minu jaoks tundus kõik segi nagu puder ja kapsad: ajastut oli võimatu paika panna (ega vist peagi). Riietus, jalatsid, mööbel- kõik erinevatest aegadest. Kui palju oli seal veel Tšehhovit? Hakka või uuesti lugema... Aga tuntud näitlejad meie koduõuel- seda ma kõige enam selle teatriskäigu juures  hindangi. Ja kolm õde olid imekaunid... Eriti noorim, Marta Laan. Teda polnud teatrilaval veel ise näinud. Meelde jäi ka Tõnu Aava koomiline roll.
 Üks kummaline seik veel: juba teist korda järjest  satuvad täiesti juhuslikult mu kõrvale istuma  tuttavad inimesed. Muidu oli vähe tuttavaid näha.

Kaks raamatut on ka läbi loetud:

Ott Kilusk „Veidrikud ja võpatused“- ma ei teadnud enne selle raamatu lugemist mitte midagi selle raamatu autori ja sisu kohta ja seda üllatavam see oli. Raamat annab ühe nõukogudeaegse  lapsepõlve  kirjelduse piiriäärses külakeses. Kõige rohkem nautisin  neid naturalistlikke, kohati üle võlli keeratud külaelu ja seal elavate inimeste kirjeldusi. Seda raamatut mõistavad arvatavasti paremini need, kel olemas ka endal väikses kohas elamise kogemus. Arvan, et siiani on igas maakohas olemas oma küla "kuulsused", inimesed, kes erinevad teistest nn tavainimestest.

Ja nende õpetajate kirjeldused, kes sinna ääremaa kooli olid sattunud, olid päris hirmuäratavad. Millega pidigi üks kolkakool endale õpetajaid kohale meelitama? Mingi tõetera on nendes grotesksetes kujudes kindlasti olemas.

Teine raamatu pool vajus minu jaoks ära: peategelase jaoks ähmastus tegelikkus mingi fantaasiamaailmaga.( maagiline realism?) See raamat sarnaneb natuke  ka Wimbergi „Lipamäega“.

Paar stiilinäidet ka:

„Ainus veidikenegi tuulevaiksem koht oli poe taga trepil. Sestap kogunesid noored veteranid sageli just sääl, istusid kurvalt külg külje kõrval nagu sügisesed künnivaresed ja imesid vagurana vähenõudlikke piiritusveine.“

„Sipelgapesast vaid paari sitase kukerpalli kaugusel laiutas tiik. Selle ebamäärase lombi sogasest kusekarva veest paistis muu olmerämpsu hulgas lagunev, laialitõmmatud akordion.

Lõõts hõljuvaks veetaimeks ligunenud ja valge klahvistik täis musti vonklevaid verekaane. Akordioni oli sinna purjus peaga ja meeltesegadushoos visanud katlakütja Paul.“

W. Somerset Maugham „Proua Craddock“- alguses jättis see raamat lihtsalt „naisteka“ mulje, aga mida edasi, seda kaasahaaravam see armastuslugu oli, eriti psühholoogilise külje pealt.

Bertha, Ley maamõisa 21-aastane pärijanna, abiellub seisusevastaselt lihtsa taluniku Edwardiga. Tema abielule ollakse küll vastu, kuid isepäist neiut ei suuda keegi takistada. Mees hakkab mõisas toimetama, on väga töökas ja hea majandaja, nii et mõisa olukord paraneb iga aastaga. Samuti võetakse ta vastu  rikaste maailma, sest ta lihtsalt oskab teistele vastuvõetavalt ja õiglaselt käituda, jääb igas olukorra rahulikuks.  Kuid mida rohkem meeldib Edward teistele, seda vähem armastab teda Bertha. Kui abielu alguses on naine mehesse metsikult armunud, imetledes iga ta sõna ja liigutust, siis mehe jaoks on armastus hoopis midagi muud, tal nagu polekski tundeid ja naise tundeavaldusi ta suisa kardab. Bertha tahab, et mees ennast avaks, räägiks oma tunnetest, suudleks teda, oleks tema jaoks olemas. Ta tahab mehe eest hoolitseda, teda katsuda, suudelda, aga mees lükkab ta tagasi ega saa tema tunnetest üldse aru. Ta on lihtsalt nii külm ja tundetu, arvates, et naise koht on kodus olla, majapidamise eest hoolitseda, lapsi kasvatada.

„ Temale oli armastus tuli, leek, mis neelas ülejäänud elu; mehele oli armastus Jumala poolt sisse seatud mugav ja vajalik institutsioon, asi, mille puhul oli niisama vähe vajadust erutuda kui ülikonna tellimise puhul. Bertha kirg oli mõnda aega maskeerinud mehe kire puudumise, ja ta ei taibanud, et süüdi on mehe temperament. Ta süüdistas meest selles, et too ei armasta teda, ja küsis endalt nõutult, kuidas mehe poolehoidu tagasi võita.“

Eriti tuli mehe kaine meel välja siis, kui Bertha sünnitama hakkas ja kohutavates valudes piinles. Mees ei osanud karta, et midagi halvasti on või et ta naise suisa kaotada võib. Ta otsustas magama minna, sest raske tööpäev oli seljataga. Samal ajal, kui naine ülakorrusel vaevles.

„Bertha avastas kibeda võlu, mida pakkus ideaali paljakskoorimine toredusest, millega naise hullus oli teda ehtinud; ta nägi meest nüüd alasti, ja too oli läbinisti isekas.“

„Aga armastusest, mis oli Bertha südame nii despootlikult hõivanud, ei olnud võimalik äkitselt võitu saada. Kui tema tervis taastus ja ta oli suuteline oma harjumuste juurde tagasi pöörduma, lõi see taas lõõmama nagu tuli, mis oli hetkeks vaibunud, kuid mahasurumisest uut jõudu ammutanud. Mõte oma äärmisest üksildusest kohutas teda, tema peamine tugi ja tema ainus lootus oli nüüd Edward.----------------/------------------ Tal oli niisugune hävitav tung leida Edwardis oma unelmate armastaja, et aeg-ajalt oli ta tõepoolest võimeline elama lollidemaal, mis oli seda tänuväärsem, et südamepõhjas pesitses tal valulik aim mehe tegelikust iseloomust.“

Kuid pikkamisi hakkas Bertha oma meest vihkama, ta tahtis teda maha jätta, kuid see polnud sel ajal võimalik. Ta õppis meest vihates temaga koos elama ja Edward oli isegi sellise eluga rahul, sest naine oli lõpetanud tunnetest rääkimise. Ta arvas, et oli suutnud naise taltsutada. Ta ei osanud arvatagi, et naine oli õnnetu.

Tegevus toimub 19. saj lõpus, nii võib seda raamatut võrrelda nii „Madame Bovary`ga“ kui ka „Anna Kareninaga“- ikka see „tõelise“ armastuse otsimine elus, pettumised, naise ja mehe armastuse erinevused.