Suur osa suvest seljataga

Viimasest postitusest on kaks kuud möödas, aga lihtsalt pole viitsimist olnud postitust teha. Kuna raamatuid, mida lugenud olen, on kogunenud omajagu, panen nad siia kirja.

„Minu Ibiza“ kirjutaja on noor inimene, kelle eluks ongi rändamine, uute kohtade otsimine, kelle jaoks ei oma tähendust sõnad „mugavus ja rutiin“. Minu jaoks täiesti erinev ellusuhtumine,sest ei suudaks magada kusagil puu all, omamata sentigi tagavaraks, teadmata, mida homne päev toob. Oli selline pidude ja päikese nautimise raamat. Ibizast sai ka kõige enam teada seda, et see on pidutsemise koht, kus polegi kohta nn normaalsetel inimestel. Jälle tekib küsimus: kas kunagi ka sellist tüüpi inimene maha rahuneb, suudab harjuda rutiinse eluga. Lapsed kindlasti mõjutavad ka meie elu, nende kooliskäimine sunnib ka ema paiksemaks jääma. Ma tõesti ei taha selliseid inimesi hukka mõista, lihtsalt ongi huvitav, kui oleme kõik nii erinevad.

„Minu Omaan“ jutustaja on rohkem eestlase tüüpi: kohusetundlik, korralik. Selle raamatu kaudu sai tead luksuslaeva töötaja elust, erinevatest rahvustest, nende ellusuhtumisest ja muidugi ka riigist endast. Alguses tundus see töö ja elu päris luksuslik, aga pikkamisi hakkas laevaelus ja –poliitikas toimuma muutuseid, mis mõjutasid kogu laeva personali.

„Tuba“ Kuna pidin kolm raamatut läbi lugema viie päevaga, jätsin selle raamatu viimaseks ja aega selle nautimiseks jäi kõige vähem. Väga mõjus ja hingeminev raamat. Lugu jutustatakse viieaastase poisi silmade läbi, kes on kogu oma elu veetnud väikses toas vangis. Ema on loonud talle turvalise maailma koos igapäevaste kindlate tegevuste ja mängudega. Telekamaailm on talle midagi ebarealistlikku. Kui poiss, kes on oma mõtetega väga küps ja arenenud, saab 5-aastaseks, hakkab ema talle rääkima sellest, mis olukorras nad tegelikult on ja kuidas ta sinna sattus. Ema hakkab kavandama põgenemisplaani, mis ka õnnestub, ja nad ongi järsku suures maailmas, mis ei paku enam mingit kindlust. Huvitav ongi just see, kui raske on neil ümber kohaneda, poiss ei suuda kanda kingi ja kõik, mis teistele lastele on nii tavaline, on tema jaoks raske ja ebakindel, kas või harjumine valguse, tuule ja vihmaga. Raisakotkast ajakirjandus tungib samuti nende ellu ja ema on järsku endas nii ebakindel, et otsustab teha enesetapu, kuid ta päästetakse. Ema isa ei suuda kuidagi poissi omaks võtta, sest ta on sigitatud kurjategija poolt. Kuna poiss on alles viiene, siis ei tea keegi, kuidas see vangistus tema tulevast elu mõjutama hakkab. Igatahes igatseb ta vahel oma turvalise toa järele ja kui politsei toob sealt nende asjad, keerab ta end haisva vana vaiba sisse ja naudib selle lõhna, see on tema jaoks turvalisuse pakkuja, märk endisest elus, kui kõik oli selge ja kindel. Ema jaoks on muidugi see raske, et poiss igatseb endist elu. Kuid lõpuks saavad nad oma korteri ja alustavad uut elu. See raamat oli väga elutruu ja hästi kirjutatud, ei jätnud üldse sellise traagilise teema käsitlemise juures masendavat muljet, läbi kirjutamata teema ka muidugi.

