Jälle raamatud

 

Nele Siplane abiellus moslemiga ja elab Egiptuses, võttes omaks ka selle riigi kombed, usu. Raamat meeldis mulle eelkõige sellepärast, et on hästi informatiivne, aga samas lihtsalt kirja pandud: näiteks islamiusust sain päris palju uut teada.  Millised teemad siis meenuvad?

•  Egiptlaste armastus kulla vastu, vastsele abikaasale tuleb kindlasti kulda osta, mis näitab ka  mehe rikkust.
• Prügimajandus: elamine hoitakse hästi puhas, aga ümbritsev ....
• Ramadaan
• Inimeste abivalmidus ja sugulaste kokkuhoidmine
• Egiptlased armastavad telekavaatamist, samas ajalehti loevad ja tellivad väga vähesed
• Rõdulapsed
• Jalutuskäigu võimalikkusest: kuna õhk on nii saastunud ja liiklus hullumeelne, ei tule jalutuskäikudest midagi välja.

Kõige enam panigi mõtlema naise roll: üksi ringi ei käida, kui naine on abiellunud, siis ta sulgub nelja seina vahele, hoolitseb oma mehe ja laste eest, meelelahutusvormideks sõbrannade või sugulastega ajaveetmine või turul või poes käimine. Pulmades või muudes kohtades lõbutsevad naised ja mehed eraldi.
Mulle ei meeldinud selle raamatu kujundus: kuidagi vanaaegne ja mitte ostma kutsuv, sain aru küll, et lipuvärvid, aga ikkagi. Fotod olid kuidagi juhuslikult valitud ja palju olid poolikuid: osa pildist oli välja jäänud või suisa poolik. Üks foto lehele oleks vast natuke aidanud.
Kuna sellest raamatust on ilmunud ka II osa, siis tahaks ka seda lugeda.

Eile neelasin paari tunniga alla raamatu "Emadepäev" ( Viktoria Ladõnskaja, Ženja Volohhonskaja), mis oli selline tore ja lihtne lugemine. Kirjutajad on hea lobeda sulega, humoorikas lähenemine teemale oli nauditav. Eesti Ekspressi ajakirjanik Ladõnskaja kirjutamisstiil on mulle kogu aeg meeldinud.
Raamat rääkis kahe noore ema  elust laste esimese eluaasta jooksul. Nägin seda raamatut müügil emadepäeva paiku ja mõtlen nüüd, et tulevasele emale see raamat vist ikka ei sobiks: hirmutab liialt ära, aga nendele emadele, kes ise lapse juba üles kasvatanud, on palju tuttavat ja äratuntavat. Jah, üks noor inimene lihtsalt pole selleks kõigeks valmis, ta ei kujuta seda uut elu lihtsalt ette. Oma kogemustest võin öelda, et lapsed on väga erinevad. Esimese lapsega sain ikka sellised "ristsed" kätte, et teise esimene aasta oli käkitegu. Mäletan siiani seda mõtet: millal küll tuleb see aeg, et saan magada terve öö, ilma et peaks vahepeal ärkama. Nüüd saan juba aastaid seda nautida, kui mitte arvestada meie 10-aastast koera, kes vahel paar korda öö jooksul välja tahab ja siis mingi aja pärast, kui oled just uuesti unne suikunud, jälle tuppa soovib. Kõige enam ajab närvi see siis, kui äratuskella helinani on pool tundi aega, sest  tavaliselt enam magama jääda ei õnnestu.

"Pärast kookoni rütmilist kiigutamist tuli niisama rütmiliselt veeretada vankrit. Mis tähendab, et ma mitte ei jalutanud vankriga, vaid jooksin. Sellises tõhusas tempos. Iga peatumine, kaasa arvatud seismajäämine valgusfoori taga, võis lõppeda sireeni käivitumisega. See aga oleks tähendanud 150 järjekordset kookoniviibutust."
"Jah, laps- see on midagi kujuteldamatult õrna, imelist, armast... Mis peamine, teda on nii palju!------/------/ Sest KÕIGEST, mis aitas sul eelmises elus lõõgastuda, tuleb loobuda."
"Olen väsinud, väsinud, väsinud. Metsikult väsinud. Aga päev ei lõpe ega lõpe... Ja palun väga, justkui vastiku päeva vääriliseks lõpetuseks rippus Simon mul 45 minutit rinna otsas nagu lööktöö eest saadud medal."
Need tsitaadid olid oma sisult nii tuttavad, kõigest sellest on möödas juba aastaid, aga mäletan neid tundeid ja mõtteid veel siiani. Tegelikult jättis see raamat tänu kirjutajate eneseirooniale ja mõnusale kirjutamisstiilile positiivse mulje.