Elin Toona romaan “Sipelgas sinise kausi all”- sain selle raamatulaadalt tasuta ega kahetse selle kojuvedamist. Tegemist on psühholoogilise pagulasromaaniga. Tegevus toimub Inglismaal, mis ei tähenda, et sama olukord ei võiks kerkida ükskõik kus. Romaani peategelane ei ole rahul oma saatusega, mis ta tekstiilivabrikusse on suunanud. Ta tahaks edasi õppida, tahaks muuta oma saatust. Mees, kelle nimi Ants tähendab inglise keeles sipelgaid, tunnebki end sipelgana sinise kausi all. Kodune miljöö viib ta vastuollu ümbritseva keskkonnaga. Ema ja isa on oma mõtete ja maailmavaatega Eestis, kõik, mis puudutab eestluse edasikandmist ja au sees hoidmist, on eriti tähtis: süüakse ainult eestipärast toitu, loetakse “tõsiseid” raamatuid, suhteid võib luua ainult eestlastega. Reeglid on täpselt paigas, kuid peretütar on salajases suhtes võõramaalasega, pere noorim on juba “inglase” elukommete ja harjumustega. Inglise tüdrukutest arvatakse halvasti: nad on kergemeelsed ja armastavad baarides käia, kus korralikul tütarlapsel asja pole. Nii kannatabki peategelane lõhestatuse all, ta ei kuulu ühte ega teise maailma. Lisaks veel mälestused Eestist, noorpõlve jäänud armulugu vanema naisega, kes hiljem tema vennaga abiellub ja rasedana Eestisse metsa maha jääb. Antsul tekib suhe ühe inglise naisega, kes esindab paljuski seda, mida perekond ega ka Ants ise heaks ei kiida. Nii et raamatu lõpus ei selgugu, kas ta suudab seda suhet edasi arendada. Elina Toonast leidsin ka ühe loo, mis ta ise on oma elust kirja pannud: http://www2.kirmus.ee/elulood/katkend2.html Tom Rachman

 “Imperfektsionistid” Tõlkinud Jana Linnart. Hea Lugu, 2011. 270 lk.

Priit Hõbemägi kirjutab Päevalehes: Rachman on Areeni bestselleri sarjas ilmunud esimese raamatu autor. Rachman ise töötab ajalehes The International Herald Tribune, mille paremad päevad on möödas, ning küllap see ongi romaani teljeks oleva lehe allakäigu võrdkuju.

Romaani peategelased on üheksa toimetuse töötajat, üks lugeja ja vastutav väljaandja Oliver Ott. Igaühel on rääkida üks peatükk lugu. Peatükke seovad kursiivis tagasivaated, fläšid, mis valgustavad lehe sündi, selle tõusu ja langust. Tom Rachman tunneb trükiajakirjandust läbi ja lõhki. Et algupärand ilmus alles 2010. aastal, on selles antud hinnangud paberajalehtede kohta adekvaatsed. Näide lk 235: “Ajalehed liikusid allamäge. Üha enam ilmus konkureerivaid meelelahutusi alates mobiiltelefonidest ja videomängudest ning lõpetades sotsiaalvõrgustike ja netipornoga. Tehnoloogia mitte üksnes ei ahvatlenud lugejaid, see muutis neid.”

Kuid läheme romaani tegelaste juurde. See on värvikas ajalehetoimetuses töötavate põhitüüpide läbilõige, mis ei kehti mitte ainult Roomas, vaid ka Tallinnas või mõnes teises maailma linnas ilmuva nn suure ajalehe toimetuse kohta. Rachman avab tegelased nende intiimsuhete kaudu, ja teeb seda empaatiliselt. Endise väliskorrespondendi Lloyd Burko elu needus on olnud märatsev libiido, mille tulemuseks on hulk elu jooksul mahajäetud naisi ja lapsi, kes teda tagantjärele põlgavad. Nekroloogide kirjutaja ja tuntud kirjaniku poeg Arthur Gopal, kelle ainus jumaldatud tütreke õnnetuse tagajärjel suri, kuuleb vähki surevalt intervjueeritavalt lauset: “Inimese ainus pärand on geneetiline materjal.” Peatoimetaja Kathleen Solson püüab tulutult üles soojendada vana armulugu Berlusconi partei pressiesindajaga, kui ta on oma tuhvlialusest abikaasa tabanud truudusemurdmiselt. Craig Menzies ei suuda andestada oma noorele kallimale tegu, mis ta toimetuse ees alandavasse olukorda pani. Mõlemad on lihtsalt trotslikud, kuid tagajärjed saatuslikud. Pearaamatupidaja Abbey Pinnola laseb ennast võrgutada lennukaaslasel reisil üle Atlandi, kuid alasti Atlanta hotellitoas voodil lebades selgub, et mees on tema poolt vallandatud toimetuse töötaja, kelle eesmärk on talle mõnitades kätte maksta. Rachmani loodud toimetuse töötajad on üksikud ja üksildased inimesed. Toimetus asendab neile perekonda, ja ehkki see perekond on düsfunktsionaalne, on see parem kui mitte midagi. Petlikku perekonnatunnet tugevdab ajakirjaniku igavene needus — olla alati tõrjutud, alati “väljaspoolne”, ükskõik kui hästi ta allikate hulka ei imbuks. "Kuidas olla hea" erineb Hornby varasematest raamatutest selle poolest, et minajutustaja on naine. Katie Carr püüab tõepoolest olla hea, sellepärast ta arstiks õppiski. Ta võtab südamesse ka maailma muud probleemid ja püüab oma lastest korralikke inimesi kasvatada. Kuidagiviisi katsub ta taluda ka oma meest, kes on kujundanud endale Holloway Kõige Vihasema Mehe imago. Ühel saatuslikul päeval aga jõuab ta abielurikkumiseni. See on siiski alles tema katsumuste algus. Katie mees David muutub imeravija puudutuse mõjul Vihasest Inimesest Heaks Inimeseks - ennastsalgavalt heaks. Tema arusaam headusest tähendab ka kodutute majja võtmist ja laste mänguasjade laiali jagamist. Kuidas see igapäevases elus välja kukub ja mida see hea inimese lähikondlastele kaasa toob - seda Hornby oma vaimukas ja nauditavas raamatus vaatlebki. „See, mida te oma pulmapäeval uneski näha ei oska – sest kuidas te saaksitegi seda unes näha? -, on asjaolu, et mõnel päeval te vihkate oma kaasat, et te vaatate teda ja kahetsete, et olete temaga eales sõna vahetanud, rääkimata sõrmustest ja kehanõredest. Ka pole võimalik ette näha meeleheidet ja masendust, tunnet, et elu on läbi, ajuti peale tikkuvat kihku oma vinguvaid lapsi lüüa, olgugi et te kindlalt teate, et te neid kunagi peksma ei  hakka.”

Minu jaoks oli see raamat keskpärane, ei pakkunud erilist huvi, pigem oligi see rohkem "meestekas".

"Kuidas olla hea" erineb Hornby varasematest raamatutest selle poolest, et minajutustaja on naine.
Katie Carr püüab tõepoolest olla hea, sellepärast ta arstiks õppiski. Ta võtab südamesse ka maailma muud probleemid ja püüab oma lastest korralikke inimesi kasvatada. Kuidagiviisi katsub ta taluda ka oma meest, kes on kujundanud endale Holloway Kõige Vihasema Mehe imago. Ühel saatuslikul päeval aga jõuab ta abielurikkumiseni. See on siiski alles tema katsumuste algus. Katie mees David muutub imeravija puudutuse mõjul Vihasest Inimesest Heaks Inimeseks - ennastsalgavalt heaks. Tema arusaam headusest tähendab ka kodutute majja võtmist ja laste mänguasjade laiali jagamist. Kuidas see igapäevases elus välja kukub ja mida see hea inimese lähikondlastele kaasa toob - seda Hornby oma vaimukas ja nauditavas raamatus vaatlebki.

„See, mida te oma pulmapäeval uneski näha ei oska – sest kuidas te saaksitegi seda unes näha? -, on asjaolu, et mõnel päeval te vihkate oma kaasat, et te vaatate teda ja kahetsete, et olete temaga eales sõna vahetanud, rääkimata sõrmustest ja kehanõredest. Ka pole võimalik ette näha meeleheidet ja masendust, tunnet, et elu on läbi, ajuti peale tikkuvat kihku oma vinguvaid lapsi lüüa, olgugi et te kindlalt teate, et te neid kunagi peksma ei hakka.”